Haiguslehega oli see teema, et reedel andsin ma lahkumisavalduse sisse ja nüüd olen ma sinise lehega uhkelt kodune. Haiguseks tänase päeva moodsaim ehk siis depressioon. Tegelikult ma ennast ametlikult depressioonitariks ei kuuluta kuigi kui ma oleks seal jätkanud, siis ilmselt palju ei puuduks.Vähe sellest, et peale lahkumisavalduse sisse andmist on mu müstiline 4 kuud kestnud haigus, mistõttu mul ei olnud ei isu ega und, kadunud. Ja trennis käin ma jälle ja motivatsiooni on oi kui palju.

Mis edasi. Ma ei tea, mingit tegevusplaani mul tegelikult pole. Va see, et kool vajab keskendumist ja noh, see kuu tuleb palk + sünnipäevakingirahad + kuu lõpus tulumaks. Seega esialgu asi hapuks ei lähe nagu ühele öelda meeldib. Ja lähedased on kõik nõus mind toetama niikaua kui võib, esialgu on kool mu prioriteet. Aga no fakk, kui ma teen orjatööd, saan pmst miinimumpalka ja talun sellist ussipesa, kus austust pole ühegi töötaja vastu ja sõimamine ongi kommunikeerimise viis, siis ma võin töötu ka olla. Neljapäeval sai mu karikas lihtsalt nii täis, et ei ühtki päeva ei suuda ma seal enam olla. Ja pealegi, ma ükspäev mõtlesin, et elu ja töö Dafna juures oli selle kõrval ikka täielik paradiis…

Oeh, segane ja natuke hirmus on ka. Mis ma selle vaba ajaga nüüd teen, ei tea. No fakt on see, et nüüd on 2 x nädalas pikad päevad Sabriina siin ja töö on seegi. Aga üks puhkus kuluks ära küll, jäi ju hotelliski mul puhkus kõik võtmata, pooleteist aasta jooksul puhkasin ma 2 nädalat ja peale seda töötasin ma hullumiseni ja nüüd tänu poele polnud mul enam üldse vaba aega.

Ja see nädal on mul sünnipäev. Vana jama, kuidas ta nii ootamatult ja kiirelt jälle kohale jõudis.

Eelmine aasta on nüüd ametlikult läbi ja ma olen õnnelik. Ma tean, et kõik, mis toimus, oli vajalik. Aga sellegipoolest, ma ei taha seda kõike enam kuradi kunagi läbi teha. Elame edasi ja oleme õnnelikud edasi.

Ilusat uut aastat Teile! Mingu kõik Teie soovid täide!

(Ja ilusaid uusaastalubaduste täitmist, mulle nii tohutult meeldib, kuidas kõik lubavad ja vähemalt üritavad paremad olla)

Hoopis suurem probleem on see, et mu keha ei talu söömist. Kogu see jama algas esmakordselt novembri alguses kui ma uude kohta läksin. Iga toit ajab südame pahaks ja lihtsam on mitte süüa, siis on täiesti hea isegi olla. Vahepeal rahunes asi maha ja nüüd ma olen uuesti samas seisus. Ma lihtsalt ei söö.. St muidugi ma minimaalselt midagi ikka söön, aga kui ma võtan korraga rohkem kui kaks ampsu, siis lõpp eriti kena pole. Nt eile, läksin trenni (sest see võiks ju ikka isu tekitada), peale seda tekkis selline aimatav hundinälg ja T viis mu mäkki. Sõin ühe juustuburgeri ja hiljem õhtu otsa lamasin abitult, üritades talle õhtusööki köögis teha, hoidsin konkreetselt ühe käega nina kinni. No ajab närvi selline asi ju, miks asjad ei toimi?!

Ma lähen kohe kõigi lemmiklahenduseni.. ma pole rase. Kõige haiglasem on asja juures see, et mu oma perearstki ei viitsinud mu probleemi süveneda, vereproove võtta, vaid kinnitas, et mul on kas stress või olen rase. Okei selle stressi asjus ma pole ise ka kindel, aga see, et kõik mind rasedaks tembeldavad.. ajab kuradi närvi. Esiteks, mitte midagi pole ära jäänud, mis peaks ära jääma, kõik on nagu kellavärk. Teiseks kuna absoluutselt kõik, kes mu olukorrast teavad, peavad mind rasedaks, ajasid ka mind mingi hetk kahtlema ja ma olen oma miljon rasedustesti teinud… ma ei ole rase. Ausalt.

Aga mis kurat mul siis on viga? Või mu kehale lihtsalt ei sobi enam toit? Sest kõige paremini ja energilisemalt tunnen ma end siis kui ma olen söönd hommikul pool võileiba ja õhtul pool puuvilja. Mis pole kuskiltki otsast normaalne, arvestades, et trennid jätkuvad ja töö samuti.

Äkki lihtsalt keegi oskab mulle normaalset perearsti soovitada?

Pea lõhkeb varsti otsas, aga uued ained tulevad järjest peale.

Tambet tõi mulle kotitäie mandariine, 10 min hiljem on pooled otsas. Jõulude ajal on mandariinid alati kuidagi nii mahlased ja jõululõhnaga. Et mitte ka see aasta avastada 26ndal, et jõulud on, siis 1sel advendil ehtisin ma magamistoa ära, päev hiljem võtsin eluruumid ette ja tassisin võidurõõmsa näoga oma jõulupuu(tegelikult lihtsalt u minukõrgene puuokstest kokku keeratud koonusekujuline monstrum), sättisin ingli otsa, kuulid külge, sädelevad lambid ümber ja ootusrikkalt ka suure punase jõulusussi külge rippuma, mine tea. Tambet muidugi jälle ohkas raskelt kui mind sellega tulemas nägi.. oleks ta 4 aastat tagasi seda teadnud, et tema elutoas see iga detsember pühalikult on… ehk siis nad poleks mulle seda kinkinud. See selleks, mina olen väga rahul. Varsti saan kasuema käest ka paar kuuseokstest kokku keeratud lauakaunistust/küünlahoidjat ning siis tuleb ehk veel jõululõhna tuppa. Jõulud on ju tore aeg ning pärast kolme aastat olen ma lõpuks ometi oma jõuluvihkamisest üle saanud. Tegelikult tahaks lund kaa, kuigi ma usun, et kui ma reaalselt pean autot nühkima ja teerada sisse lükkama, siis ma veidi kahetsen.. aga siiski, lumi on ka tore.

Tegelikult on kõik tore, isegi kui paljud asjad pole. Kuradi palju muutusi on veel ees ootamas.

Aga varsti on uus aasta ja ma olen niiniiii õnnelik see aasta lõpuks ometi läbi saab.

Nii lihtne ongi. Nii kaua, kui ma oma isa mäletan, mäletan ma teda ka seda lauset ütlemas. Lasteaias, kui ma ei suutnud/tahtnud hommikuti üles ärgata (juba siis ma kippusin hommik otsa pahurdama); koolis, koolitöödega kui tundus, et lihtsalt pole võimalik, ei jõua. Ja noh, muidugi, esimeste armumiste ajal, ma mäletan siiamaani kui mu esimene nö suhe(kuigi noh, päris oligi tegelt suhe, aga tol ajal tundus ju nii suur asi) lõppes ja ma isa juures nutsin.. Aga tegelikult on see hea, et ta mulle seda mõtet kinnistanud olen, sest just see on see, mis on mind alati rasketel hetkedel aidanud, isegi kui ma nüüd enam alati isa rahustavat häält seda ütlemas ei kuule.  Sest alati saab, kuidagi ikka saab. Ja kui tõesti kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii lihtne see elu ongi!

Ellu jäin ka pärast seda hullumeelset nädalavahetust nagu näha. Tähistan seda nagu ikka, meeldiva töö-ööga.

Ilusat ööd!

Laupäevahommik (milline ilus laupäevahommik!!) hotellis ning ma mõtlen sellele, mida ma ei hakka igatsema:

Esiteks, mulle nii kohutavalt meeldib mu uue töö juures, et ma ei pea eeldama, et mu poolt teenindatavad kliendid on purjus. See tähendab, et seda juhtub ikka, aga see on erand. Ma ei pea reede öösel kell 4 kükitama tööl ja taluma järjest rohkem purju jäävaid kliente, ma ei pea nende möla kuulama, ma ei pea viisakusest selle peale naeratama (kuigi seda ma tegelt vist ikkagi pean uues kohas ka tegema), ma ei pea taluma nalju stiilis, kas sind ka tuppa tellida saab lisatasu eest, ma ei pea taluma tõsiseid ettepanekuid samal teemal, ma ei pea taluma varahommikusi ilmselgelt ülejoonud kliente, kes lihtsalt tuiavad ja üritavad vahepeal midagi ebamääraselt öelda, ma ei pea enam taluma joodiklapsi, kes arvavad et ka purjus kaagistunud klient on kuningas, ma ei pea taluma meie väikese armsa Eesti esinäitlejaid ülejoonud astmes, kes arvavad, et administraator tuleks kohtusse kaevata kui tema nii tähtsalt kultuuriarendajal ei luba hotelli lobbys majas reaalselt ööbivaid spordipoisse mõnitada.

Ma kohe kindlasti ei hakka igatsema neid üllatanud küsimusi iga jumala hommik, et kas sa oled ikka veel siin? Terve öö olid siin? Koju ei läinudki vahepeal? Kas sa väsinud ei ole? No kurat, ei ole muidugi väsinud ja ei tead, mind ei ole ikka veel siin.Eriti neil hommikutel, kus silmi lahti hoida on raskem ja püsti seista veel väsitavam. Ma juba praegu mõtlen kõigile neile öödele kui ma saan kodus magada. Kui ma ei pea enam passima ja vaatama kuidas maailm välja surema hakkab kella 11est ja tavaööl on 2-3  vaikus majas nii internetifoorumites, msnis kui reaalses elus. Ning kuidas 5-6 hakkab vaikselt valgeks minema, esimesed inimesed ärkavad ja kell 8 elu käib justkui poleks kordagi seisma jäänud. Õeh

Ma kohe kindlasti ei hakka igatsema inimeste idiootsust(kuigi sellest ma ei pääse ka ilmselgelt). Ma ei hakka igatsema neid küsimusi stiilis, et tulin kohverentsile, otsustasime, et tahame 30 inimesega ikkagi kohe nüüd ja praegu kohvipausi. Viin jooksuga nõud, asjad üles niikaua kui kohvi jookseb ja ei jõua veel alla tagasigi, kui uuesti telefon heliseb, et kas te unustasite kohvi maha.. No wtf. Saad saad 2 minutiga kohvi 30le valmis. Ma ei hakka igatsema, et sa võid panna miljon + 1 silti igale poole ja inimesed lihtsalt ei oska lugeda… ja ei hakkagi oskama.

Ma ei hakka igatsema -20 kraadise külmaga talvesid, kui ma pean inimesi välja ajama. Sest meil on siin hotelli lobby mitte bussiootepaviljon, eksole. Siiski.. pubekatega pole probleeme, neid ma võiks mitu korda ka igatühte välja visata. Aga väikseid esimese-teise klassi jütse, kellel seljakott suurem kui nad ise või teisest äärmusest vanainimesed, süda tilgub verd neid välja ajades ning päris tihti juhtus olukordasid, kus ma tegin lihtsalt näo, et ma ei märka neid.. kuni sisse kogunes jälle suurem kamp ja ma lihtsalt pidin kõik välja ajama.

Ma ei hakka igatsema esimeste külmade öödega saabuvat parmurallit. Rääkimata sellest, et ma Tartu kesklinnas liiklevaid kodutuid tean juba suhteliselt palju nime ja näo järgi. Nagu väikesed lapsed, ajad nad välja ja juba järgmise nt soomlaste turistigrupiga üritavad nad märkamatult trepini pääseda, et siis üles vudida ja õndsalt kõrgematel korrustel diivanitele visata. Sellest, et meil ON kaamerad seal ja me nagunii avastame nad sealt, ei saanud nad vist lõpuni aru. Ma kohe kindlasti ei hakka  igatsema seda, kui kodutud meile politseid kutsuda üritasid, sest meie kiusavat neid..Kuidas me ei lase neil magada, maakera kuulub ju meile kõigile.

Aga ma kohe kindlasti hakkan igatsema meie seltskonda.

Neljapäeva öö veetsin ma 12h hotellis. Hommikul sõin kõtu kodus täis ja veetsin 9 tundi poes. Õhtul sain koju, tegin süüa, aitasin kööki linoleumi maha panna ja esimest kapikest sisse tõsta, kella 1 voodisse magama. Öösel sain KODUS!! magada, kell 8 üles ja hotelli. Täna olen ma siin 24h ja homme hommikul söön jälle kõhukese täis ja tagasi poodi 9 tunniks. Elu on ikka ilus ja kui ma selle nädalavahetuse vastu pean, siis ei usu mina, et maailmas on asju, millega ma hakkama ei saaks. Uni ongi ülehinnatud.

Homme on esimene ametlik tööpäev uues kohas, seega puhkus on läbi ja tempo tuleb peale. Uurimistööd peaks ka sellegipoolest kirjutama hakkama ja ankeedi valmis täiustama ning Soome poole teele saatma. Õeh!

Aga üks suur koolitöö on sellegipoolest valmis, kuigi ma veel täna hommikulgi kahtlesin kuivõrd asja sellest sai. Aga nüüd on vähemalt tehtud ja eks tulemustest hiljem paistab, kas ja kuidas ma hakkama sain.

Novembriks peaks uurimistöö esialgne variant valmis olema, tulemas on 2 rasket kontrolltööd ja üks referaat vabakaubandusest. Aga midagi hullu ilmselt ei ole. Kes teeb, see jõuab, kes teeb, see jõuab. Omaette mantra juba.

Õues on ka kuradi külm, iga päev peab kütma ja ringi tuuseldan süüdimatult talvejopega, sest minul, kellel mul on isegi suvel koguaeg külm, pole muud varianti. Õnneks sai ka pikk termopesu ostetud, seega see talv on retuuside asemel teksade all veidike asjalikumad püksid, mis reaalselt ka võiks sooja hoida.

Iga uus algus on veidikene hirmutav, aga.. küll ma hakkama saan!

Köögi remont hakkab ka lõpujärku jõudma, LÕPUKS.Seinad ja lagi on paigas, ükspäev peab veel elektrik tulema ja enne seda peaks ma seinad ja lae värvitud saama ning siis ongi vaid uus köögimööbel maalt ära tuua ja muud asjad tagasi kööki tassida. Hakkab looma vähemalt.

See nädalavahetus aga Finland Fitness Expo lainel.