Lumi on jälle maas ja jälle tekitab ta mus vastakaid tundeid. Üldiselt on ju hea. Põletan jälle küünlaid(sest lumi tähendab jõuluaja lähenemist ja siis mul põlevad 24/7 küünlad..hommikul ärgates oli esimene asi kohvitass ja küünal, tibu aina imestas), joon teed ja tahaks vägaväga midagi head lugeda selle taustaks, aga enda isiklikud raamatud on mul kõik läbi loetud ja hetkel tunduks teine kord uuesti lugemine liigne ajaraisk ning kõik laenutatud raamatud on kohustuslik kirjandus, mis vajab keskendumist, mitte lihtsalt nautimist. Kuna see küll nii ümber muutus, et mul ei ole midagi lugeda..midagi lihtsalt lugeda. Igatahes jääb mul üle ainult mõelda. Mõelda lumest, talvest, jõuludest. Ma kardan jõuluaega. Ma mäletan isegi väga hästi kuna see oli, kui ma viimati jõulude ajal õnnelik olin. See oli siis kui ma olin u 4-5 aastane, isa-ema polnud veel jõudnud lõpmatusse tülitsemisfaasi ja jõulukuuse alt leidsime ühe koguperelauamängu(ma ei mäleta millise täpselt). Ja me kõik koos mängisime seda ja olime õnnelikud. Peale neid jõule ma mäletan selgelt kuidas isegi mina oma lapsearuga sain aru, et kõigil kinkidel oli selline toon juures, nagu nad oleks vabandustena kõigi nende kodutülide pärast.. Kuni ma sain 8 aastaseks ja jõuludega tuli ka teade lahutusest. Ning peale seda ma olen kõik aastad jõuluõhtutel üksi oma toas olnud. Välja arvatud see imeline jõuluõhtu kui ma olin 12 ja mu ema elas jõuluõhtul miniinfarkti läbi ja mina ta kõrval seisin ja üritasin aidata ja mitte nutta ja tugev olla.Ning see aasta on esimene jõuluaeg kui ma pole üksi. Kuigi ma nii kohutavalt kardan, et midagi läheb perse, aga samas ma usun meisse… Kui me kergelt loobujad oleks, siis oleks me juba ammu teinud. Ja ma ei oska käituda. Ma ei mäleta enam, mis tunne oleks teha terve jõuluõhtu head nägu ja ka sisimas seda tunda. Ma ei tea, mis tunne on inimestel, kelle jaoks jõulud seonduvad ilusaga. Kelle jaoks jõulud on ilusad mitte valusad.

(Kogu see nädal on ilmselgelt liiga raske minu jaoks olnud, sellest ka see kurb alatoon. 2 korda haiglas pea ära minestada on isegi minu jaoks liig.)

Kaitstud: scars.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Läksin eile magama püha sooviga täna kooli minna, hommikul ärkasin 10 minutit enne äratuskella selle peale, et ma jälle läbi une nutsin ja tibu mu üles ajas. Lohistasin lõpuks koos äratuskellaga end voodist välja, külmast katki lõdisedes. Võtsin kardinad eest,väljas olid puud vastu maad suurest tuulest. Hakkasin siis tuld põlema panema, pirn läks läbi. Ütlesin siis korra torisedes, et no täna kohe kindlasti ei saa minu päev olema ja pugesin tagasi voodisse. Vähemalt tibul oli lõbus hommik, mind nii ringi torisemas ja porisemas näha.

Aga pohhui, täna võisin ma seda endale ka lubada.

(Muidu mul oli hommikul ilmselgelt õigus. Ma pole just kaua praeguseks üleval olnud, aga ma olen juba suutnud arvutit kokku jooksutada, klammerdaja ära lõhkuda ja kui ma koeraga välja läksin siis ta sattus ka vaimustusse ja hüppas poriste käppadega mu puhastele riietele peale. Ei jõua ära oodata, mis järgmiseks)

Täna hommikul ma mõtlesin, et olen kõige tublim naine üldse ja ärkasin enne tibut üles, et talle hommikusöök valmistada ja kohviga koos need voodisse talle tuua. Ärkasingi ilusti kell 7 üles, kuigi mul on vaba päev ja jutustasin taga ka veel kuni ta pessu läks.(see oli vist esimene selline varajane hommik kui ma ei karjunud ta peale, üldiselt ma eriti sõbralikus meeleolus hommikuti pole). Ja kui tibu pessu läks, mõnnasin voodis edasi, kuni järsku käis hull kolin ja pauk, et isegi Meeri hüppas hirmuga voodisse. Kõik mu 3 raamatuid täis riiuleid, otsustasid ühel hetkel alla anda ja kukkusid alla, purustades sellega ka mu paar ilusat küünalt;(. Nüüd on igal võimalikul vabal pinnal toas raamatuhunnikud, jeej. Aga kogu loost tegin ma ka järelduse. Ükski heategu ei jää ilma karistuseta ning järgmist hommikut kui ma jälle ärkan vabatahtlikult ja heas tujus väga vara üles, et teiste eest hoolitseda, peate te nüüd uuesti 19 aastat ootama.

Tegelikult oli hull nunnu kui musi töökaaslane meile ütlema tuli, et kuulge, ärge päris niii ameledes ka tantsige:D. Eriti kui mul pole õrna aimugi, mis me siis nii hullult tegime:D.

Ja hull nunnu oli kui üks tšikkidest, kellega me esimest korda kohtusime, ütles, et kogu meie tuba nägi välja nagu mulle meeldiks õppida. Et kõik need raamatuid täis riiulid ja isegi kirjutuslaud oli nii korraliku tüdruku moodi korras ja kõik need konspektid jne:D.

Ja üldse kõik oli nunnu. Ja praegu on ka veel nunnu. Peavaluselt nunnu.

Aga elu läheb edasi ja sissejuh majandusteadustesse ootab õppimist ning trenn tegemist.

Ja ikkagi on maailma parim ükskõik kui väsitava päeva lõpuks musi kaissu magama jääda. Sest ma pole kunagi varem end rohkem elavana tundnud, ma pole mitte kunagi varem rohkem hetkes elada suutnud ja ma ei jõua kunagi teda selle eest ära tänada. Sest ta leidis mu killud üles, ta on isegi faking kõikidest kompleksidest aitanud mul üle saada. Minevikku enam pole ja ma ei pea tulevikku pärast muretsema, ainult olevik ja ainult meie.

Ülimalt tore nädalavahetus oli ikkagi. Ja pikk oli ta ka, lausa kolmapäeval sai alguse.

Kolmapäeval ma otsustasin lõpuks mitte värdjat eite mängida, kes iga hetke ainult mehe kaisus veeta otsustab. Ja hakkasime Railiga üksteise võidu jooma. Viina seekord, sest seda leidus kodus lihtsalt Kihnu ülejääkide seas. Igatahes oli nagu oli. Illuka retro pole sittagi väärt enam, muusika ei ole enam retro, rahvast pole ja ainsaks lohutuseks oli odav rumm. Igatahes enne esimese joogi lõpetamist oli kindel otsus ct-sse minna, seda enam et ukse peal ju üks sõber mulle piletid ka andis. Ct-s oli hea. Nägin esimest korda üle vägaväga pika aja oma lemmikonupoega jälle. Ja ta oli nii nunnu jälle, kuigi ilmselgelt liiga purjus ja ma täitsa muretsesin ta pärast. Aga see selleks, nagu ikka viimasel ajal iga kord kui ma purjus olen olnud, oli ka seekord Kutsikas kohal. Ja klubi oli no niii rahvast täis, kõik see retro rahvas on vist sinna kolinud, ülivägatore oli igatahes. Ja kui kella 2 ajal tibu tümpsupeolt mind peale korjama tuli, siis vantsisime kahekesi nunnult koju, mina pool teed ta kukil nagu kunagi mitutuhat aastat tagasi, kui meil veel midagi polnud. Nunnu oli igatahes.

Neljapäev oli selles mõttes vaiksem, et esimene kolmandik päevast kulus maha magamisele, teine kolmandik pulmaasju ajades ja ringi joostes ja närvitsedes, et lihtsalt ei jõua. Viimase kolmandiku esimene pool oli T. vennapoja sünnipäeval ning peale seda mul jooksis juhe nii kokku, sest kell oli 22, järg hommik oli varajane äratus ja ma olin nii tohutult väsinud ja nii kuradi palju asju oli veel teha et ma lihtsalt tõmbasin voodi nurka kerra ja hakkasin jonnima. Õnneks tibumusi on mu jonnimishetkedega juba harjunud ja suutis mu tuju jälle natuke parandada ja aitas mul viimaseid asju veel korda ajada ja lubas muga hommikul tööle asju üle andma kaasa tulla. Ma ei suuda kunagi vist teda ära tänada, et ta mind isegi sellistel hetkedel taluda suudab ja meelt ei heida ning kõigele lisaks, suudab ta ka tuju heaks teha. Iga teine oleks mu ammu perse saatnud.

Reede oli pulmapäev……
Hommik ise algas kell 7 juba, pidin nagu öeldud tööle minema ja kassad ja värgid üle andma. Siis läksime statika juurde Katsi ootama ja mind sunniti ülesajamise eest veel kohvi ja hot dogi ka välja tegema. Endale ma enam kohvi osta ei saanud, sest juba tol hetkel puperdas mu süda nagu ma ei tea mis asi, nagu minu pulm oleks ees olnud. Igatahes sealt otse juuksurisse ja maailma nunnumad lokid sain ma endale pähe, juuksed kohe tõmbusid poole lühemaks. Igatahes mu roosa kleidiga sobis hästi kokku. Peale juuksurit sättisime end tibuga valmis ja läksime Reolasse, kus ma pruudi ära meikisin, riidesse aitasin ja korsetipaelu kokku siduda üritasin nii, et ta laps kõhus ära ei lämbuks, aga kleit selga saaks. Õnnestus. Isegi see õnnestus, et mul oli lausa pisar silmas. Hea uudis oli, et pruudi valmis sättimise eest kingiti mulle pudel šampust, jeeej. Kui teised läksid varem kohale, siis me kiirustasime veel kähku autot pesema ja lilli ostma ja pea viimasel hetkel saime kohale ka. Registreerimise ajal oli koguaeg pisar silmanurgas, paaripaneja päästis vähemalt suuremast nutust ja tegi nalja ning oli niisama muhe. Ülejäänud pidu oli nagu ikka pulm. Nalja sai, juua sai, iss rabandust sai(pruutpaar oli kadunud ja meid valiti asenduspaariks, sest kibe ja noh oli vaja karjuda ja minu isake polnud ilmselgelt selle nägemiseks valmis:D). Õnneks olid Kats ja Sander ka hoiatust tõsiselt võtnud, et kui nad mind palju kiusavad pulmas, siis ma teen kunagi enda omas kõik sadakorda hullemini tagasi. Ja südaöö paiku korraldas iss mu mehe abiga pruutpaarile üllatuse. Oli tehtud hästi suur raam kus sees olid nende nimed, mis pandi niimoodi nunnult ilusti põlema ja samal ajal hakkas hull ilus ja suur ilutulestik. Kõik see kokku oli kohe nii liigutav, et meie armas pruutpaar nuttis täies koosseisus.

Laupäeva hommikul pidime me jälle silmad juba 9 ajal lahti tegema, sest Tiit tuli meile järgi ja Haapsallu minek. Üldiselt oli väga tore, rohkemgi kui tore. Ja kumbki mu tarkadest reisikaaslastest ei pahandanud muga kordagi kui ma koguaeg iga asja kohta küsimusi küsisin, sest noh, minu jaoks oli kõik see suht tume maa. Aga nüüd ma juba osad nimed ja autod oskan kokku panna ja oma uue lemmikauto leidsin sealt ka. Kiirendusepiletiga saime me kõik 6 tasuta Tivoli piletit ka. Ja no see kõik seal raputas meid kõiki ikka päris läbi, hiljem pool teed väga söögist kuulda ega mõelda ei tahtnud, aga üllatavalt vabastav oli kõik see.

Pühapäeval saime jälle kauem magada. Üheteistkümneni lausa. Ja suht kohe kui silmad lahti, siis läksime välja pannkooke sööma. Ja kondasime päev läbi mööda poode ning ma sain endale uued nunnud trennipapud, jeeeej. Ning lõpuks otsustasime, et tavai lähme kinno. “Väärituid tõpraid” vaatama. Ma küll mingi hetk, kui seal peadelt nahka maha lõigati tahtsin vägaväga ära minna, aga muidu ma olen rahul. Ja õhtul grillisime kodus.

Täna ma olen jälle lõpuks normaalses graafikus tagasi. Äratus normaalsel ajal, toit läbimõeldult ja tervislikult ja tagasi oma treeningkavas(oma uute nunnude papudega:) ) .Tunne on jälle nagu inimesel. Ja nüüd viimane nädal veel puhkust ja järgmine nädal hakkab ju koooooool juba.

Igatahes ma varsti panen pilte ka pulmast ja kõigest. Minust, tibust ja kiisust(õudist) tehti ilus fotosessioon ka minu palvel:).(täh ma loodan, et ilus:D)

Igatahes. Elu on ilus  ja trenn on üks mõnusaimatest tegevustest(igapäevasest kusjuures), mitte tüütu kohustus. Ja kui me nüüd kõik koos sellest aru saame, siis ei punnita enam kellelgi kõht üle püksiääre.

Juuksed saunast märjad ning musi suurde pusa sisse pugenuna tantsida liival nii lähedal talle kui võimalik, vaatega merele, selja taga lõke soojendamas ning muusikaks laivis kitarrimäng. Ning tol hetkel kui ma mõtlesin, et enam ideaalsemaks ei saa minna siis kaugel kaugel mere taga, tõenäoliselt siis Pärnus algas ilutulestik.

Kihnus oli hea. Minnes meid paigutati tõenäoliselt lõbusama seltskonnaga bussi, kus ma tahtsin küll magada(öö venis pikaks jällegi, tänu öisele kiirendusvõistlusele), aga  ometi veetsin praktiliselt kogu tee naerdes. Meie ööbimismajakeses oli küll veidike ebameeldiv lehk, aga samas saime vähemalt toas magada. Ja õhtul käisime Kihnu poiste plaadiesitlusel. Mis oli üllatavalt hea(selles mõttes, et minule isiklikult tavaliselt selline muusika väga ei istu). Kohale ja tagasi sõit toimus kastiauto taksos(Kihnuvõõrastele inimestele siis- tavaline vanem kastiauto, kuhu kasti on pandud pingid ja nii me ennast sinna siis kuhjasime). Terve tagasitee üürgas terve meie kastitäis Pääsukese laulu laulda, kuigi hiljem tuli välja, et Kihnus on see hoopis matuselaul. Noh jah. Ja hilisem õhtu möödus lõkke ääres istudes ja kitarrile kaasa pinisedes, kes paremini ja kes halvemini, kes vaiksemalt ,kes kõvemini. Ja muidugi, kes õigete sõnadega ja kes leiutas sõnu.

Teine päev möödus mööda Kihnut sõites. Tervelt 20 km sai kokku ratastel maha sõidetud. Viimased 9 km kihutasime küll mina ja musi teistelt eest ära, sest padukat hakkas sadama ja erinevalt teistest puudusid meil kilemantlid ning me pidime sõitma nii kiiresti kui jõudsime. Vere maitse oli suus, aga õnneks ma väga musist siiski maha ei jäänud. Aga vahepeal oli meil giid ka, kes rääkis natuke tarka juttu ka Kihnu kohta. Näiteks, et sinna on sisse kirjutatud 800 inimest, aga tegelikult nö püsivalt elab seal umbes 500 inimest.(mina arvasin miskipärast, et see arv on ikka pisem). Ning et kuigi nüüdseks on Kihnus ka üks konstaabel, siis tegelikult toimub seal täielikult omakohus. Varastad midagi, saad peksa ja oma süü, kuskile kaevata ei ole ja nii see elu seal lihtsalt käib. Ning seal on siis põhikool ning mitte ükski klass pole tühjaks jäänud, igas on vähemalt 1 õpilane. Kõikidele, kes mõnda töötut med töötajat teavad, siis seda nad hetkel otsivad sinna. Ning raamatukogus käisin ära, seal olevat varem olnud korralik suur raamatukogu, aga see põles maha ja alles jäid ainult need 50 raamatut, mis oli tol hetkel välja laenutatud. Praeguseks hetkeks muidugi oli kohalike abiga raamatukogu jälle piisavalt korralikuks tehtud.

Kolmas päev oli vaiksem. Hommikul läksid kõik varakult jälle ratastega sõitma, kui meie musiga kunagi oma silmad lahti sundisime, siis läksime ka niisama sõitma ja kõigepealt sattusime kokku ta tädipojaga, kes on ka muidu ikka Tartumaalt pärit ning hiljem sõites jõudsime sinna, kus teised meie grupi omad olid ja küll kõik imestasid, et kuidas me nad üles leidsime, sest egas keegi ju ei teadnud kuhu nad sõitsid, lihtsalt läksid. Tagasitulek nii lõbus kahjuks enam ei olnud, magasin lihtsalt musi süles enamus ajast maha.

Täna hommikul alustasime kolimisega, remont on nüüd lõpetatud ja osad riided on juba viidud. Emake otsustas oma suuuuuure laia voodi meile anda, kui me ta tuppa ära mahutame ja homme üritame mu suuure hunniku raamatuid ja ajakirju ja igasuguseid kreemipotsikuid, mida on ikka tohutult kogunenud, ära viia. Kolmapäevaks lubasime korteri tühjaks teha. Natuke kurb on, aga mis seal ikka, tänu sellele saab jälle uus etapp elus alata. Ja nagunii enam venitada ei saa, nädalalõpus kolib ju ema Soome ära. Muidu kolmapäeval saab meil täpselt pool aastat siin korteris elatud ka. Eks ta ole paras aeg edasi liikumiseks.

Ja siis edasi septembri ootele, et ametlikult tähtsaks üliõpilaseks hakata. Ma olen põhimõtteliselt sama elevil kui kunagi oli esimesse klassi minna. Juba mitmendat päeva käin nagu uni musile pinda, et no lähme ja ostame nüüd mulle selle Tartu Ülikooli tudengipäeviku ära. Aga eks vast peale kolimist saab aega ka muid asju teha.

Ja mul on maailma nunnum roosa kleit pulmadeks. Selline nunnu uhkete volangidega põlvedeni ja mille all on veel tuhat erinevat kihti et kohev oleks ja üleval pool on korsetimoodi ja ees on selle korsetipeal õhuline võrgukiht. Selline korralik kleit nagu peakski pruudi õel olema, mitte mingi litsakas rinnad ripakil kleit. Muidugi seda korraliku üldmuljet ma vist paratamatult rikun veits kui kõik läheb nii nagu ma loodan ja ma saan need kõigekõrgemad roosad kingad, mis mul kunagi olnud on. Üleni roosarooosaroosa olen. Aga see oli puhtalt mu teise poole otsus, sest kleite valides lasin ma temal otsustada kas helesinine või roosa. Ja kleidi värv määras kõik:D.

Igatahes suhteliselt sisutut juttu tuli siia päris palju kokku, aga mis seal ikka, siiski üks mu viimaseid õhtuid siin korteris üksinda(mees on tööl), nii et ma üritan teha kõiki neid asju korraga, mida ma varem siin üksi olles teinud olen. Kritseldan blogisse midagi, vaatan sõpru ja seks ja linna(mis siis, et ma mõlemal kõiki hooaegasid olen mitmeid kordi näinud), vaatan telekat, passin msnis, loen raamatuid ja ajakirju, küpsetan igast head ja paremat, mida musi nagunii ei sööks(paneeritud broccolit ja igast muid siukest jama, mida ta ei hinda paraku eriti). Ja olen niisama mõnus, sest siin kodus on mõnus. Jah, see on kodu, kõige kodusem koht peale ihastet tõenäoliselt üldse, kus ma kunagi elanud olen, ja oleme ausad, ma olen ikka kuradi paljudes kohtades elanud: Reolas majas, Tõrvandis 3 erinevas üürikorteris, Tartus 3 erinevas üürikorteris ja ühes üürimajas ja lõpuks siis oma Ihaste majas, Inglismaal majas 7 kuud, Iisraelis korteris kuu aega ning nüüd siis siin, Rahu tänaval, kuigi meie pereelu siia tänavale või vähemalt kõrvalkorteritele just väga palju rahu pole ju toonud:D. Igatahes vabandust, me enam kolmapäevast ei tee ning te võite kõige aknaalusema koha peale ka parkima hakata.

Ja siis sa istud hommikul kell 5 vee ääres põõsaste varjus, sest paduvihma sajab ja nutad, sest sa ei saa aru, miks keegi ei mõista kui haiget see teeb. Ning siis sul tuleb meelde, et nad ei saagi ju mõista, sul oli liiga häbi, et kellelegi rääkida. Aga ikkagi, miks nad otsustavad kohe, et kellelgi ei olegi võimalik mõista, miks nad hetkekski ei mõtle, et see kõik ei pruugi lihtsalt nii lihtne olla? Ja miks ma tunnen, et ma olen mingist eriti halva sisuga filmist pärit tegelane?

Ma leidsin oma paradiisi- maailmasuurimavoodiga tuba rõduga vaatega merele,  maailma mõnusaimad basseinid- veealuse muusikaga suur tavaline bassein, külma ja kuumaveevannid kividega põhjas kõndimiseks, suur bassein, mis algas seest ja läks välja edasi, bassein eri nuppudega, mis mõnes nurgas oli mullivanniefektiga, mõnes masserivad veejoad, maailmasoojem mullivann, aurusaun, jõusaal, kus me koguaeg olime kahekesi, tõenäoliselt elukalleimad praed, mida ma söönud olen, maailmaparim šokolaadikook(londoni omad isegi ei saanud mitte kuidagi tasemelt lähedale), maailmarikkailikum hommikusöök, mis toodi meile voodisse, duaalaroomimassaaž, romantiline roosiõievann šampuse ja šokolaadikommidega, 90minutiline jalahooldus, maailmaparimad hetked rõdul päikse käes raamatut lugedes. Lihtsalt maailma parim. Ja kuigi ma olen vaid ühes spas käinud, siis minu meelest lihtsalt ei ole võimalik, et veel paremat spa-d on võimalik Eestist leida. GoSpa-st Kuressaares käib siis siinkohal jutt.

Ja kuigi tänu sellele me peame tõenäoliselt ülejäänud musi puhkusest Tartus või siinkandis viibima ja midagi suurt ja kallist lubada ei saa, siis kõik need 3 päeva olid täielikult seda väärt.

 

Aa ja, järgmine laupäev on Õru pidu.. Kolmas suvealguspidu:)! Jeeej.