Selle nädala elasin ma samuti üle ja nüüd võib paar nädalat ehk veidi kergemalt hingata.

Enivei. Täna on suur pidupäev. Ja homme on suur pidupäev. Ja ma pean ennast nüüd kööki vedama ja küpsetama-küpsetama-küpsetama. Sest te ju tahate vinkupirukaid ja šokolaaditükkidega muffineid ja tikuvõileibasid ja ja ja…

Oeh.Vähemalt täna saan ma pohmakata kokata, homme sugulaste sünnipäevaks kokates mul tõenäoliselt on mitu korda kehvem.. Ja kõige toredam on, et tibu ise on kella kaheksani tööl, nii et ma pean kõik ettevalmistused ise üksi ära tegema.. Oh well.

(Okei valetasin. Vanaema aitab ka veidi. Aga ta ajab mind rohkem närvi sest igat asja tehes/nähes ta kipub undama, et meil on liiga vähe materjali ja sellest ei piisa. No tra, ma ostsin 1000 eegu eest eile asju, et kõike küpsetada ja kui sellest ka ei piisa, siis minu poolest võite te ära ka nälgida:D)

Millal Tartu nii ebaturvaliseks muutus?

Eile kui me klubist rõõmsalt kolmekesi koju jalutasime sattus jutt sellele kui ebaturvaline Tartu on ja Tambet ütles, et tema nt küll ei julge enam üksinda pimedas koju kõndida. Ausalt, mina ka ei julge. Kõigepealt alustades sellest, et müsteeriliselt kaduma läinud Jaak on juba kaks nädalat kadunud olnud. Kuidasmiks? Keegi ei tea, pidi ju temagi lihtsalt klubist koju kõndima, aga seda lugu oleme me nüüdseks juba kõik kuulnud ja kuna minul samuti pole absoluutselt ühtegi ideed, mis toimus, siis ma ei hakka pikemalt sõna võtma sel teemal.

Enivei. Eile ma sattusin peale klubi Statoilis oma kauge sugulasega kokku, keda ma pole miljon aastat näinud. Nägin ka, et tüübil oli kulm ikka natuke liiga katki. Uurisin siis vaikselt, et mis juhtus, sest ma tean ju teda, ta on tark, spordipoiss, pidudel liiga palju jooja ja liiga tihti käija ta ka minu teada pole ja täiesti kindlalt mingi tülinorija ta pole. Lugu järgmine, oli rahulikult öösel koju kõndinud, paar tüüpi tulid vastu ja küsisid suitsu. Mittesuitsetajana tal seda loomulikult polnud ja pikemat juttu polnudki, sai peksa selle eest. Ja asja jubedaim külg oli see, et kui mina selle peale väga ära ehmatasin, ütles ta et tal läks isegi hästi. Tema sõbrale näiteks hiljuti peksti mitte millegi pärast katkise lauaviina pudeliga pähe.. 8 õmblust.

Neid sarnaseid lugusid on tohutult. Ja neid tuleb pea iga ööga järjest juurde. Nii minu tutvusringkonnas kui ka kaugemal. Eriti masendavaks teeb asjaolu, et ka minu tutvusringkonnas on üks inimene, kes on vägaväga tore ja ometi vahest kui ta liiga palju joob lööb talle midagi pähe ning ta lihtsalt läheb otsib inimesi kellega möliseda, et saaks kakelda ja lüüa. Mida kuradit.

Ma mäletan neid aegu kui mulle meeldis öösiti jalutada, kõik oli nii ilus. Ma mäletan kuidas me pohhuilt pea iga öö Kätliniga kuskilt Tammelinnas jala Annelinna tulime, sest noh koju pidi ju saama. Sest Tartu on minu pisike nunnu kodulinn, kus kõik teavad kõiki ja kus on hea jalutada ja hea olla ja kus on turvaline. Kui tuleb õhtul tuju ja mingeid plaane pole tehtud, siis lähed jalutad kuskile linna, kuskil on nagunii sõbrad ees ja tore. Hui on. Tähelepanuvajadusega noorukid on hoopis veriste katkiste viinapudelitega sind ootamas. Aga millal see kõik nii ümber muutus?

Ja ma tean väga hästi, majanduslikult on rasked ajad, ma tean väga hästi, et seda polnud raske aimata, et vägivalla hulk suureneb, see kõik on mulle selge, aga siin on ebakõla. Mina ei tea ühtegi juhtumit, kus oleks tegu olnud röövimisega. Inimestele lihtsalt meeldib kallale tulla, peksa anda, muudmoodi nagu ei oskaks ennast tõestada ja oma tublidust põhjendada.

Mis teil viga on? Mina, kes ma olen sügaval sisimas tulihingeline tartlanna, ma armastan seda linna. Ükskõik kui väga mulle London ei oleks sümpaatne, ükskõik kui palju minu jaoks ei tundunud jumalik seal elatud aeg, ükskõik kui palju ma öelnud, et London on mu lemmiklinn, see pole nii. Tartu on mu kodu, ma armastan seda kõike siin, isegi kui ma tahan vahel ära, ma tahan veel rohkem alati tagasi siia tulla, sest see on parim. Ma ei unusta kunagi neid esimesi kordi kui ma olin tagasi tulnud ja nö üksi jäänud ja jalutasin siin üksi ja ahmisin seda ilu ja armsust endasse.  Nüüd ma enam ei julge siin üksi kõndida, seda enam, et ma usun et te teate kui kuradi valgustuseta mu oma kodutee on. Ma ei julgeks seda enam kunagi üksi kõndida pimedas.

 

Ainsa positiivse asjana võiks öelda seda, et kui praegu üks meist teadmata kadunud on, siis on näha kuidas pea kogu Tartu on üheks koondunud. Kõik muretsevad, kõik mõtlevad, kõik üritavad aidata, isegi inimesed, kes teda konkreetselt ei tunne käivad otsimas. Hoolimata kõigest sitast on meil siiski alles ühine Tartu vaim, kes usuvad ja aitavad.

Tänasest päevast jälle töömesilane. Eks ta keeruline võibolla on, sest kooli ma ei lähe ju eesmärgiga paberit kätte saama, ma lähen eesmärgiga targaks saada. Ja oma trennigraafiku segaminilöömist ma lihtsalt ei saa lubada, sest esimene tähtaeg on detsembris ja teine juuni alguses ning nendeni on niigi vähe aega parima võimaliku vormi saavutamiseks.(ei, ma ei taha seletada, mis tähtajad, ärasõnumist kardan, kui õige aeg käes, küll ma siis kirjutan). Aga arvestades, et ma nagunii ainult paar päeva nädalas kohal saan käia(ja see kõigile sobib), siis pole vast hullu. Pidudeks jääb küll vähem aega, aga kõik pühapäevad on nii või naa vabad. Ning vähemalt saan vahepeal meest piinamata endale asju lubada aegajalt, jeej.Kuigi tunniplaan tundub küll suht ränk olema..Et kõike muud võimaldada. Aga kuidas muudmoodi see usinus ja tarkus majja ikka tuuakse:D

Ilusat sügist ja kooli algust kõigile:)

Marge ei viitsi rohkem mõelda ja läheb eile korjatud seentest kastet tegeme, yammmmmmi.

Hull nädalavahetus oli.

Kes on nii geniaalsed, et lähevad pirole aknast välja vaatamata ja siis on pmst ainsad inimesed seal? Sest paduvihma sajab. Ikka maxu ja mannu. Kuigi lõpuks oli meid rumalaid päris palju koos, pea igast seltskonnast, kellega ma rohkem suhtlen, oli mõni nägu vähemalt kohal ja kõik nägid maailma läbimärjemat ja purjus maxut. Ja nüüd võiksin ma ikkagi selgeks õppida et pmst ühest rummikoksist piisab ja ma olen purjus.(mitte et ma oskaks ainult sellega piirduda). Ehk kui ma tahtsin suht kaine olla, siis poleks olnud see õige jook:D. Igatahes toredam uudis on see, et ma sain isegi selle inimesega väga hea jutu peale, keda ma muidu väga ei salli. Igatahes laupäeval oli kergelt piinlik Priidu ja Haraldi sünnipäeval olla, sest noh, ega ma ju nii täpselt ei teadnud, mis ma kõigile rääkisin:D. Igatahes näkku naerdi mulle ikka jube palju ja veel rohkem naerdi siis, kui ma ütlesin et ma olen kaine autojuht. Eluilu. Aga kogu see pidu oli üllatavalt väga tore, arvestades et ma tõesti ei tarbinud midagi. Jube tore oli rääkida ja näha nendega, keda ma pärisväga ammu näinud polnud. Ja veel toredam oli see, et pühapäeva hommikul oli mul jube hea olla ja boonusena ma veel mäletasin ka täpselt, mida ma kellega rääkisin.

Aga ega ma ei hakka väitma, et nüüdsest olengi kaine. Sest reedel tuleb ikkagi oma vähemaltvanuseltvanem õeraasuke mehele panna:). Ja tasuta alkohol on mu lemmikjook. Ja laupäevaks mind sunniti lubama, et ma ühinen igaaastaste suuurima joomapüha ehk kogusõpruskondkoos suvepäevadega. Kuigi tegelikult ma ju lubasin kiirendusele minna Haapsallu üldse. Aga kes teeb, see jõuab.

Aa ja ma lubasin pühalikult, et kui mina kunagi abiellun, siis minu pulmas ei saa viina olema, vaid on Bacardy Razzi kastide viisi. Ja noh meestele vbl tumedat rummi ka:D

Juuksed saunast märjad ning musi suurde pusa sisse pugenuna tantsida liival nii lähedal talle kui võimalik, vaatega merele, selja taga lõke soojendamas ning muusikaks laivis kitarrimäng. Ning tol hetkel kui ma mõtlesin, et enam ideaalsemaks ei saa minna siis kaugel kaugel mere taga, tõenäoliselt siis Pärnus algas ilutulestik.

Kihnus oli hea. Minnes meid paigutati tõenäoliselt lõbusama seltskonnaga bussi, kus ma tahtsin küll magada(öö venis pikaks jällegi, tänu öisele kiirendusvõistlusele), aga  ometi veetsin praktiliselt kogu tee naerdes. Meie ööbimismajakeses oli küll veidike ebameeldiv lehk, aga samas saime vähemalt toas magada. Ja õhtul käisime Kihnu poiste plaadiesitlusel. Mis oli üllatavalt hea(selles mõttes, et minule isiklikult tavaliselt selline muusika väga ei istu). Kohale ja tagasi sõit toimus kastiauto taksos(Kihnuvõõrastele inimestele siis- tavaline vanem kastiauto, kuhu kasti on pandud pingid ja nii me ennast sinna siis kuhjasime). Terve tagasitee üürgas terve meie kastitäis Pääsukese laulu laulda, kuigi hiljem tuli välja, et Kihnus on see hoopis matuselaul. Noh jah. Ja hilisem õhtu möödus lõkke ääres istudes ja kitarrile kaasa pinisedes, kes paremini ja kes halvemini, kes vaiksemalt ,kes kõvemini. Ja muidugi, kes õigete sõnadega ja kes leiutas sõnu.

Teine päev möödus mööda Kihnut sõites. Tervelt 20 km sai kokku ratastel maha sõidetud. Viimased 9 km kihutasime küll mina ja musi teistelt eest ära, sest padukat hakkas sadama ja erinevalt teistest puudusid meil kilemantlid ning me pidime sõitma nii kiiresti kui jõudsime. Vere maitse oli suus, aga õnneks ma väga musist siiski maha ei jäänud. Aga vahepeal oli meil giid ka, kes rääkis natuke tarka juttu ka Kihnu kohta. Näiteks, et sinna on sisse kirjutatud 800 inimest, aga tegelikult nö püsivalt elab seal umbes 500 inimest.(mina arvasin miskipärast, et see arv on ikka pisem). Ning et kuigi nüüdseks on Kihnus ka üks konstaabel, siis tegelikult toimub seal täielikult omakohus. Varastad midagi, saad peksa ja oma süü, kuskile kaevata ei ole ja nii see elu seal lihtsalt käib. Ning seal on siis põhikool ning mitte ükski klass pole tühjaks jäänud, igas on vähemalt 1 õpilane. Kõikidele, kes mõnda töötut med töötajat teavad, siis seda nad hetkel otsivad sinna. Ning raamatukogus käisin ära, seal olevat varem olnud korralik suur raamatukogu, aga see põles maha ja alles jäid ainult need 50 raamatut, mis oli tol hetkel välja laenutatud. Praeguseks hetkeks muidugi oli kohalike abiga raamatukogu jälle piisavalt korralikuks tehtud.

Kolmas päev oli vaiksem. Hommikul läksid kõik varakult jälle ratastega sõitma, kui meie musiga kunagi oma silmad lahti sundisime, siis läksime ka niisama sõitma ja kõigepealt sattusime kokku ta tädipojaga, kes on ka muidu ikka Tartumaalt pärit ning hiljem sõites jõudsime sinna, kus teised meie grupi omad olid ja küll kõik imestasid, et kuidas me nad üles leidsime, sest egas keegi ju ei teadnud kuhu nad sõitsid, lihtsalt läksid. Tagasitulek nii lõbus kahjuks enam ei olnud, magasin lihtsalt musi süles enamus ajast maha.

Täna hommikul alustasime kolimisega, remont on nüüd lõpetatud ja osad riided on juba viidud. Emake otsustas oma suuuuuure laia voodi meile anda, kui me ta tuppa ära mahutame ja homme üritame mu suuure hunniku raamatuid ja ajakirju ja igasuguseid kreemipotsikuid, mida on ikka tohutult kogunenud, ära viia. Kolmapäevaks lubasime korteri tühjaks teha. Natuke kurb on, aga mis seal ikka, tänu sellele saab jälle uus etapp elus alata. Ja nagunii enam venitada ei saa, nädalalõpus kolib ju ema Soome ära. Muidu kolmapäeval saab meil täpselt pool aastat siin korteris elatud ka. Eks ta ole paras aeg edasi liikumiseks.

Ja siis edasi septembri ootele, et ametlikult tähtsaks üliõpilaseks hakata. Ma olen põhimõtteliselt sama elevil kui kunagi oli esimesse klassi minna. Juba mitmendat päeva käin nagu uni musile pinda, et no lähme ja ostame nüüd mulle selle Tartu Ülikooli tudengipäeviku ära. Aga eks vast peale kolimist saab aega ka muid asju teha.

Ja mul on maailma nunnum roosa kleit pulmadeks. Selline nunnu uhkete volangidega põlvedeni ja mille all on veel tuhat erinevat kihti et kohev oleks ja üleval pool on korsetimoodi ja ees on selle korsetipeal õhuline võrgukiht. Selline korralik kleit nagu peakski pruudi õel olema, mitte mingi litsakas rinnad ripakil kleit. Muidugi seda korraliku üldmuljet ma vist paratamatult rikun veits kui kõik läheb nii nagu ma loodan ja ma saan need kõigekõrgemad roosad kingad, mis mul kunagi olnud on. Üleni roosarooosaroosa olen. Aga see oli puhtalt mu teise poole otsus, sest kleite valides lasin ma temal otsustada kas helesinine või roosa. Ja kleidi värv määras kõik:D.

Igatahes suhteliselt sisutut juttu tuli siia päris palju kokku, aga mis seal ikka, siiski üks mu viimaseid õhtuid siin korteris üksinda(mees on tööl), nii et ma üritan teha kõiki neid asju korraga, mida ma varem siin üksi olles teinud olen. Kritseldan blogisse midagi, vaatan sõpru ja seks ja linna(mis siis, et ma mõlemal kõiki hooaegasid olen mitmeid kordi näinud), vaatan telekat, passin msnis, loen raamatuid ja ajakirju, küpsetan igast head ja paremat, mida musi nagunii ei sööks(paneeritud broccolit ja igast muid siukest jama, mida ta ei hinda paraku eriti). Ja olen niisama mõnus, sest siin kodus on mõnus. Jah, see on kodu, kõige kodusem koht peale ihastet tõenäoliselt üldse, kus ma kunagi elanud olen, ja oleme ausad, ma olen ikka kuradi paljudes kohtades elanud: Reolas majas, Tõrvandis 3 erinevas üürikorteris, Tartus 3 erinevas üürikorteris ja ühes üürimajas ja lõpuks siis oma Ihaste majas, Inglismaal majas 7 kuud, Iisraelis korteris kuu aega ning nüüd siis siin, Rahu tänaval, kuigi meie pereelu siia tänavale või vähemalt kõrvalkorteritele just väga palju rahu pole ju toonud:D. Igatahes vabandust, me enam kolmapäevast ei tee ning te võite kõige aknaalusema koha peale ka parkima hakata.

Ma olen vist liiga noor selle jaoks, et kõik saakski lõplikult ja korralikult paigas olla. Aga kurat kui segadusse see kõik ajab.

Ja ma arvan, et ma tean, mida ja kuidas ma tahan. Ja ma miskipärast kardan, et ma pean loobuma ühest tähtsaimast asjast enda jaoks, sest praegu vist on lihtsalt liiga vara.

Ja kogu see kooliteema ka. Ma arvasin, et ma olen kindel, mida ma siis edasi õppima lähen. Ja ma miskipärast arvasin, et vähemalt on kindel, et selleks kooliks saab Tartu Ülikool. Aga nüüd ma enam ei teagi, võibolla see siiski pole kõige õigem tee. Või mis üldse on õige või vale. Ega muudmoodi ju teada ei saa, kui ei proovi. Ja ma tean, et ma ei tohiks karta eksida, aga noh jah..

Muudest rõõmsamatest asjadest oli laupäev päris väga tore. Kuigi ma veits tunnen süüd, et ma viimasel hetkel loobusin Railiga Tallinnasse minekust, aga ma annan endast parima, et see homme heaks teha. Igatahes.. Üldiselt oli maailma üllataivam, et Siim mind üle ei lasnud ja veel üllatavam oli see, et me kahekesi end rummist purju jõime. Igatahes hästi tore oli. Ja see, et Janika ikkagi välja ilmus oli ka meeldivalt üllatav. Õhtu ainus pettumus oli Melis ja Ellis ja Svenis ja kõigis neis, aga eks see võibolla tuleb faktist, et ma lihtsalt olen kogu sellest sõprusest välja kasvanud või noh, pigem oleme me lihtsalt eri suundades arenenud. Eks ta nii lähegi, ma ju ei saagi eeldada, et kõik need jube head sõbrad, kes mul olid 16 aastasena, on ikka veel alles. Ja noh, eks see kõik ei käigi ju ainult nende kohta. Igatahes, oli nagu oli, tegelikult oli ju tore nendega, noh niikauaks kui meil veel oli millestki rääkida ja ega ma just ise ka sellele kaasa ei aidanud. Aga linnas oli ülitoreeeeeee jälle Rainerit ja Ilmarit ja Andrust näha ja ülitore oli nendega lihtsalt tšillida jne, peaaegu nagu vanasti juba. Ja no muidugi Tartu on ikkagi parajalt  mõnusalt väike, tore on ju linna minna ja igas pubis ka tuttavaid näha, lihtsalt jube mõnus on nii. Ja õhtu suurimad tänusõnad Janikale, kes mind kantseldas ja mu mendihirmu peletas:D.

Tegelt kogu selle peojutu kirjutamise mõte oligi mõtteid jälle parematele teemadele tagasi saada ja arva ära.. õnnestuski vist:)

Ja muus mõttes ma tahaks lihtsalt ülejäänusid kõiki kuskile pimedasse kohta saata, aga teate küll, ma ju ei ropenda. Vabandust noh:D

Ma leidsin oma paradiisi- maailmasuurimavoodiga tuba rõduga vaatega merele,  maailma mõnusaimad basseinid- veealuse muusikaga suur tavaline bassein, külma ja kuumaveevannid kividega põhjas kõndimiseks, suur bassein, mis algas seest ja läks välja edasi, bassein eri nuppudega, mis mõnes nurgas oli mullivanniefektiga, mõnes masserivad veejoad, maailmasoojem mullivann, aurusaun, jõusaal, kus me koguaeg olime kahekesi, tõenäoliselt elukalleimad praed, mida ma söönud olen, maailmaparim šokolaadikook(londoni omad isegi ei saanud mitte kuidagi tasemelt lähedale), maailmarikkailikum hommikusöök, mis toodi meile voodisse, duaalaroomimassaaž, romantiline roosiõievann šampuse ja šokolaadikommidega, 90minutiline jalahooldus, maailmaparimad hetked rõdul päikse käes raamatut lugedes. Lihtsalt maailma parim. Ja kuigi ma olen vaid ühes spas käinud, siis minu meelest lihtsalt ei ole võimalik, et veel paremat spa-d on võimalik Eestist leida. GoSpa-st Kuressaares käib siis siinkohal jutt.

Ja kuigi tänu sellele me peame tõenäoliselt ülejäänud musi puhkusest Tartus või siinkandis viibima ja midagi suurt ja kallist lubada ei saa, siis kõik need 3 päeva olid täielikult seda väärt.

 

Aa ja, järgmine laupäev on Õru pidu.. Kolmas suvealguspidu:)! Jeeej.

Eesti sai Eurovisioonil 6nda koha ja Rock võitis esimese finaalmängu 82:78.

Ülla-ülla aga rohkem uudiseid väga ei ole.

Aa, ainult see, et mu kõige esimene eks tuli eile minu juurde ja ütles, et ta on juba ammu otsustanud, et kui ta oma praegusest naisest lahku läheb, siis ta sebib minu uuesti ära. Mille peale mina vastasin, et vabandust, aga ma pole enam 15.

Eks ta tore ole. Ja aina põnevamaks läheb:D

yay, aga ma armastan oma sõpru, tartut, pidusid, kõike siin:).

Damn, I just love my life.

Still sometimes the rain is what we need for us to grow

Seoses oma töötu olekuga on mul viimasel ajal rohkem aega siia midagi kritseldada.

Tegelikult on töötu tore olla. Või noh, olgugi meil pisike kahetoaline korter, selle korrashoidmine on ka paras töö. Olgu kui tahes korras toad õhtuks, hommikuks oleks ikka nagu sõda üle käinud. Aga veel pole tüütuks muutunud. Ja siis mulle meeldib veel antud rahaga poes käia ja nuputada, mida õhtuks süüa teha, kuna mul pole kunagi väga palju söögitegemise kogemust olnud, siis on väga palju katsetamist. Igatahes siiamaani ellu oleme me jäänud.

Seoses söögiga tuli mul kaaluteema meelde, millest ma tahtsin ka kirjutada(mitte küll üllatus kellelegi, aga siiski). Igatahes, nagu te teate, siis Inglismaal olles suutsin ma kaalus veits juurde võtta. No ma olen tegelikult elu aeg peenike olnud, aga need 5 lisakilo olid kohe paista. Ja siis Eesti tulles sain ma niipalju kommentaare, et sa oled paksuks läinud jne. WTF. Igatahes, lasin ma ennast vägagi häirida sellest, ma suutsin trenniga üle pingutada, nii et ma lõpuks lausa kokku kukkusin, päris näljutamiseni õnneks asi küll ei läinud, sest mu kallis oli ainus, kes tõsiselt toetas mind ja üritas selgeks teha, et mu keha on ikkagi ideaalne(ja noh, tema arvamus peaks ju ainus olema, mis loeb, teised ei pea minuga magama ju). Igatahes, hoolimata kõigest kilod ikka ei kadunud, vahest oli 1 läinud, aga varsti oli ta tagasi. Ja siis nüüd paar nädalat tagasi kui me maal grillisime mõtlesin ma päris pikalt selle üle. Ja siis jõudis mulle kohale, et minul pole ju oma kaaluga mitte mingisugust probleemi, teistel on sellega probleem. Ja kogu see stress kadus suht kiiresti. No eks ma muidugi jälgin, mida ja kuna ma söön, kuna eratreeneri juures toitumiskava koostamisel ma sain ikka palju targemaks erinevate toiduainete ja nende kasulikkuse/kahjulikkuse kohta. Aga mitte enam nii rängalt ei üritanud ennast piiridesse suruda kui 2 nädalat tagasi. Ja nüüd peale selle stressi langemist on ka 3 kilo kadunud. Mõtlemine suudab ikka tõesti kõiki. Ja kõiki neid sõpru ja muid loomi ma sooviksin ka tervitada, kes arvasid, et eriti veel kuna ma olen naine, siis ma ise ei märka, mis mu kehaga toimub ja tundsid vajadust seda ikka korduvalt meelde tuletada. Aitäh, just teie tekitatud stressist oligi kõige rohkem kasu.

Muus mõttes ma olen õnnelik. Mul on jälle mu sõprade jaoks aega, mu kodu meenutab iga päev vähemalt korra normaalsete inimeste kodu, mul on enda jaoks aega ja mis kõige tähtsam: arstid eksisid kui nad ütlesid, et väga väike, praktiliselt olematu lootus on, ma siiski saan tädiks:).

 

 

A ja meeleheitel naine olen ka. Tambet tapab varsti mu kingadega mind ära. Nädala jooksul 2 paari osta on tegelikult normaalne(eriti töötuna ja viimase palga eest). Aga mis mina teha saan, et ma naine olen. Hakaku siis pedeks:D