Eile kui mu õeke mind ühte kohta kutsus ja ma vastasin talle, et ma tahaks küll, aga.. siis ta sai selle lause ka minu eest ära lõpetada. “Las ma pakun, sul pole aega jah?”

Ja nii nad kõik koguaeg imestavad.. Kuidas on võimalik, et kunagi pole aega. Aga noh. Täiskohaga töö. Täiskohaga ülikool(tegelikult ainepunktide poolest veidike rohkem kui täiskohaga). 4-6 korda nädalas trenn.  Lähedasemad inimesed. Ja no kuskohast ma selle aja võtan. Teen ja teen, aga tegemist vajavate asjade nimekiri aina suureneb. Lisaks veel üks kõige suurem ja tähtsam asi, mis on juba tükk aega tegemata, aga mida ma koguaeg edasi lükkan..sest noh, pole ju aega. Õnneks, on üldiselt asjad täitsa kontrolli all ja õnneks, suudan ma kõigile kõige tähtsamatele kuidagi veel aega leida. Näiteks oma pisikesele stressipallile Sabriinale. Aga see on rohkem meile mõlemale kasulik. Sest olgem ausad, tema suurepärane võime mu stressi leevendada on üks olulisimaid asju mu jaoks, et ma kuidagi ikka vastu peaks.

Eile sain ma muude asjade seas ka taaskord aru, mida tähendab üle treenimine. Ja kui et üks oluline lihasgrupp pole taastunud, siis pole mõtet ka teisi piinata. Peale teisipäevast jõusaalitrenni oli eilne bodypump ilmselgelt liialdus. Kuigi ma tõstsin kangile vähem raskuseid kui tavaliselt ja seljalt ma võtsin raskusi koguni 5 kilo võrra vähemaks. Hiljem kui ma koju jõudsin, siis ma lihtsalt värisesin õhtu otsa teki all, terve keha oli täiesti külm ning isegi tassi tõstmine tundus liig. Rääkimata nendest vahvatest valudest, mis aegajalt südame piirkonda lõid. Oeh jah. Täna ärgates muidugi pole mul enam midagi viga, lihased annavad veidike end tunda, aga samas, see on mul nii harjunud olek juba, nad ju enamus ajast on valusad mul. Vahel vähem, vahel rohkem. Aga ma üritan seda eileõhtust tunnet meeles pidada ja vähemalt täna mitte trenni minna. Ideaalis üritaks ka homme puhata, aga ma ei luba midagi, teades minu raskekujulist trennisõltuvust.

Eniveis, ma kirjutaks hea meelega veel ja veel ja veel, sest mul tegelt on päris palju asju, millest ma tahaks kirjutada, mille üle ma tahaks arutleda. Kui mitte muudel eesmärkidel, siis kasvõi sp, et endale asjad selgemaks saaks. AGA. Mul hetkel pole aega. Kähku on vaja poest läbi joosta, et midagi süüa oleks ja siis on vaja juba koolis olla:).

Alati Teie,

MaXu.

Viimasel ajal muutuvad sissekanded järjest harvemaks ja siis ka sellepärast, et lihtsalt mõtlen, et võiks ju paar sõna öelda.

Eks oma osa on ka sellel, et elu on palju tegevusterohkemaks muutunud, pidevalt on midagi teha ja noh. Aga pigem on asi selles, et ma olen hakanud palju rohkem kaustikusse kirjutama, sellepärast, et seal on kuidagi julgem arutleda kõige üle ja seeläbi vastuseid otsida ja palju isiklikumalt saab. Ega ju siin ka tegelikult ma saan alati panna koodi alla ja noh, ega üldpildis ma ju tean ka, kes siin loevad ja mul pole nende eest midagi varjata, aga.. kuidagi selline tunne on, et siia võiks ikka ilusti ja toredalt kirjutada, kes seda segadusehunnikut ikka näha tahab, ma tunnen, et.. kaustikus pole kellegi teise silmi, seal ma ei mõtle igat lauset alustades, kes ja kuidas võiks veidike süüdistava või pettunud silmadega lugeda.. ja oeh. Ega millestki erilisest nii või naa keegi ilma ei jää, minu kirjutamisoskus(palju seda üldse oli, on iseasi) kadus justkui koos mu lapsepõlvega. Ehk on hea, ehk mitte. Nii ebaregulaarselt ja vahel pea üldse mitte kirjutamise ja harjutamisega ma just palju ju kaasa ka ei aita.

Aga mis ma ikka vingun.. Tegelikult on ju kõik hästi. Ainus kehvem asi on see, et ma pole juba liiga kaua isa juurde jõudnud ja saan järjest kõnesid ja etteheiteid.. Ja ma ei saa ise ka hästi aru, et no kuidas mul siis ei ole aega. Ja ma tegelikult ju tõesti ei taha kellelegi pettumust valmistada.

Soovige mulle õnne. Lõpuks see juhtus. Planeeringusilt on üleval ja liivahunnik ka ja nad hakkasid LÕPUKS ehitama korralikku valgustatud kergliiklusteed Eedeni ja Ihaste vahele. Faking 3 aastat nad lubasid iga sügis, et nüüd hakkame tegema. Ja lõpuks..LÕPUKS! Tähtaeg kunaseks valmis peab olema on küll mais 2010, aga kuna nad hakkasid Eedeni poolt pihta siis minu koduni peaks tee kõvasti varem valmis saama. LÕPUKSLÕPUKSLÕPUKSOMETI.

Ja muud rääkida mul aega pole…Kiirekiirekiire. Aga lohutav on see, et nvtusel saab tekiilat..loodetavasti. Ja järgmine nvtus on suuuuuuuuuuuuuuuuuuuur pidu, sest mu kallis elukaaslane saab ametlikult pensionäriks. Kui ma homse ka üle elan(ja hästi selle kuradi töö ära teen), siis võib mõneks hetkeks kergemalt hingata.

Tsiteerides hr Laurit juba aastast 2006 . “Õpid matemaatikat oksendamiseni…ja siis õpid natukene veel.”

Täna tegin ma esimest korda elus midagi sellist, mida ma tõenäoliselt kunagi paar aastat tagasi väitsin, et mina kunagi ei tee, üks pask nagunii ja midagi paremaks ikka ei muutuks. Täna ma enam nii pessimist ei ole. Nimelt ma käisin valimas. Okei, ma pole nii 100% kindel, et minu valik kindlasti kõige õigem oli, aga ometi samas on kuradi hea tunne, et ma pole üks neist, kellel on üleüldse täiesti pohhui, mis toimub ja ei oska üldse seisukohta võtta.
Mille põhjal ma valisin? Ausalt, poliitikast on tänu ülikooli astumisel mul on palju selgem arusaam, ma teadvustan endale palju rohkem, mis need põhjused mis poliitika nö räpaseks teevad on ja miks kõigest hoolimata ta seda ikka pole. Ütlen ausalt, minu jaoks sai otsustavaks üks külalisõppejõud kes rääkis meile 2 tundi poliitikast ja see polnud küll midagi uut otseselt, aga ta rääkis sellest kõigest huvitavalt, piisavalt hästi, ausalt, nii et ma otsustasin siiski rohkem Eesti kodanik olla ja selles samuti osaleda, isegi kui vaid suhteliselt tähtsusetu 1 valijana. Aga kuna erakondadest ma kõige rohkem endiselt ei teadnud, siis sai valik tehtud puht nö reklaami ohvrina. Esiteks on minu arvamus, et poliitika peaks olema natuke kõrgemal keskkoolitasemel ehk selline pidev üksteise mustamine ja enese upitamine teisi uputades on big no-no. Ja teine, mis lõplikult otsustavaks sai on see, et minul polnud kopp ees, et igalpool keskustes olid infolauad kohal. Ja need lauad, kus olid infopaberid ja jagati õhupalle(mida ma kõigest hoolimata rõõmsalt vastu võtsin kõigilt:D) olid küll üsnagi sümpaatsed. Aga mitte nii sümpaatsed kui need lauad, mille taga olid reaalselt need poliitikud, kes kandideerisid. Need poliitikud, kes ise tulid rääkima ja seletama, kes võtsid vaevaks piisavalt pingutada ja luua otsest kontakti valijatega. Olen siis reklaamiohver või ei ja võibolla sattusingi kõigil neil päevadel valedesse kohtadesse, aga mina nägin reaalselt poliitikuid ise ka kohal olemas ainult 1 erakonna poolt ning see mõjus. Muidugi lugesin ma ka nende lubadustelehed läbi enne lõplikku otsustust ja ma ei osanud ühegi nende lubaduse kohta öelda, et see poleks nüüd nii vajalik ja see oleks nüüd liiga ebareaalne. Nad tundusid reaalsed- st minu hääle nad said.(pluss veel see, et neil oli üks maailma armsamaid reklaame telekas:))

Enivei, mu blog ei kandideeri olema poliitiline ja reklaami ma ka kellelegi ka ei tee ning oma eelistust ka ei avalda. Ning palun mitte pahaseks saada, et ma oleks võinud võibolla põhjalikumalt süveneda enne otsuse tegemist, olekspoleks, aga meil on siiski demokraatia, ka minusugused võivad valida, otsustades selle kaudu, mis minule õige tundub.

Muus mõttes tuli reedel emake külla(koju). Olin tubli tüdruk nagu kunagi, küpsetasin kooki(aprikoosi-martsipani..yammmi), küpsetasin ahjus terve kanakese ja kartuleid ja broccolit ka. Peale söömist jälle keegi liigutada ei jõudnud, oh well:D. Eile veetsime  pool päeva koos üle väga pika aja, käisime solaariumis, istusime kohvikus ja poodlesime raamatu ja riidepoodides.Ja terve eilne päev möödus kuidagi nii vähese söögiga. Täna hommikul alles jõudis kohale, et kohvikus söödud praemunavõileib ja salat oli päeva suurim ja pea ainus eine. Mis seal siis ikka, kuidagi need kilod tuleb kehast välja saada.

Ja nüüd tagasi õppima, terve nädalavahetuse ma selleni kuidagi väga ei jõudnud:S.

Üldiselt on hetkel nii, et 2 on tehtud ja 1 veel. Siis kuulutan ma selle nädala lõppenuks ja joon end purju. Ja seda ka ainult selleks, et järgmine hommik peavaluselt ja pahasüdamega enda peale kuri olla, et ma jälle ühe väärtusliku päeva muutsin suht tühjaks. Pohmakad kestavad minusugusel ju suht terve päeva, alles õhtupoole suudan asjalikuks muutuda(ja paras ongi, kui ma oleks üks neist õnnelikest, kellel kunagi pohmakat ei ole, siis kurat teab, kui palju ma siis jooks. ja pole vaja juua nii palju!).

Eilne töö läks enamvähem, jättis peaaegu hea tunde sisse. Tänane vaheeksam jättis tunde, et mul on pohhui. Isegi kui ei saanud vajalike punkte kätte(milles ma kahtlen), siis on alati  seekord olemas järeltöö. Ja neljapäeval on majandusajaloo töö. Ma olen ju meil alati ajalugu armastanud. Õnneks vähemalt õppejõud lohutas meid, et ta aastaarvud annab ise ette, neid ma pähe õppima ei pea.

Nüüd ma pean end kokku võtma ja õppima hakkama ja trenni minema ja söömist jälle korralikuks seadma. Ma ei mäleta kus, aga ma lugesin eile kuskilt pikalt selle kohta, et inimene sirutab käe rämpstoidu juurde mitte siis kui ta keha seda vajab(sest olgem ausad, sellist paska ei vaja meie keha kunagi) vaid kui ta elus on ntks kehvem päev, kehvem kuu, mis iganes, piltlikult öeldes kui ta ise ka end rämpsuna tunneb. Seda küll enamasti alateadlikult, aga ikkagi. Ja enda peale olen ma ka kuri, et ma viimastel päevadel olen kas liiga vähe söönud või olen rämpsu söönud vms vms. Praegu ma vajan ju just, et mu keha ideaalselt toimiks, pea oleks hommikuti juba selge ja energiat oleks palju. Mille kuradi pärast ma teda siis mürgitan nii, ise ma olen süüdi ju sellistes päevades nagu eile, kui ma lihtsalt olin päev läbi nii väsinud, et ei jõudnud midagi teha. Täna pidin ka eksamilt tulles magama minema. No kurat, kui ma isegi seda ei suuda kontrollida, mida ma suhu panen, siis mida üldse.

Igatahes, nüüd olen ma tubli edasi. Nagu öeldud. Trenn ja õppimine ootavad.

Täna hommikul kui ma ennast kella 7mest voodist välja veeretasin, lubasin ma endale, et kui ma selle päeva üle elan, siis ma saan kõigega hakkama, mis ülikooli puudutab.

Nüüd 10 tundi loenguid hiljem, olen ma ikka veel elus.

Aga liiga väsinud, et midagi telekast vaadata, liiga väsinud, et ühtki heli kuulda või ühtki rida ise kuskilt lugeda. Ainuke, mida ma veel suudan, on midagi trükkida, kuid vaevalt siitki midagi erilist tuleb.

Ja palun.. Daamid ja härrad. Soovige mulle õnne.  Aega läks, aga asja sai. Ma olen tagasi kaalus, mis oli enne Inglismaale minekut. Ainult, et nüüd on uuemad eesmärgid ja peatuda veel ei saa. Ja ei tahagi. Aga sellest kõigest täpsemalt siis hiljem kunagi. Et mida ja kuidas ma teen.

Hetkel ma tahaks lihtsalt magada, aga ilmselgelt ma seda endale lubada ei saa, sest muidu ma passin öö läbi üleval ja homme jälle hommikul maast lahti ei saa.

Ja kes muga homme õhtul rummi või midagikuidagi juua tahaks? Anyone? Noone? Oh well.

Tänasest päevast jälle töömesilane. Eks ta keeruline võibolla on, sest kooli ma ei lähe ju eesmärgiga paberit kätte saama, ma lähen eesmärgiga targaks saada. Ja oma trennigraafiku segaminilöömist ma lihtsalt ei saa lubada, sest esimene tähtaeg on detsembris ja teine juuni alguses ning nendeni on niigi vähe aega parima võimaliku vormi saavutamiseks.(ei, ma ei taha seletada, mis tähtajad, ärasõnumist kardan, kui õige aeg käes, küll ma siis kirjutan). Aga arvestades, et ma nagunii ainult paar päeva nädalas kohal saan käia(ja see kõigile sobib), siis pole vast hullu. Pidudeks jääb küll vähem aega, aga kõik pühapäevad on nii või naa vabad. Ning vähemalt saan vahepeal meest piinamata endale asju lubada aegajalt, jeej.Kuigi tunniplaan tundub küll suht ränk olema..Et kõike muud võimaldada. Aga kuidas muudmoodi see usinus ja tarkus majja ikka tuuakse:D

Ilusat sügist ja kooli algust kõigile:)

Marge ei viitsi rohkem mõelda ja läheb eile korjatud seentest kastet tegeme, yammmmmmi.

Hull nädalavahetus oli.

Kes on nii geniaalsed, et lähevad pirole aknast välja vaatamata ja siis on pmst ainsad inimesed seal? Sest paduvihma sajab. Ikka maxu ja mannu. Kuigi lõpuks oli meid rumalaid päris palju koos, pea igast seltskonnast, kellega ma rohkem suhtlen, oli mõni nägu vähemalt kohal ja kõik nägid maailma läbimärjemat ja purjus maxut. Ja nüüd võiksin ma ikkagi selgeks õppida et pmst ühest rummikoksist piisab ja ma olen purjus.(mitte et ma oskaks ainult sellega piirduda). Ehk kui ma tahtsin suht kaine olla, siis poleks olnud see õige jook:D. Igatahes toredam uudis on see, et ma sain isegi selle inimesega väga hea jutu peale, keda ma muidu väga ei salli. Igatahes laupäeval oli kergelt piinlik Priidu ja Haraldi sünnipäeval olla, sest noh, ega ma ju nii täpselt ei teadnud, mis ma kõigile rääkisin:D. Igatahes näkku naerdi mulle ikka jube palju ja veel rohkem naerdi siis, kui ma ütlesin et ma olen kaine autojuht. Eluilu. Aga kogu see pidu oli üllatavalt väga tore, arvestades et ma tõesti ei tarbinud midagi. Jube tore oli rääkida ja näha nendega, keda ma pärisväga ammu näinud polnud. Ja veel toredam oli see, et pühapäeva hommikul oli mul jube hea olla ja boonusena ma veel mäletasin ka täpselt, mida ma kellega rääkisin.

Aga ega ma ei hakka väitma, et nüüdsest olengi kaine. Sest reedel tuleb ikkagi oma vähemaltvanuseltvanem õeraasuke mehele panna:). Ja tasuta alkohol on mu lemmikjook. Ja laupäevaks mind sunniti lubama, et ma ühinen igaaastaste suuurima joomapüha ehk kogusõpruskondkoos suvepäevadega. Kuigi tegelikult ma ju lubasin kiirendusele minna Haapsallu üldse. Aga kes teeb, see jõuab.

Aa ja ma lubasin pühalikult, et kui mina kunagi abiellun, siis minu pulmas ei saa viina olema, vaid on Bacardy Razzi kastide viisi. Ja noh meestele vbl tumedat rummi ka:D

Kõik on uus ja veel pole isegi septembrikuu.

Eelmine kolmapäev saime lõpuks kolitud ja ma pean ütlema, et ükski mu tuba pole veel kunagi nii ilus välja näinud kui nüüd see. Kuigi ma kartsin, et kogu mu tuba meenutab mööblihunnikut kui ta valmis saab, siis tegelikult pole see üldse nii, päris kobe on. Või noh see on muidugi minu arvamus, aga kuna Mannu ja Lalla pidid nüüd neljapäeval külla tulema, siis saab teiste arvamust ehk kaa.

Kaalu ja trenni teemade kohta nii palju, et ma vist lõpuks leidsin enda jaoks ideaalselt toimiva toitumiskava ja trennikava. Kilod ei kuku küll nii mis mühiseb, aga järjepidevalt ning lihased hakkavad ka vaikselt igalt poolt piiluma. Ja kuna lihas kaalubki kaks korda rohkem kui rasv, siis ma ei kurda et kilod tasakesi kaovad, seda enam et püksid ja püksirihmad räägivad selgelt, et vähemalt keskkoht on mul ikka kõvasti kokku kuivanud(tibu peab pidevalt mu vöösse auke juurde tegema, et nad ikka pükse üleval hoiaks). Mis iseenesest on jeeej. Kuigi ma veidike kardan, et mingi hetk mul motivatsioon jälle langeb natuke, mis oleks ju loomulik. Igatahes seekord ma tahaksin ilma sarkasmita kõiki teid tänada, kes kordagi ei tulnud mulle isegi mitte möödaminnes mainima, et oi näed, sa oled paksuks läinud. Mitte et ma juba ideaalkaalus oleks, sest see on minu jaoks veidike väiksem kui ma enne Inglismaad olin, sest isegi siis oli mul ju kõhuke(mitte lihaseline kahjuks) ees. Eks näeb, aga kõik areneb hästi. Ja hoolimata kõigi nende mölisejate haiget tegemisele, on iga kilo mis kadunud on, kadunud tervislikult.

Muudest asjadest, et augusti lõpu nüüd ma olen töömesilane. Muidu olin 3 kuud puhkusel ja töötu ja nüüd tahetakse mind mitmesse kohta. Õnneks suutsin end ära jagada ja kõik on õnnelikud. Esimesed kaks nädalat olen siis kassapidaja puhkuseasendaja(aga mitte toidupoes vaid korralikus kontoris, kus saavad need inimesed arveid maksta, kellel pangakaarti või internetipanka pole ehk siis sularahas ja ehk siis vanemad inimesed käivad) ja viimane nädal enne kooli algust möödub ühes Siriuse laadses toiduputkas müüjana, ainuke suur erinevus on siis see, et erinevate burkside ja sellise kraami asemel müüakse seal tervislikku toitu kaasa, igasuguseid suppe, putru ja salateid.

Ja järgimine reede on JUBA pulmad:).

Juuksed saunast märjad ning musi suurde pusa sisse pugenuna tantsida liival nii lähedal talle kui võimalik, vaatega merele, selja taga lõke soojendamas ning muusikaks laivis kitarrimäng. Ning tol hetkel kui ma mõtlesin, et enam ideaalsemaks ei saa minna siis kaugel kaugel mere taga, tõenäoliselt siis Pärnus algas ilutulestik.

Kihnus oli hea. Minnes meid paigutati tõenäoliselt lõbusama seltskonnaga bussi, kus ma tahtsin küll magada(öö venis pikaks jällegi, tänu öisele kiirendusvõistlusele), aga  ometi veetsin praktiliselt kogu tee naerdes. Meie ööbimismajakeses oli küll veidike ebameeldiv lehk, aga samas saime vähemalt toas magada. Ja õhtul käisime Kihnu poiste plaadiesitlusel. Mis oli üllatavalt hea(selles mõttes, et minule isiklikult tavaliselt selline muusika väga ei istu). Kohale ja tagasi sõit toimus kastiauto taksos(Kihnuvõõrastele inimestele siis- tavaline vanem kastiauto, kuhu kasti on pandud pingid ja nii me ennast sinna siis kuhjasime). Terve tagasitee üürgas terve meie kastitäis Pääsukese laulu laulda, kuigi hiljem tuli välja, et Kihnus on see hoopis matuselaul. Noh jah. Ja hilisem õhtu möödus lõkke ääres istudes ja kitarrile kaasa pinisedes, kes paremini ja kes halvemini, kes vaiksemalt ,kes kõvemini. Ja muidugi, kes õigete sõnadega ja kes leiutas sõnu.

Teine päev möödus mööda Kihnut sõites. Tervelt 20 km sai kokku ratastel maha sõidetud. Viimased 9 km kihutasime küll mina ja musi teistelt eest ära, sest padukat hakkas sadama ja erinevalt teistest puudusid meil kilemantlid ning me pidime sõitma nii kiiresti kui jõudsime. Vere maitse oli suus, aga õnneks ma väga musist siiski maha ei jäänud. Aga vahepeal oli meil giid ka, kes rääkis natuke tarka juttu ka Kihnu kohta. Näiteks, et sinna on sisse kirjutatud 800 inimest, aga tegelikult nö püsivalt elab seal umbes 500 inimest.(mina arvasin miskipärast, et see arv on ikka pisem). Ning et kuigi nüüdseks on Kihnus ka üks konstaabel, siis tegelikult toimub seal täielikult omakohus. Varastad midagi, saad peksa ja oma süü, kuskile kaevata ei ole ja nii see elu seal lihtsalt käib. Ning seal on siis põhikool ning mitte ükski klass pole tühjaks jäänud, igas on vähemalt 1 õpilane. Kõikidele, kes mõnda töötut med töötajat teavad, siis seda nad hetkel otsivad sinna. Ning raamatukogus käisin ära, seal olevat varem olnud korralik suur raamatukogu, aga see põles maha ja alles jäid ainult need 50 raamatut, mis oli tol hetkel välja laenutatud. Praeguseks hetkeks muidugi oli kohalike abiga raamatukogu jälle piisavalt korralikuks tehtud.

Kolmas päev oli vaiksem. Hommikul läksid kõik varakult jälle ratastega sõitma, kui meie musiga kunagi oma silmad lahti sundisime, siis läksime ka niisama sõitma ja kõigepealt sattusime kokku ta tädipojaga, kes on ka muidu ikka Tartumaalt pärit ning hiljem sõites jõudsime sinna, kus teised meie grupi omad olid ja küll kõik imestasid, et kuidas me nad üles leidsime, sest egas keegi ju ei teadnud kuhu nad sõitsid, lihtsalt läksid. Tagasitulek nii lõbus kahjuks enam ei olnud, magasin lihtsalt musi süles enamus ajast maha.

Täna hommikul alustasime kolimisega, remont on nüüd lõpetatud ja osad riided on juba viidud. Emake otsustas oma suuuuuure laia voodi meile anda, kui me ta tuppa ära mahutame ja homme üritame mu suuure hunniku raamatuid ja ajakirju ja igasuguseid kreemipotsikuid, mida on ikka tohutult kogunenud, ära viia. Kolmapäevaks lubasime korteri tühjaks teha. Natuke kurb on, aga mis seal ikka, tänu sellele saab jälle uus etapp elus alata. Ja nagunii enam venitada ei saa, nädalalõpus kolib ju ema Soome ära. Muidu kolmapäeval saab meil täpselt pool aastat siin korteris elatud ka. Eks ta ole paras aeg edasi liikumiseks.

Ja siis edasi septembri ootele, et ametlikult tähtsaks üliõpilaseks hakata. Ma olen põhimõtteliselt sama elevil kui kunagi oli esimesse klassi minna. Juba mitmendat päeva käin nagu uni musile pinda, et no lähme ja ostame nüüd mulle selle Tartu Ülikooli tudengipäeviku ära. Aga eks vast peale kolimist saab aega ka muid asju teha.

Ja mul on maailma nunnum roosa kleit pulmadeks. Selline nunnu uhkete volangidega põlvedeni ja mille all on veel tuhat erinevat kihti et kohev oleks ja üleval pool on korsetimoodi ja ees on selle korsetipeal õhuline võrgukiht. Selline korralik kleit nagu peakski pruudi õel olema, mitte mingi litsakas rinnad ripakil kleit. Muidugi seda korraliku üldmuljet ma vist paratamatult rikun veits kui kõik läheb nii nagu ma loodan ja ma saan need kõigekõrgemad roosad kingad, mis mul kunagi olnud on. Üleni roosarooosaroosa olen. Aga see oli puhtalt mu teise poole otsus, sest kleite valides lasin ma temal otsustada kas helesinine või roosa. Ja kleidi värv määras kõik:D.

Igatahes suhteliselt sisutut juttu tuli siia päris palju kokku, aga mis seal ikka, siiski üks mu viimaseid õhtuid siin korteris üksinda(mees on tööl), nii et ma üritan teha kõiki neid asju korraga, mida ma varem siin üksi olles teinud olen. Kritseldan blogisse midagi, vaatan sõpru ja seks ja linna(mis siis, et ma mõlemal kõiki hooaegasid olen mitmeid kordi näinud), vaatan telekat, passin msnis, loen raamatuid ja ajakirju, küpsetan igast head ja paremat, mida musi nagunii ei sööks(paneeritud broccolit ja igast muid siukest jama, mida ta ei hinda paraku eriti). Ja olen niisama mõnus, sest siin kodus on mõnus. Jah, see on kodu, kõige kodusem koht peale ihastet tõenäoliselt üldse, kus ma kunagi elanud olen, ja oleme ausad, ma olen ikka kuradi paljudes kohtades elanud: Reolas majas, Tõrvandis 3 erinevas üürikorteris, Tartus 3 erinevas üürikorteris ja ühes üürimajas ja lõpuks siis oma Ihaste majas, Inglismaal majas 7 kuud, Iisraelis korteris kuu aega ning nüüd siis siin, Rahu tänaval, kuigi meie pereelu siia tänavale või vähemalt kõrvalkorteritele just väga palju rahu pole ju toonud:D. Igatahes vabandust, me enam kolmapäevast ei tee ning te võite kõige aknaalusema koha peale ka parkima hakata.