Paulo Coelho “The winner stands alone”

Põhimõtteliselt soovisin ma kirjutada nüüd, et ma olen pettunud. Coelhos. Esimest korda vist..

Ehk kui ma kuulsin ta uuest raamatust, siis soovisin ma seda kohe ka lugeda, sest pealkiri tundus juba ainuüksi paljulubav. Nüüd. Kui raamat sai siis soetatud ja ka läbi loetud, siis mul on kahju. Sest ma usun, et oleks leidnud võibolla parema ostu selle raha eest(tol hetkel olin ma kolmandat kuud töötu ja lugesin igat sentigi, lihtsalt Paulo raamatute peale pole mul kunagi kahju kulutada olnud).

Muidugi raamatus oli piisavalt neid Coelho-likke lõikusid, samas ei leidnud ma kuskilt midagi nii head ja uut, et ma oleks soovinud seda lehekülge ära märkida ja üles kirjutada. Stiil oli muidugi temalik nagu ikka, aga..

Sisu oli enamvähem selline, et vene mees, kes osales kunagi sõjas jne lubas oma naisele, et kui too ta maha jätab, siis ta hävitab maailmu kuni ta ta tagasi saab. Maailm tähendas tema jaoks siis inimest.  Naine ometi mingi hetk jättis ta maha ja leidis uue mehe ja soovis kuulsaks ja tähtsaks saada. Mitme aasta pärast läks mees naisele järgi Cannese filmifestivalile lubadust täitma. Tappis järjest 4 inimest paari päevaga. Lõpuks sai aru, et naine polnud seda väärt ja tappis tema ka koos ta uue mehega ja läks tagasi Venemaale. (Vabandan südamest, kui ma kellelegi lõpu nüüd ette rääkisin). Muidugi kogu see lugu oli pikemalt ja vahepeal olid veel teised tegelased, kes rääkisid üldse näitlejaks saamise loost ja kõigest, aga see oli kõrvaline joon raamatus(mu arvates vähemalt). Kogu see raamatu temaatika ja kõik polnud ju juba algusest peale minulik, aga kuna Coelho ON geenius, siis ma arvasin, et tuleb geniaalne lõpp, mis mind mõtlema paneb nagu ta raamatud tavaliselt teevad. Kahjuks seda ei tulnud. Ja kahjuks ma olen pettunud.

Võibolla ma lihtsalt ise ootasin liiga palju sellelt raamatult..

(Ma ei ürita öelda et Coelho pole enam mu üks lemmikautoritest, sest ta on loomulikult. Kõik raamatud ei saagi minu jaoks ideaalsed olla, ma ei välista võimalust, et keegi teine armub sellesse raamatusse ja tänu sellele hakkab Coelho loomingut jumaldama. Lihtsalt.. Mina, konkreetselt, olen selles raamatus pettunud.)

“Valikuid tuleb teha pidevalt. Suhetes, tuleviku otsinguis, elamises, suremises. Kuna õige tee on kõige kitsam, on meeletult lihtne valesti valida. Ja igal otsusel on tagajärg. Ela sellega! Või siis sure sellega.” (E.Uus)

Lihtsalt tundsin vajadust seda nii endale kui ka mõnele teisele meelde tuletada:).

Ma ärkasin täna hommikul lõunast ja tundsin end tugevana. Esimest korda üle ma ei tea kui pika aja. Mulle tundus, et mulle tegelt ka ei mõju. Kui ma võtan enda põhimõtteks, et mind ei huvita, see ei tee mulle haiget ja mul on niisama ka hea, siis ongi kõik ju korras? Mõttejõud pidi ju kõike suutma.

Ja siis ma mängisin eile Kertu, Maikeni ja Lauriga kaarte ja mõtlesin, et tegelikult on hea. Hea, mõnus, vaikne ja rahulik. Jah, laupäevaõhtu ja kuigi ma vahepeal tahtsin Atlantisesse minna(siiski viimane pidu enne remonti), siis tegelikult nii oli parem. Mitte juua ja hiljem kindlalt autoga koju saada. Sest noh, ise sõidan ju. Ja hiljem Marise ja Sassiga kokku saada ja vaadata kuidas Sass ennast mu pisikese Tigra olematule tagaistmele pressis. Ja siis veel hiljem Raineriga Eedeni ees juttu ajada. Ja siis ühest koju jõuda ja vaadata Sõprade 7. hooaeg lõpuni. Ja siis hiljem veel Eia Uue uut raamatut lugeda. Mille eest suursuur aitäh Railile, et ta vaevus seda üles otsima ja mulle kinkima..sest see on hea. Ja mõnes mõttes just see, mida mul hetkel vaja on..Ja siis kella 5est magama jääda.

Ja siis hommikul mõelda, et miks ta ei helistanud. Miks ta isegi ei vaevunud. Ja siis mõelda, et milleks. Ma mõtlesin, et ma ei otsusta teiste juttude põhjal, et ma õpin ise teda tundma. Aga fakt on see, et teistel oli õigus ja see, mida ta ise rääkis oli lihtsalt täielik bullshit. Aga ma ei kurda. Tänu temale ma mõtlen E-le palju vähem ja see on ka hea. Ta tegi mulle siiski head, mis siis, et ma parema meelega teda rohkem ei näeks. Unistada pole mõtet. Kuna meile mõlemale väga lähedased sugulased omavahel abielluvad ja tema saab onuks ja mina tädiks, siis me kohtume nagunii. Aga elu läheb edasi ja ma ei tulnud Eesti tagasi selleks, et kohe jälle masendusse langeda. Sest ei. Seekord nii ei lähe.

Seda teemat peaksin ma ka puutuma, et ma olen ikkagi päris loll. Ja nõrk. Ja naine.Ja lähedusevajadusega. Ja teen haiget inimesele, kellele ma ei tahaks kunagi haiget teha. Lihtne oleks öelda, et ära tee siis. Ma ju üritan.. Ja siis tuleb see tegur mängu, et mul pole kuradi õrna aimugi, mis ma tahan. Või et kuidas oleks. Või et kuidas ei oleks. Aga ma üritan mitte mõelda kogu selle teema peale. Läheb nagu peab.

Imelik on see ka, et Kätlinit enam ei ole. Eestis. Eile kui Tigrat tööle panin, mõtlesin, et kutsuks ta ka kaasa, aga no.. ei saa ju. Nõme on, aga mis teha. Elu läheb ikkagi edasi ja palju kiiremini kui ma vahel tahaks

Janikale niipalju, et ma koguaeg unustan ära kui sind msnis näen, aga ma väga tahaks kolmapäeval Retrole minna:).

Ja muudest asjadest niipalju, et ma väga soovitan kõigile Eia Uus”Kahe näoga jumal”. Kuigi miskipärast ma antud hetkel soovitaks seda rohkem neile, kes kirjandusest ja kirjutamisest rohkem huvitatud on ja ei otsi lihtsalt meelelahutust.

“Igal lool on õnnelik lõpp: peab lihtsalt teadma, millal lugemine lõpetada.”(E. Uus “Kahe näoga jumal”)

Peaasi oli vastu pidada, kuni kuskil jälle mõni eesmärk nähtavale ilmub.(Remarque)

 

Ja see on kõik tänaseks, mis ma oma igapäevast jama ikka ajan, ise olen ka tüdinenud oma rutiini ja E. probleemide ja muude asjade üle vingumisest. Finally, eksole:D.

Ärge hingake midagi kergemalt, võibolla homme ma tahan jälle kurta:D.

How much I missed simply because I was afraid of missing it.
(Paulo Coelho “Brida”)

Üleeile kui ma lumest kirjutasin, mõtlesin, et mul on hea fantaasia, sest noh, viimati nähti lund Londonis mitu aastat tagasi ja siis see ei püsinud ka hommikuni. Pühapäeval kui ma Starbucksis istusin ja vaatasin kuidas pimedaks läheb ja linn tuledega täitub ja kuidas jõuludeaeg läheb hirmutava kiirusega..ma olin mõnes mõttes õnnelik, et siin ei ole vähemalt lund. Sest lumi teeb haiget, jõulud teevad haiget. Jah, nad on ilusad..kindlasti. Aga ma ei mäleta kuna ma viimati jõulude ajal õnnelik olin. Kõige esimene jõulumälestus, mis mulle meelde tuleb on vägagi hägune, aga ma mäletan, et mu vanemad kaklesid. Ja peale jõule kolisime me emaga ära. Järgmine mälestus on sellest kui me juba Annelinnas elasime ja ema jõuluõhtul miniinfarkti läbi elas. Ja siis veel muidugi viimased jõulud, mis olid, kui ma just olin Temaga lahku läinud ja üle kõige soovisin, et jõulud üleüldse ära jääks. No such luck. Kuidas ma istusin jõuluõhtul oma toas, vaatasin ta pilte, üritasin mõtteid mujale saada jõulufilmide vaatamisega, põletasin küünlaid, jõin hõõgveini ja nutsin, nutsin, nutsin.. Mõistate? Ei? Vahet pole. Aga mulle ei meeldi jõulud, ma kardan neid, sest kõige hullemad asjad, alustades vanemate lahutusest, on alati nende vahetus läheduses juhtunud.

Aga ma läksin jälle teemast välja. Ühesõnaga, lumi tuletab jõule meelde. Peale jõule mulle meeldib lumi, sest siis saab mäele. Enne jõule nagunii piisavalt lund ka ei ole, kui üldse.

Eile sadas Londonis lund….. Ja ma ei tea kas nutta või naerda. Londonis ei saja lund!! Ma mäletan, kui ma enne tulekut Kätsiga rääkisin jõuludest ja lumest ja et Londonis seda pole väga ja ta ütles, et eriti armas oleks kui mu esimesel aastal siin hakkaks siiski lund sadama..Noh, jah.

Lumi on siiamaani maas. Viimane kord kui siin mitmeid aastaid tagasi lund nähti, siis see oli hommikuks kadunud. Täna on ta ikka veel seal, vahib rõõmsalt vastu. Ja mul on maailma vastuolulisemad tunded sees. Üks osa minust tahaks rõõmsalt ringi karata. Teine osa minust tahaks end oma tuppa lukustada, kardinad ette tõmmata ja kujutada ette, et see pole tõsi… nii ei saa ju.

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.. Ma loodan:).

Adele Ramet “Creative writing” peale Cecelia Aherni “If you could see me now” lugemist oli kahtlemata üks inspireerivamaid asju, mis minuga juhtunud on. Kohe nii inspireeriv, et peale poole peatüki lugemist pidin ma raamatu kinni panema, sest mõte jäi kummitama, mille ma lihtsalt pidin üles kirjutama. Ja kui kirjutama hakkasin, ilmnes korra üks segav paus. Tavaliselt on see teemal, et kuidas kirjutamist alustada. Eile õhtul oli see teemal, et mis keeles kirjutama hakata. Ega ma nüüd ei väida et ma korrektses inglise keeles kirjutan, aga samas, eesti keel on mul ka grammatikavigasid täis. Umbkeelne nagu ma olen, ühtki keelt enam korralikult ei oska. Aga see selleks.

Ega mul midagi tarka täna öelda polegi(ma ei väida, et mul varem on midagi tarka öelda olnud)

Tegelikult on kõik korras, onju on?

Kaissu tahan endiselt. Tema kaissu. Niiniiväga. Aga ma olen tugev, ma suudan. Või noh, ma pean suutma.

Head ööd(vähemalt on mul Raili mõmmi:))

Cecelia Ahern- If you could see me now (2 ja viimane)

„You’ve come to give me a piece of your mind,“ I repeated, looking at her. „That phrase is really beautiful. The mind is the most powerful thing in the body, you know. Whatever the mind believes, the body can achieve. So to give someone a piece of it… well, thank you, Elizabeth. Funny how people are always intent on giving it to the people they dislike when it really should be for the ones they love. There’s another funny thing. But a piece of your mind… what a gift that would be.“

 

„What are you going to tell him when absolutely nothing he wishes for comes true?“

„How do you know it won’t come true?“

„I have common sense. Something which you seem to be lacking.“

„You’re right, I don’t have common sense. I don’t want to believe what every one else believes. I have my own thoughts, things that weren’t taught to me or things that I didn’t read in a book. I learn from experiece- you, you are afraid to experience anything and so you will always have your common sense and only your common sense.“

 

„Well, there’s one good thing about leaving a small town. They all miss you when you’re gone. They all notice it.“

 

„You know, the more you try to simplify things, Elizabeth, the more you complicate them. You create rules, build walls, push people away, lie to yourself, and ignore true feelings. That is not simplifying things.“

 

When you drop a glass or a plate to the ground it makes a loud crashing sound. When window shatters, a table leg breaks, or when a picture falls off the wall in makes a noise. But as for your heart, when that breaks, it’s completely silent. You would think as it’s so important it would make the loudest noise in a whole world, or even have some sort of seremonious sound like the gong of a cymbal or the ringing of a bell. But it’s silent and you almost wish there was a noise to distract you from the pain.

If there is a noise,it’s internal. It screams and no one can hear it but you. It screams so loud your ears ring and your head aches. It thrashes around in your chest like a great white shark caught in the sea; it roars like a mother bear whose cub has been takes. That’s what it looks liek and that’s what it sounds like, a trashing, panicking, trapped great big beast, roaring like a prisoner to its own emotions. But that’s the thing about love- no one is untouchable. It’s a wild as that, as ras as an open flesh wound exposed to salty sea water, but when it actually breaks, it’s silent. You’re just screaming on the inside and no one can hear it.

 

„I used to hate this town. I used to hate every single blade of grass on every hill, but he taught me so much. He  taught me that it’s not the job of this town to make me feel happy. It’s not Baile na gCroithe’s fault that I don’t feel I fit in. It doesn’t matter where you are in the world because it’s about where you up here,“ she touched the side of her head lightly. „ It’s about the other world I inhabit. The world of dreams, hope, imagination and memories. I’m happy up here,“ she tapped her temple again and smiled,“ and because of that I’m happy up here too.“ She held out her arms and displayed the couuntryside around her. She closed her eyes and allowe the wind to dry her tears. Her face softer when she turned to Benjamin. „I just thought it was important for you of all people to know that.“

Cecelia Ahern “If you could see me now”

“Children are the ones that know exactly what’s going on in the world, you know. They see more than adults, believe in more, are honest and will always, always let you know where you stand.”

Elizabeth nodded along with him. He obviously loved his job- as a father and as a care worker.
“You know, it’s interesting,” he leaned forward again, “children learn much more, far more quickly than adults. Do you know why that is?”

Elizabeth assumed there was some scientific explanation for it but shook her head.

“Because they’re open-minded. Because they want to know and they want to learn. Adults,” he shook his head sadly, “think they know it all. They grow up and forget so easily and instead of opening their minds and developing it they choose what to believe and what not to believe. You can’t make a choice on things like that: you either believe or you don’t. That’s why their learning is slower. They are more cynical, they lose faith and they only demand to know things that will help them get by day by day. They’ve no interest in the extras. But, Elizabeth, ” he said, his voice a loud whisper, eyes wide and sparkling, and Elizabeth shivered as goose pimples rose on her arms. She felt as if he was sharing the world’s greatest secret with her. She moved her head closer. “It’s the extras that make life.”

“That make life what?” she whispered.

He smiled. “That make life.”

Elizabeth swallowed the lump in her throat. “That’s it?”

Ivan smiled. “What do you mean, that’s it? How much more can you get than life, how much more can you ask for than life? That’s the gift. Life iseverything, and you haven’t lived it properly until you believe.”

“Believe in what?”

Ivan rolled his eyes and smiled. “Oh, Elizabeth, you’ll figure it out.”

eluilu.

Kui see, mis sa leidsid, on puhtast ainest, ei kao see iial. Ja sa võid alati tagasi minna. Aga kui see oli üksainus valgusehetk nagu tähe plahvatus, siis tagasi tulles sa seda enam ei leia. Aga sa nägid tähe plahvatust. Ja see juba on midagi.

Paulo Coelho

Istud kohvikus, sööd šokolaadikooki ja jood lattet ja loed või ajad niisama lolli juttu.(Aknaalused tugitoolid on maailma parimad kohad, maailma parim on suurlinna elutempot ja ringijooksmist vaadata).

Kõik saaks nagu järjest selgemaks, aga samas pole midagi selget. Ela siis sellisena. Aga eks ma üritan mitte kurta.

Raske on ikkagi. Ja mingi hetk ütlevad mu närvid selle siinse närvipinge peale üles ja ma vaikselt tõmban minema lihtsalt. Aga mitte veel tagasi Eestisse.

Ja kui tõesti kõik ära kaob, siis.. juu siis pidi nii minema. Pidi? Ma ei tea. Juu siis. Vähemalt on nii lohutav mõelda.

Ja mu viimased hommikud , kus ma sain magada niikaua kui tahtsin kadusid ka. Ehk laupäeviti hakkan ka tööle, mitte küll siin peres, aga noh, iga lisaraha on väga teretulnud, sest kohti kuhu vaja raha paigutada on palju. Kahjuks.

Aga elu on ilus. Ma arvan.

Ma pakun küpsist, kui millestki aru said. Aga mul tõesti pole tuju täna pikemalt seletada. Olen nagu olen, peaasi, et veel olen.

Eia Uus “Kes me oleme, mis meil on & mida me tahame”

http://www.va.ee/?leht=tekstid&tekst=5&PHPSESSID=404b3e1be153e8e757ab899b566a2ee0

 

Tsiteerides:

“Kui eelkooliealised võtavad antidepressante nagu väidab meedia ning algkoolilaste päevad kestavad 8st 19ni, siis oleme meie viimane 27selt mitte rabandusse surev põlvkond. Aga et 20ndates kusagile jõuda tuleb teismelisena päris palju eeltööd teha. Et siis 20ndates koolid „igaks juhuks“ läbi käia (sest mõnekümne kardina taga on üks aken, milleni tuleb jõuda, et saaks selle avada ja hingata puhast õhku: põhikool on esimene kardin, ühine kardin; edaspidi on valikud. Kinnitame tagalat, et täiusliku olukorra tekkides ei pärsiks meie edasiliikumist mõni vahele jäetud samm?), et saavutada väljavalitud elualal oma maksimum, et ümbritseda end vajalike inimestega ja et mitte mingil juhul läbipõlemist välja näidata. Ja et ennast pidevalt unustama panna, et kõik, mis me saavutame, on lõpus ikkagi vaid hunnik mittemidagi, või heal juhul prahti. Elame kiiresti ja sureme kiiresti.”

” Ei taha olla täidetud võltsuse ja pinnapealsusega; tahame, et meie peades oleks ehe mõte. Ei taha, et meie kujutlusvõime oleks halvatud ümbritsevast; tahame olla ohuks seiskuvale maailmale, et ta jälle tiirlema panna. Ei taha surra armideta. Ei taha kõike üledramatiseerida või alatähtsustada. Ei taha lasta kõigel meile juhtuda ilma vastu võitlemata. Ei taha anda oma lastele elu, et siis neile ka meie oma elu anda, sest unustasime seda ise elada. Ja üleüldse! – ei taha elada nii, et pärast meid võib veeuputus tulla; tahame elada nii, et veeuputus võib tulla millaliganes ja me ei peaks hakkama kooris soolasilmselt lalisema: „Aga ma olen ju liiga noor, et surra…“ Sest me ei ole raisanud ja asjatult rabelenud. Sest me elamegi.

Ja kui siirus teeb mu naiivseks, siis olgu nii. “