Elu on irooniline. Just eile ma rääkisin Tampzile, et ma ei käi mäkis eriti enam, suht aind pohmakaga tõenäoliselt. Ja siis kui hakkasin õhtusöögi ostmiseks poodi otsima, siis leidsin ainult jäätiseputkasid ja ainuke söögikoha moodi koht oli Mäkk. Noh jah. Asja tulemus. Mul on siiamaani süda paha, kõike ma ära ei söönud ja täna pole ka päev otsa praktiliselt midagi söönud. Mäkk ei ole minu koht enam. Ja tänu sellele, et mul nii paha oli sellest toidust ei läinud ma õhtul rohkem välja ka ja vajusin magama ja ärkasin kell 23 üles ja enam und ei tulnud ja hommikuks oli ikka paha olla ja magamata jne ja teate küll, milline maxu siis on. Väga kuri ja väga pahas tujus.

Kella 12neks kolisin randa. Üks väike(12-14 aastane, ma täpselt ei tea) poiss kutsus mind purjelauaga sõitma. Lubas õpetada. No õpetas ka, mingi aeg oli täitsa lõbus, ma ei osanud nii väiksest midagi halba arvata ka. Aga siis.. Üritas tüüp mind suudlema hakata, nagu midafakki?! Ja kutsus enda poole. Nagu.. MISMÕTTES?! Ma põgenesin kaldale ära, ma ei tahtnudki rohkem purjelauaga mässata onju. Ja siis tuli ta järgi. Koos mingi sõbraga. Üritasid rääkida muga. Aga eriti inglise keelt nad ei rääkinud ja mina nende keelt ei mõika no üldse. Ma lihtsalt ignoorisin või mässasin telfiga vms. No lõpuks läksid ära. Siis tuli mingi isavanune päss jälle. Kutsus skuutriga sõitma. Ma alguses mõtlesin, et tavai. Läheks. Aga siis mul tuli meelde, mis väikese poisiga juhtus ja siiski keeldusin. Too tihkelt seletas. Tegelt oli ta tore, ma enamus ajast naersin. Noh, ta meelega tegi nalja mitte ma niisama ei naernud:D. Ja ma ajasin jälle teemat, et mul mees olemas ja seekord oli mu mees väga armukade ja ei taha, et ma teiste meestega sõitma läheks igast asjadega. Ta hullult seletas, et see on ebanormaalne ja tema küll oma naist(kes 4 aastat tagasi autoõnnetuses suri ei keelanud nii) jne jne. Mingi hetk isegi mõtlesin, et tavai läheks ikkagi. Aga siis ta hakkas seletama, et mul oleks temasugust meest vaja ja ega mu mees ei saa ju teada, mis merel juhtub ja siis ta ei tundunudki enam nii tore. Igatahes, lõpuks ta loobus ja ütles, et kui ma ümber peaks mõtlema, siis ma tean kus ta on. Okei. Siis tulid väiksed poisid tagasi. 4 tükki vist oli kokku. Ja nad tõsiselt käisid mulle pinda. Tõsiselt ma tahtsin lõuga anda neile. Nagu.. Mina?! Mulle tuli just see meelde, kuidas Helar mulle kunagi seletas, et ma olen kõige rahulikum inimene, keda ta teab ja et ta ei kujuta üldse ette, et kas mind on võimalik nii närvi ajada. Noh, on küll. Üldiselt ma vihkan vägivalda ja arvan, et sõnadega saab ka end selgeks teha. Aga nood ju ei saanud aru, mida ma rääkisin, korra lõuga oleks saanud, äkki siis oleks mõistma hakanud. Aga siis ma viimasel hetkel hakkasin mõtlema, et see teeks veel hullema jama mulle ja loobusin. Võtsin oma 107 asja ja tõmbasin minema. Teise randa. Sinnasamma, kus need tapvad lained olid. Noh, täna oli ka, aga arvestades, et ma olin nii kuri, siis mul oli suht pohhui, olin jah enamus aega vee all, vähemalt rahustas maha. Ja siis tõmbasin päikese kätte magama. Noh, vähemalt on kõht pruun lõpuks.

Kui ma tagasi bussijaama hakkasin kõndima, siis kui päike loojund oli ja täiesti pimedaks oli läinud, tulid veel paar tolgust ligi, aga neile tegin ma oma kõige ülbemat nägu ja vaatasin lihtsalt üle ja eks nad kadusid ära. See ülbe näo tegemine tuleb mul juba päris hästi välja.

A ja bussijaamas oli ka üks tšikk, kes mind närvi ajas. Noh, läks minu ees bussi. Ja no kurat, kas kogu maailm peab tahtma ta perset vahtida? Milleks ta üldse püksid ostis, et reied kinni katta?! See oli ainus eesmärk, mis neil pükstel vist oli. Ja siis bussis ta istus mu ees ja siis mingi hetk kukkus seletama, et ma need puhurid kinni paneks, mis seal üleval oli. Et tal on külm. No kurat, osta riided siis,mis midagi katavad ka,  ma ka ei taha tema lõhnaõlipilvesisse ära lämbuda. Aga eks ma panin need puhurid kinni ja lämbusin siis.

Mingi onu mingi hetk seletas muga midagi, aga ma panin ainult muusikat kõvemaks ja vahtisin tühja pilguga välja jälle. Vähemalt muusika rahustas mu jälle maha ja nüüd kui ma selle kirjutamise lõpetan, viskan ma oma kurja tuju aknast välja ja kujutan ette, kuidas ma Railiga Nuustakul baariletil istun ja “Fairytale gone bad” kuulan.

Oh, and I hate that I’m always the first one who gives up.

Geniaalne.. Anti eile ülesanne köögiaken puhtaks teha. Ja kuna ma olen harjunud üritama kõike võimalikult korralikult tegema siis pidin ma muidugi teiselt poolt ehk väljastpoolt ka pesema. Nii ma siis kõõlusingi väljaspool korterit aknalaua peal ja üritasin mitte alla kukkuda. Asja point.. Tegu on kuuenda korrusega. Ja mul oli täiesti suva isegi kui ma oleksin alla kukkunud. Tänu sellele, et ma olin juba korralikult vihane kõigi enda peale, ma ei viitsinud isegi enam kõrgust karta. Mis seal ikka. Ellu ma jäin. Ja Dafnale ma ei öelnud et ma nii aknast välja ronisin. Aga tol hetkel oli mul nii suva, et isegi kui ma oleks alla kukkunud, oleks ma sellega rahul olnud, noh, saangi teada, mis tunne on kukkuda nii kõrgelt. Mitte et ma varem poleks seda teinud. Lihtsalt seekord oleks kukkumine füüsiline olnud. See selleks.

Ma rääkisin eile üle pika aja Elariga.(Elari, mitte Elar:D). Tore oli. No selles mõttes, et okei, teised võivad ära kaduda. Aga tema on mu onupoeg ja ristivend(jah, ma olen ristitud) ja tema ei tohi. Lihtsalt..ei tohi. Ja mulle meeldis see, et kui ma lõpuks vihjasin, et ma võin vait ka olla, siis ta tõesti hakkas muretsema:).

Ja ma helistasin Railile jälle. Ema tapab mu ära kui ta telf arve kätte saab:S:D. Sest. Kuri oli olla ja paha oli olla ja temaga rääkimine teeb alati tuju heaks. Meenutasime jälle neid 107 toredat asja, mis me koos läbi teinud oleme, kõik need peod jne. Ja siis ta ütles nii armsalt et..”Olid ajad..aga tulevad veel hullemad, ma luban”. Ja see oli nii nunnu:). Ja siis mul tuli see meelde kui me aasta tagasi ta kursapeolt koju läksime, Äpu oli kainekas ja siis tal oli mõnusalt kopp ees, me Railiga muudkui laulsime, Äpu pani raadio kõvemaks, me laulsime ikka üle, Äpu pani kõige kõvemaks ja me laulsime ikkagi üle:D:D. Ja lauluks oli “Can’t fight the moonlight”. Ja asja point on selles, et tegelikult Raili ei tea selle laulu sõnu ja mina peaks ka teoorias aind refrääni omasid teadma, aga see ei seganud meid:D. Ja samuti Nuustakul kui me sügisel jõime. Mina, Raili, Kull ja Äpu. Jälle oli Äpu kainekas:D. Ja tookord jäi Raili Nuustakule ja terve tagasitee laulsime meie Kulliga tagaistmel.. “Tiigrikutsut” jms haigeid asju:D. Sest see oli ainus lauldav plaat tal autos ja ega see meid ei seganud. Ma niiiiiii igatsen Railit lihtsalt. Ja ma ei saa muidugi seda aega mainimata jätta kui ta Arki sõidus läbi kukkus ja siis pidi teistega linna minema, aga tuli tuju minuga jalutama minna ja helistas mulle. Kell oli 23 õhtul ja mul oli järg päev koolipäev, aga ega see ei seganud, võtsin kapist vanakese ja vedasin end kanali äärde(See oli peale seda, kui mulle sünnipäevaks kingiti 7 pudelit vanakest, nii et kapp oli mõnus vanakeseladu:D). Ja siis ta ei masetsenud enam.:).

Ja nüüd hetkel olen ma šokis, tsau.

Tähendab.. Laura kui sa peaks kunagi tegema ära oma idee ehk kirjutama raamatu neist inimestest, kellega sa kokku puutud/puutusid igapäevaselt, siis mul oleks ka vähemalt ühe raamatu jagu materjali juurde anda. Aga hetkel olen ma LIIIGA väsinud, et sellest kõigest kirjutada.

En Gedis oli hea. Surnumeri mulle ei meeldinud. Natural Reserve Park oli midagi sellist, kuhu ma kindlalt tahan tagasi minna. Aga enam mitte üksi. Ja mulle nii meeldisid need kaamlid ja eeslid ja kitsed. Kitsed olid eriti armsad, kuna nad liikusid vabalt ringi, teede peal ja mujal. Ja Hidden Waterfall oli üks ilusamaid asju, mida ma näinud olen, kuigi sinna oli niiiiiii pikk maa ja ma mõtlesin mitu korda, et nüüd ma minestan ära. Ja valasin ennast jälle veega üle:D. See võis kõrvalt tegelt suht naljakas olla. Aga kose all vees olla oli perfect hiljem.

Täna õhtuks ei saanud ma enam üldse rahulikult liigelda En Gedis.. Igal pool oli mõni tuttav või mõni, kes tahtis tuttavaks saada. Väikese koha asi vist. Ja kui ma lõpuks Jeruusalemmi jõudsin ja seal ära eksisin ja lõpuks õige bussi peale sain, siis olin ma parim näida ebasõbralikkusest. Panin mõlemad klapid kõrva, vahtisin aknast välja tuimalt ja lihtsalt olin. Vahepeal otsustas mingi emalaev mu kõrvale maanduda ja litsus mu vastu seina/akent, aga ma olin liiga väsinud, et ennast sellestki häirida lasta.

Digika unustasin ma maha ehk pilte ma teiega ei jaga, aga kuna ma tahan sinna kunagi tagasi minna, siis pole probleemi.

Mina teid ka.

(Ma ausalt üritan kunagi kõigest pikemalt kirjutada. Aga mitte täna.)

Roosi helistas mulle just:). (mu 7 aastane õde). Pahandas muga tükk aega, et millal ma tagasi lähen. Ja siis muudkui seletas, et ta ei saa aru, kuskohas ma nüüd olen. Ja lõpuks rääkis, et ta vaatas just mu pilti meist, mis ma talle kinkisin ja siis küsis issilt luba helistada. Nii armas:). Ja ma niiiiiiiiiiiiiiiiiii igatsen teda..

Käisin mere ääres täna. Vahemere jälle. Magamas:D. Ehk Dafna ütles et ma olen peale lõunat vaba ja kui tahan siis võin minna teise linna mere äärde. Eks ma siis läksin, aga seekord teise randa.. Kus olid liiga hullud lained.. No ma sügavamale kui põlvede kõrgusele ei läinud. Sest.. Seisin ja vaatasin, et jälle tuleb laine, mis on väga palju minust kõrgem ja üritasin kuidagi selle peale mitte alla ei jääda. Noh, ei õnnestunud. Aga kohe tuli uus võimalus:S:D. Ma ei kujuta ette.. Kuskil pool tundi vast võitlesin nendega, siis olin täiesti läbi omadega ja üritasin tagasi kaldale saada. Kuna liiga palav ka polnud, siis võis rahulikult pikutada päikse käes. Jõin veits vett ja vaatasin kella.. 16 30 oli.. Siis tegin silmad lahti, vaatasin jälle kella.. 19 oli. Mind küll:D. Mu särk tekstiga Sleepyhead sobib mulle endiselt väga. Aga päikeseloojanguks ärkasin üles. Kuid tänu sellele jubedale lainetusele ma seekord ei julgenud pimedamas enam vette minna.

Siis, tekkis mul küsimus, et kas mul on otsaees silt, et ma tahan teiega rääkida? Et ma tahan, et mu juurde tullakse rääkima, oma kuradi elulugu jms. Ausõna, mulle meeldib üksi ka jalutada ja muusikat kuulata. Aga ei.. Loomulikult mitte. Enamjaolt mu igast märkuste ignoorimine aitab ja nad ei tule ligi. Aga alati ei aita. Täna ka ei aidanud. Üks neeger(jah ta oli kena, aga ma ei viitsinud) tuli jutustama. ja ei läinudki ära. Ma küsisin kuhu ta läheb. Näitas suuna. Ma ütlesin, et ma lähen teises suunas, ta ütles, et ta tuleb ka. No kurat. Kuidas ma tast lõpuks lahti sain? Tüüp küsis, kas mul msn on. Ja mu vastus. “Ofc I have. And also, I have  a boyfriend too.” Hah. Varsti avastas tüüp, et tal hakkas siiski kuskile mujale kiire. Kuigi, ega see vabandus alati ei aita ka. Eile ka ütlesin ühele, et mul poiss olemas(lemmikvabandus XD). Ta küsis, et kas Iisraelis. Ma et.. ei. Ta mõtles tükk aega ja ütles, et no siis pole ju probleemi. Mehed!

Ja ma pole kordagi kirjutanud sellest, et peres ma olen kohalik kangelane. Noh, jõu poolest:D. Mida minu arust mul pole, aga see selleks. Noh, Inglismaal oli juba mitu korda teema, et küll nad ei saanud jäätisekarpi lahti, mis käis veits raskemalt ja siis ma tegin lahti ja lapsed vaatasid imetleva pilguga ja Dafna kommenteeris, et ma olen ju meil strong girl. Ei arvanudki, et ta ka nii arvab..arvestades kuidas ta aegajalt palub mind appi mööblit ümber tõstma, mis tähendab, et tema juhendab ja mina tõstan:D. Ja siis siin oli ka teema sellega. Keegi ei saanud piimapudelit lahti, tuldi minu juurde. Ma tükk aega üritasin, no oli küll raske, lõpuks sain lahti. Ja siis nad ka kõik arutasid, et kui isegi minu jaoks oli see raske, et miks siis nemad veel oleks pidanud üldse üritamagi.:D. Hiiglane olen ka XD. No tõsiselt, kõik on niiiiii kuradi lühikesed siin. Voodid on ka väiksed, täna ühest mööblipoest mööda kõndides vaatasin just:D. Mulle on õnneks normaalne muretsetud. Ja Dafnaga oli ka see jama, et ma olin seinakapis alt kolmandale riiulile ühed kausid pannud. Ja siis ta ei leidnud neid, kuna ta ei näinud nii kõrgeleXD. Kuigi, mina sain jumala normaalselt need sinna pandud ja võetud, ei olnud liiga kõrge. Ja siis ta palus, et ma kuskile madalamale need paneks, vastasel juhul ta peab mind alati appi kutsuma kui ta mõnda kaussi tahab kätte saada:D. Ja mina arvasin kunagi, et ma olen päris lühike:D. Või noh, kas just lühike.. Aga pikk ka mitte:D. Niipalju siis sellest.

Aga, ega ma midagi tarka ei tahtnudki öelda. Igatsen, muud midagi:).

Ja kallidmusid ära kõrbenud Railile, kes sõidab täna elus esimest korda lennukiga ja ma juba kujutan ette, kui paanikas ta on/oliXDXD.

Eile mere ääres tuli mul ilge tahtmine kirjutada, aga loomulikult..ma ei saanud. Eks ma üritan nüüd siis oma mõtteid kirja panna.

Esiteks.. Tahtsin ma Talle helistada. Asja haigem külg on see, et ma võin seda teha. Ta ütles mulle, et ma helistaks, kui ma rääkida tahan. Aga.. Tahan? Loomulikult. Aga. Mida? Ma ei saa talle helistada lihtsalt, et öelda, et ma igatsen. Ma lubasin talle, et ma suudan sõber olla ja ma suudangi. Ta ütles, et ma helistaks.. Ja nüüd ma ei oska. Varem ma mõtlesin, et kui ma võiks talle helistada, mida kõike ma räägiks. Aga nüüd kui mul reaalselt see võimalus on, kui ta reaalselt tahab ka, et ma helistaks.. Siis ma ei oska. Oh mind.

Ma olen varem ka mere ääres käinud, sitaks. Aga see pole kunagi nii ilus olnud, nagu eile oli. Ma istusin liiva peal.. Kuni päike loojus. Ja ega ma siis ka ära ei läinud. Istusin edasi. Ja siis läksin vee äärde jalutama..Rannaäärsed hooned olid kõik tuledes, hästi ilus oli. Ja meri lainetas nii ilusalt. Ja kõik oli niiii ilus. Ja siis ma jälle tundsin end nii kuradi üksi ja mõttetuna. Mingi hetk lihtsalt mõte enam ei töötanud, lihtsalt jalutasin. Ja siis avastasin, et pisarad jooksevad. Miks? Ma ei tea. Ma üritasin tükk aega sõnadesse panna, mis mul viga on. Ja siis tekkis mul küsimus. On mul üleüldse midagi viga? Ei tea.. Keegi ei tea. Lõpuks ma ei suutnud enam vastu panna ja viskasin oma asjad liivale, rebisin kähku riided seljast ja jooksin lihtsalt üleni lainetesse. Hea oli. Ja kuradi vabastav. Ja mul oli jumala pohhui, et tänu pimedusele oli mul hiljem tükk tegemist, et riided üles leida. Ja mind ei huvitanud, et mul oli hiljem natuke külm. Sest see oli nii hea.

Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et ma olen praegu siin, Iisraelis, mere ääres, üksinda, ilma pere ja sõpradeta.. Ma oleks arvanud, et tal on hea huumorisoon. Noh, ausalt öeldes ma ei osanud 4 kuud tagasi ka uneski ette näha, et nii läheb. Muide. 12 päeva pärast saab mul veerand aastat oldud. Ja mul oli täna kuradi Londoni igatsus peal. Seal oli nii kodune ja lihtne. Siin. Kurat.. Isegi tänavanimedest on raske aru saada.

 Eile Tel Avivi, ehk siis sinna teise linna minekuga oli ka paras jama. Esiteks, bussijaamas küsisin ühelt naiselt, et mis bussiga sinna saab ja siis hakkasid kõik aitama ja seletama. Noh, iseenesest tore,aga ainult 1 neist oskas inglise keelt, ülejäänud seletasin oma keeles ja lõppkokkuvõttes ei saanud ma midagi aru, vaid ootasin targa näoga edasi. Lõpuks siis tuli üks buss ette ja see tädi, kellelt ma alguses küsisin, ütles, et see läheb Tel Avivi.. Sain siis õigesse kohta, a seal oli järgmine jama. Noh, mul oli vaja hostelisse kõigepealt jõuda, et ära maksta seal ja võti saada ja et teada, kuhu õhtul/öösel maanduda. Aga hostelini oli bussijaamast mingi 5 km. Läksin siis infopunkti, et küsida. Kaarti ega midagi mul polnud. Nood saatsid mu teise kohta. Kust saadeti mind uuesti teise kohta. Kust saadeti mind infopunkti tagasi. Lõpuks oli mul kopp ees ja leidsin raamatupoe, küsisin, kas neil kaarte müüakse, ostsin kaardi ja hakkasin kõndima. Ja leidsin õige koha ka (H). (Ma olen põhimõtteliselt proff juba kaardilugemises). Ja tagasitulekuga oli ka jama. Bussijaama tagasi järgmisel päeval ehk täna leidsin ka ilusti tee. Aga seal oli jälle paras jama. Nimelt see bussijaam on üks maailma suurimaid, nagu Michael mulle väitis. Jaaaaaaa. Kuidas kurat mina tean kust õige asi üles leida. kuna oli hilja ja pime siis oli jube raske leida inglise keelt rääkiv inimene. Lõpuks ühe noorema tüdruku leidsin, kes viis mu infopunkti.(Mind jõhkralt üllatas see, et ta muga kaasa kõndis infopunktini, Eestis näidatakse tavaliselt lihtsalt suund kätte kui sedagi). Ja infopunktis näidati mulle suund õigesse kohta, kust mu buss pidi minema. Seal oli jälle paras jama. Mulle öeldi Gate 636 aga sealt ei läinud ühtegi bussi. Küsisin siis ühelt tädilt. Too uuris tükk aega mu lehte nimega, kuhu ma saama pidin ja viis mu Gate 635 juurde. Kui ma lõpuks bussi peale läksin tuli see noor tüdruk ka selle bussi peale. Naeratas kohe ja küsis, kus ma maha lähen ja kui ta aru sai, et ma täpselt ei tea, kus see on, siis hakkas ta ümbritsevatelt inimestelt küsima, et kas keegi läheb ka sinna. A keegi ei läinud:D. Läksin siis piletit ostma bussijuhilt ja see tüdruk seletas midagi bussijuhile ja siis bussijuht käskis oma seljataha istuda(Päris nohik tunne oli, Käts:D) ja lubas mulle öelda, kui mu peatus on. Ühesõnaga, selle jutu point oli, et siin on võibolla selline abivalmidus ja aitamine tavaline, aga mulle…Kes ma olen harjunud eestlaste külmusega, oli see siiski üllatav. Aga armas. Ja no, eks ma tänasin ka. Aga enne järgmist nädalavahetust tahan ma selgeks saada kuidas heebrea keeles aitäh öelda. Noh, osad sõnad olen ma juba 1 nädalaga selgeks saanud. Näiteks tere, jah, ei ja värdjas:D. See viimane on kõige olulisem!:D

Aga järgmist nädalavahetust ma kardan. Noh, siis ma lähen Surnumere äärde. Ja selleks pean ma kõigepealt Tel Avivi saama ja sealt Jeruusalemmi ja sealt Ein Gedisse. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas ma sellega hakkama saan. Aga noh. Eks mulle tegelt natuke on hakanud meeldima ka oma piiride otsimine. Et kui palju ma siis talun. Siiamaani olen ma ju hakkama saanud, aga….. Samas Kaie lohutas mind, et kui ma 1 nädalavahetuse Iisraelis hakkama saan, siis saan ka kõik ülejäänud. Loodame..tõsiselt. Aga ega lihtsalt see ei tule.

Ja lihtsalt mainin, et mu nädalavahetused on reede ja laupäev. Mitte laupäev ja pühapäev nagu Eestis.

Päikest.. Mulle pole seda rohkem vaja, niigi punaneXD