Esimene advent on läbi ja jõuluaeg läheneb hirmutava kiirusega ning kõik on sama positiivselt nagu iga aasta ja järjest paremaks läheb! Ehk siis.. Kõik läheb valesti ja kui juhuslikult veel ei lähe, siis aitame kaasa. Ei.. Tegelt ma väga ei vingu. Mul pole suurt midagi viga. Aga.. Teistel..

No muidugi täiesti puhtalt ei pääsenud ka mina. Esimese advendi puhul avastasin ma, et mu telefon ei toimi enam. Häid jõule. Mul tegelikult on hunnikutes raha tagataskus, et uus osta. Odavamat ja mõttetut, mis mulle nii väga ei meeldi, pole mõtet, sest noh. Ma ei viitsi iga kuu tagant ka telefoni vahetada. Õnneks Kätlin usaldas oma armsa vana telefoni mulle ja ma saan rõõmsalt temaga oma asjad aetud. Olgem ausad, kellele ma ikka nii palju helistan ja värki. Muidugi see on natuke nõme, et enam Tannu ei laulagi mulle läinud sõnadest või Simple Plan ei kurdagi, et ta ei suuda ideaalne olla. Aga mis seal ikka. Ainult asjad.

Kätliniga saime veits õppetunni ka see nädalavahetus. Läksime siis Siimule pusasid ära ostma ja nägime kuidas meid teenindavale naismüüjale üritas üks teine meesmüüja silma teha. Edasi kujunes jutt nii:
Kätlin: “Mees üritab sebida.”
Marge: “Nojah, tundub, et naisel pole midagi selle vastu ka”
Kätlin: “Jap. Sitt maitse tal.”
Korraks oli sekund vaikust ja siis ütles müüja arve.
“Kakskümmend kaheksa üheksakümmend, palun”
Jah, just täpselt nii ütleski. EESTI KEELES.
Kuigi noh, selles mõttes on hea, et me tavaliselt kommenteerime ikka palju rohkem, isegi kergelt läks. Ja noh, selle müüja päeva tegime me raudselt heaks.. Ausalt, selliseid nägusid nagu meil Kätsiga ette tulid… Oeh. Seda ei juhtu just tihti, et me mitte midagi ei oska öelda. Isegi ühtegi nõmedat nalja mitte. Ja siiamaani natukene kui tahaks midagi/kedagi kommenteerida, poole sõna pealt jääme vait. Kurat seda teab, äkki saavad jälle aru.

Muudest asjadest..Tanel Padar & The Sun- Salamisi endaga- on ülihea.

Cheers!

19 päeva veel;).

How much I missed simply because I was afraid of missing it.
(Paulo Coelho “Brida”)

Üleeile kui ma lumest kirjutasin, mõtlesin, et mul on hea fantaasia, sest noh, viimati nähti lund Londonis mitu aastat tagasi ja siis see ei püsinud ka hommikuni. Pühapäeval kui ma Starbucksis istusin ja vaatasin kuidas pimedaks läheb ja linn tuledega täitub ja kuidas jõuludeaeg läheb hirmutava kiirusega..ma olin mõnes mõttes õnnelik, et siin ei ole vähemalt lund. Sest lumi teeb haiget, jõulud teevad haiget. Jah, nad on ilusad..kindlasti. Aga ma ei mäleta kuna ma viimati jõulude ajal õnnelik olin. Kõige esimene jõulumälestus, mis mulle meelde tuleb on vägagi hägune, aga ma mäletan, et mu vanemad kaklesid. Ja peale jõule kolisime me emaga ära. Järgmine mälestus on sellest kui me juba Annelinnas elasime ja ema jõuluõhtul miniinfarkti läbi elas. Ja siis veel muidugi viimased jõulud, mis olid, kui ma just olin Temaga lahku läinud ja üle kõige soovisin, et jõulud üleüldse ära jääks. No such luck. Kuidas ma istusin jõuluõhtul oma toas, vaatasin ta pilte, üritasin mõtteid mujale saada jõulufilmide vaatamisega, põletasin küünlaid, jõin hõõgveini ja nutsin, nutsin, nutsin.. Mõistate? Ei? Vahet pole. Aga mulle ei meeldi jõulud, ma kardan neid, sest kõige hullemad asjad, alustades vanemate lahutusest, on alati nende vahetus läheduses juhtunud.

Aga ma läksin jälle teemast välja. Ühesõnaga, lumi tuletab jõule meelde. Peale jõule mulle meeldib lumi, sest siis saab mäele. Enne jõule nagunii piisavalt lund ka ei ole, kui üldse.

Eile sadas Londonis lund….. Ja ma ei tea kas nutta või naerda. Londonis ei saja lund!! Ma mäletan, kui ma enne tulekut Kätsiga rääkisin jõuludest ja lumest ja et Londonis seda pole väga ja ta ütles, et eriti armas oleks kui mu esimesel aastal siin hakkaks siiski lund sadama..Noh, jah.

Lumi on siiamaani maas. Viimane kord kui siin mitmeid aastaid tagasi lund nähti, siis see oli hommikuks kadunud. Täna on ta ikka veel seal, vahib rõõmsalt vastu. Ja mul on maailma vastuolulisemad tunded sees. Üks osa minust tahaks rõõmsalt ringi karata. Teine osa minust tahaks end oma tuppa lukustada, kardinad ette tõmmata ja kujutada ette, et see pole tõsi… nii ei saa ju.

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.. Ma loodan:).

Ma avastasin täna, et mu ajataju on täiesti sassis. Ma töötan esmaspäevast reedeni, et siis laupäeva hommikul kauem magada ja trennis käia ja õhtul kell 19 babysittingut alustada. Ja siis pühapäeva hommikul 2 tundi töötan, et hiljem kuskil kohvikus istuda ja raamatut lugeda. Ja nii nädalast nädalasse. Ja siis ma avastasin, et ma ei mäleta, millal mul viimati oli selline vaba päev, kus mul oli 24 h järjest vaba(puhkus välja arvatuna). Aga ma ei kurda. Või noh, mis see ikka aitaks, onju?! Lihtsalt ma täna mõtlesin, et mis kuupäev täna on. Aga hui tean… Pidin arvutist järgi vaatama ja kui arvuti valetaks, ma usuks ikkagi. Kui arvuti ütleks, et praegu on november, ma oleks imestunud, aga tõenäoliselt usuks ikkagi. Et noh, juu siis.

Mis seal siis ikka, aeg läheb jube kiiresti. Ja rutiin tapab.

Aga Kätlin, kui sa netti peaks jõudma ja seda lugema, siis ma olen Golders Greeni Starbucksis. Akna all nagu ikka. Kuna ma ei suuda kodus paigal passida, siis ma lähen sinna ära, aga sa võid ühineda.

Varsti näeme;). Muide, aastavahetuseks ideed on teretulnud. Kanni talu värk jääb vist siiski ära, kuna mu vanemad teevad ise seal midagi. Aga eks siis näeb:).

Raili: “Vaata, tekib ju masendus, kui oled 2 kuud oma parimast sõbrast eemal”
Marge: “Sa olid 5 kuud minust eemal ju?!”
Raili: “Totu, ma rääkisin alkoholist.”

Tegelt on tore. Aga kuna Raili on pühapäevani veel siin, siis pikemat sissekannet enne pühapäeva õhtut vist oodata ei ole. Muide, ma olen ta juba ära suutnud rikkuda. Esimesel päeval ta vaatas mu nalju imelikult, aga nüüd teeb juba ise ka neid. Nii et ma kahtlustan, et Eestisse tagasi minnes pühapäeval ei mõista teda enam keegi. Samas, ma arvan, et kui ta selgitab, et ta elas nädala minuga koos, siis mõistavad kõik:D.

Ja üleeile oli ka tore. Hommikul kell 11 läksime esimese bussi peale, kell 15 tulime neljanda bussi pealt maha ehk jõudsime sihtkohta. Kell 16 hakkasid avatud uste päevad ülikoolis, ühe 20 minutilise loengu pidasime vastu, siis väsisime ära(Raili lohutas, et kõik loengud ongi sellised), võtsime tasuta kakao, mida registreerunutele pakuti, mina sooritasin krimaalkuriteo(pikemalt järgmises sissekandes), hakkasime jälle bussidega sõitma, et tagasi koju jõuda. Kell 16.30 alustasime siis rännakut bussidega, kell 22 jõudsime koju. Nii et põhimõtteliselt sõitsime terve päeva bussidega. London on tore:D!

Peale tänast jutuajamist Costas jäi mind üks mõte kummitama. No kellele te püüate muljet avaldada? Teha asju, mis tegelikult ei huvita, lihtsalt sellepärast, et paremat muljet jätta. Karta proovida uusi asju, kuigi tahaks, aga sellepärast ei saa, et mis teised küll arvavad?

Muidugi, minu kasuks on fakt, et ma olen Londonis ja pmst keegi ei tea mind siin aga siiski. Miski ei hoia teid ka Eestis kinni kui see on ainus põhjus, miks te muutusi kardate ja miks te üritate teha asju, mis teid tegelikult absoluutselt ei huvita. Aga ma ei usu, et asi ainult selles on. Ja isegi kui ma tulen tagasi Eesti, siis vaevalt ma enam selliseks tagasi tulen.

Lõppude lõpuks on meil kõigil siiski ainult 1 elu, nii et kellele kuradile te üritate muljet avaldada? Sitasti arvajaid on alati, isegi kui alati 24/7 oma käitumist jälgida ja alati üritate teiste moodi olla. Ikkagi arvatakse. Nii et mis vahet sellel on.

Ja ärge tulge mulle ütlema, et mul oleks aeg täiskasvanuks saada. Teil pole õrna aimugi, kuidas ma siin iga oma väiksema eksimusegi puhul kannatan, nii et really, ma vastutan oma tegude eest. Ja samas on imelik väita, et ma olen lapsik, sest ma ei viitsi kedagi teist mängida enam ja et mulle meeldib pisiasjade üle õnnelik olla ja igast totrate asjade üle ennast kõhuvalusse naerda, sest. miks mitte? Samas, mõnes mõttes ma olen loomulikult nagu laps. Aga lugege mu üleeelmist sissekannet ehk lõiku ühest raamatust. Really, mul pole mitte midagi selle vastu.

 

Lisaks sellele et Hyde pargi jäätisemüüja teab meile valged Magnumid välja otsida, ütles täna Costas teenindaja mulle, et ma järgmine kord ütleks lihtsalt “the  usual” kui ma sinna lähen ja siis ta otsib meile šokolaadikoogid välja. Ja ükskõik kui tühine see ka ei tundu, see pani lihtsalt naeratama:)

eluilu.

Kui see, mis sa leidsid, on puhtast ainest, ei kao see iial. Ja sa võid alati tagasi minna. Aga kui see oli üksainus valgusehetk nagu tähe plahvatus, siis tagasi tulles sa seda enam ei leia. Aga sa nägid tähe plahvatust. Ja see juba on midagi.

Paulo Coelho

Istud kohvikus, sööd šokolaadikooki ja jood lattet ja loed või ajad niisama lolli juttu.(Aknaalused tugitoolid on maailma parimad kohad, maailma parim on suurlinna elutempot ja ringijooksmist vaadata).

Kõik saaks nagu järjest selgemaks, aga samas pole midagi selget. Ela siis sellisena. Aga eks ma üritan mitte kurta.

Raske on ikkagi. Ja mingi hetk ütlevad mu närvid selle siinse närvipinge peale üles ja ma vaikselt tõmban minema lihtsalt. Aga mitte veel tagasi Eestisse.

Ja kui tõesti kõik ära kaob, siis.. juu siis pidi nii minema. Pidi? Ma ei tea. Juu siis. Vähemalt on nii lohutav mõelda.

Ja mu viimased hommikud , kus ma sain magada niikaua kui tahtsin kadusid ka. Ehk laupäeviti hakkan ka tööle, mitte küll siin peres, aga noh, iga lisaraha on väga teretulnud, sest kohti kuhu vaja raha paigutada on palju. Kahjuks.

Aga elu on ilus. Ma arvan.

Ma pakun küpsist, kui millestki aru said. Aga mul tõesti pole tuju täna pikemalt seletada. Olen nagu olen, peaasi, et veel olen.

23.09

Mis ma oskan öelda. Maru kehv blogija olen viimasel ajal. Aga, ma tavaliselt kasutangi blogi, et oma halba tuju välja elada, järelikult peaks see ju hea märk olema? Või ei? Who knows. Aga eks ma annan endast parima.

Täna on Kätlini ja Kadri sünnipäev. Kuna Kadri(minu armas kallis vanem õeke(vanuselt vähemalt vanem:D)) on Eestis ja seega kaugel kaugel, siis temaga piirdus asi kõigest sõnumiga ja hiljem msnis rääkimisega. Kätlin aga on 15 minuti kaugusel. Algselt pidin ma tema manu minema ja kooki sööma, aga mida polnud oli kook. Nojah. Siis otsustasin oma geniaalse mõistusega ta viia Costasse(kohvik, peaaegu samahea kui Starbucks) šokolaadikooki sööma ja kuuma šokolaadi jooma. Armas eks. Eriti minusugusele šokolaadisõltlasele. Kätlin oli tubli, sõi ilusti koogitüki ära ja jõi pool kuumast šokolaadist ära, siis otsustas, et asi pole enam nii tore kui ta ülejäänud poole ka alla vägistaks ehk liiga magusaks läks ära. Mina olin veel tublim, sõin oma koogitüki, jõin oma kuuma šokolaadi ja lisaks veel kätlini ülejäänud poole joogist. Mainisin oma šokolaadisõltuvust? Üleüldse, Kätliniga on tore Lattet või kuuma šokolaadi juua, ta maru tihti üle poole ei jõua ära juua ja pakkuge, kes on see abivalmis inimene, kes aitab hädast välja ja hävitab ülejäänud poole? Noh, isegi kui elu niivõrd ilus pole, siis kuradi magus on ta sellegipoolest.

Hästi palju küsitakse mult ka veel, et mida ma siis ära teinud olen. Pfffff. No mina ei küsi teie käest ju iga päev, et mida head sa teinud oled, eriti kui tegu on lihtsalt igaaastase sügisega. Ma saan aru, et London tundub erilisem, on ka kohati..aga. Ega ma siis nüüd koguaeg siin ka midagi erilist ja toredat ja huvitavat ei tee, millest rääkida oskaks. Kõige seiklusterohkemad asjad, millest rääkida oleks teile, on klubiskäigud, aga neid juhtub ju kord kuus ainult:).Vot. Mis ma siis teen, tööd teen, magan, käin trennis(hiphop tants again), mängin tennist, loen, pikutan pargis, pean piknikke, istun kuskil purskkaevu äärel ja joon kohvi, käin poodides, söön lagritsakomme, passin netis, kuulan muusikat, mängin Kätsiga kaarte(stress- maailma parim stressitekitaja), käin klubides. Varsti lisandub keeltekool ja tihedamini kui kord nädalas trennis käik(siis kui rahaline seis paraneb). Ja veel varem lisandub again kitarri mängimine. Nüüd said vist põhilisemad asjad kirja. Näete, mitte midagi nii erilist. Vähemalt mitte nii rääkides teie jaoks. Aga minu jaoks on. Samas, ma tõesti arvan, et igaühe jaoks peaks tema elu olema täidetud talle oluliste ja eriliste hetkedega. Minul neid on, minu jaoks:).

Mis veel.. Kõik, kes kurdavad nõrkade küünte üle, sööge iga õhtu pool porgandit ära. Noh, ma tean küll, et te olete seda soovitust varem ka kuulnud. Mina olin ka. Aga ma ei arvanud, et see vahe niiiii hästi märgatav on. Isegi Kätlin mainis ja kui ma talle oma saladuse avaldasin(et ma söön iga õhtu porgandit), oli ta üllatunud igatahes.

22.dets kell 22.55 maandun ma Tallinna Lennujaama.(võibolla olen varem kirjutanud sellest). 2. jaanuar 16.15 lendan tagasi Londoni. Muide, mul on väike mõte korraldada aastavahetust Reolas. (http://www.hot.ee/kannitalu/ ) . Selles kohas.  Aga mul oleks vaja varakult teada, kas huvilisi on, et siis ma saaks rääkida ära, et see mulle vabaks jäetakse. Sest lihtsalt niisama midagi kergelt võib Raili korteris ka teda, väikse rahvaga:D. Nii et kõik, kes mind reaalselt teavad(ma miskipärast kahtlustan, et neid, kes mind EI tea, ei ole siin lugejate seas:D) võivad teada anda, mis nad arvavad, sest ma tõepoolest tahaks kõiki näha selle lühikese aja jooksul ja ise peo korraldamine on tõenäoliselt parim moodus selleks.

Edasi.. Ma olen suht emaks muutunud:D. Täna vaatasin. Kõigepealt eile pahandasin ühega(nimesid ei nimeta), et ta püssi läks, sest tal oli täna hommikul tööintervjuu. Ma mõtlen, et varem oleks just mina olnud see, kes oleks teda püssi vedanud või kuhu iganes. Nüüd ma heidan sellist käitumist ette:D. Ja siis ühel teisel lähedasel olid tõsised rahaprobleemid hiljuti ja nüüd kui neil natukenegi rohkem raha mehega tekkis, ostsid nad läpaka. Milleta nad tegelikult said väga ilusti hakkama ja mida neil tegelikult väga vaja polnud. Ja pakkuge, kes pidas loengu maha neile sellepärast?!:D Aga ega ma pahapärast..lihtsalt..mõelda võiks ka ju natuke. Ja rääkida minu muutustest, siis ma vabal ajal käin mantliga pidevalt.(okei, poolmantel, aga siiski). Ma mõtlen.. Mina?! Ega ma ometi suureks ei kasva?!:D I don’t think so. Läheb üle, ma loodan:D

Ma arvan, et aitab kaa. Varsti on vaja siiski Kätliniga veel kokku saada ja äkki saan ma lõpuks mulle lubatud koogitükikese ka kätte:D

Enamasti on ainult 1 võimalus. Ma raiskasin selle ära. Kahetsedes hiljem aasta aega seda ja noh patja nutmiseni ma küll ei läinud, aga olin kuradi vihane enda peale koguaeg.(Jah, ma ei rääkinud sellest väga, valus teema oli). Ja nüüd.. Sain ma uue võimaluse.. And u have no fucking idea how happy I am now. Ja ma luban pühalikult, et seekord ma seda raisku ei lase ja annan endast parima. Because it’s worth it. Ja palun Käts, tuleta mulle seda lõiku igakord meelde, kui ma peaks üritama ära unustada. Kuigi ma loodan, et ma saan ise ka hakkama. Aga nüüd ma lähen ja säran vaikselt edasi ja siis lähen peksan lapsi magama(teist õhtut järjest babysitting:S) ja mõtlen, et millekuradi pärast mul oli vaja mu uus mp3 ära lõhkuda ja mõtlen, et kust kurat ma kogu selle raha välja võlun(note to myself: iisraelist ei tohi koju helistada ja tundide kaupa rääkida, ükskõik kui suur igatsus ka pole, aga noh, ma tean, ise olen süüdi). Oh well, I don’t give a shit. Praegu need pisiasjad(jah, ükskõik kui suured ja jubedad nad ka ei tundu, nad on pisiasjad) ei riku mu tuju.

Ja siis te istute kahekesi kohvikus akna all ja joote lattet ja olete kumbki tükk aega täiesti omas mullis, kuni lõpuks üks teist võtab raamatu välja ja hakkab vaikselt lugema ning selle peale tuleb ka teine oma mullist välja ja süveneb samuti vaikselt oma raamatusse. Ja mingi hetk on latte juba täiesti jahe aga endiselt joodav ja te räägite.. Kõigest ja kõigist ja sellest kui ilus koht see oli ja kui hea oli tegelikult istuda kohvitassi taga ja vaadata suurlinnaelutempot ja edasi rahulikult istuda ja mõelda, et kuskile pole kiire. Homme, homme jah algab uus töönädal. Aga see on homme. Ja latte saab otsa aga jutt ei saa. Ja õnneks oli alati võimalus järgmine latte tuua. Ja kogu ring hakkas otsast peale. Justnagu kokkulepitud vaikusehetk kuuma lattega ja oma mõtetega jne. Hea. Isegi liiga.

Ja siis te kõik küsite, et mida head ma siin teen. Aga selliseid pisikesi erilisi hetki ma ei hakka ju rääkima, need kaotavad edasi rääkides oma mõtte. Ja klubiskäigud kardavad valguse kätte jõudmist. Ja nii te siis peategi leppima vastusega, et mitte midagi erilist vms. Kuigi iga nädalavahetus on leidnud omad erilised hetked. Aga seda kõigest minu jaoks. Samas. See ongi ju ainus, mis lugema peaks.

Ja ma armastan seda, kuidas Ta oma lihtsate kirjadega mu päevad heaks teeb. Jah. Ta pole kadunud. Ma ei tea kas meie puhul ongi sellist võimalust, et me täiesti ära kaotame üksteist.. Või noh. Ma ei taha uskuda ja ma ei usugi, et on. No matter what.. Sõbrad oleme ikkagi.

Note to myself: Kirjutada meeste emotsionaalsest nõrkusest, millest ma 107 korda juba mõelnud olen. Aga mitte täna. Sest täna pole mul üldse tuju selle peale mõtlemisele/närvitsemisele end kulutada.

Päev algas jubedalt. Ilge mürin käis. Kätlini juures arvati, et plahvatas midagi. Meie juures karjusid kõik ja muretsesid kas lapsed on terved. Äikesemürin oli tegelikult. Aga tõsiselt jube. No terve maja värises korra(vibreeris nii õrnalt). Mina ärkasin selle peale. Hiljem tükk aega kõik muretsesid. Jube.

Suurema osa päevast veetsin Siiri juures. Siiri tegi pannkooke. Ma ei mäleta kuna ma neid viimati sõin. Eestis kunagi ammu. Tagasi tulles otsustasin paduvihma käes tükk aega kõndida. Ja laulsin lõpuks vihma käes “Nobody’s home”.

Enamik lauseid on lihtlaused. Juu siis mul on lihtne tuju.

 Tsau.