20.okt(neti puudumise pärast ilmub alles nüüd)

Kui ma teen kellelegi haiget, siis mulle meeldiks seda teada. Sest siis ma teaks end jälgida, et ma sellel teemal enam ei möliseks. Hetkel mul pole õrna aimugi, miks ja kuidas.. Nii et ma üleeilsest saati üritan igal võimalusel lihtsalt jälgida, mida ma ütlen, et mingilgi võimalusel ei teeks enam sama viga. Aga mis mind närvi ajab ongi see, et kui ma teen haiget, siis mulle meeldiks kui mulle öeldakse ja seega, ma arvan, et mul on õigus välja näidata ka siis, kui mulle haiget tehakse. Ja ma ei oodanud reaktsiooni, et selle peale nähvataksegi mulle vastu, et mina teen ka väga tihti oma naljadega haiget. Hea kaitsereaktsioon! Ma polnud lihtsalt purjus ja ei läinud sellepärast nii endast välja. Ja kuigi te mõlemad vist praeguseks hetkeks arvate, et ma unustasin selle ära, et kõik on korras. Tähendab. Mina olen väga palju pidanud vastutama oma sõnade eest. Teil oleks ka aeg. Või ma ei tea, äkki oligi asi tagasi tegemises? Noh, hetk peale seda kui te mind närvi ajasite, ütlesite mulle ju, et mina teen ka haiget. Et siis sellepärast? Ma ei taha oma naljadega haiget teha ja kui ma teinud olen seda, siis kurat öelge ja ma väldin seda teemat, sest ma tõesti ei taha haiget teha. Aga. Teie siis tahate? Kuna te saite vihaseks, et ma julgesin välja näidata mida ma tunnen? Ja see tuletas meelde, miks mulle ei meeldi purjus olla. Sest siis ma näitan välja, mida ma tunnen, kaine peaga oskan ma päris hästi varjata.

 

Ja ma pean puutuma teemat, millest see kõik alguse sai. Ma olen MITU korda vähemalt ühele teist maininud, et see teema pole naljakas. Kui ma olen juba öelnud, siis kui palju peab veel mölisema, enne kui aru saate, et see tõesti polegi naljakas? Kumbki teist pole kordagi olnud samas olukorras, mõlemad teist on ka mingi hetk öelnud, et te pole kordagi kedagi sellises mõttes armastanud. Hetkel kogu see asi ei puuduta ainult ühte ega kahte inimest, see puudutab rohkemaid. Teil kummalgi pole tegelikult õrna aimugi, mida ma mõtlen ja mida ma tunnen, isegi, kui te väidate, et te näete nii hästi inimesi läbi.  HUI. Kui te tõesti midagi läbi näha suudaks, siis te ei käituks aegajalt nii nagu te käitute, ja kui te teete seda meelega, siis ma tõesti ei tea kas ma tahan teid tunda. Ja kogu see teema, isegi need kes sellega tõesti seotud on, ei saa midagi aru. Veel vähem siis teie. Aga eks mulle endale meeldib ka vahel rääkida asjadest, millest ma midagi ei tea.

 

Aa ja muide. Lisaks kõigele saabus ühele sõnum(mitte mulle) sisuga „Marge isn’t nice person, she uses people“. Naljakas on see ka, et isegi kui asjaga on mitu inimest seotud, olen miskipärast alati mina see, kes pasa enda kaela saab.

Aga kuna ma eelistan ausust silmakirjalikkusele, siis aitäh, et te lõpuks suu lahti tegite.

Minu arust on see kohe nii lahe, kui te oma ekoolist pildi orkutisse panete. Ja minu arust on see kohe nii lahe, eriti kui seal palju kahtesid ja kolmesid on. Ja see on kohe nii lahe kõigile näidata, kui lollid te ikka olete. Ja see on kohe nii lahe alla ise ka uhkelt kirjutada, et hea algus vms. Te olete kohe nii lahedad, kahju, et mul enam ekooli pole ja ei saa ka teiega ühineda.

No tõsiselt, keda huvitab, mitu kahte või kolme sul on või mitu viite(heade hinnete näitajaid on kusjuures vähem seal, olla loll on moes!).

Ja miks ma ei näinud entusiastlikke abipakkujaid seoses mu referencega?

Süüdimatus.

Süüdimatus…

Tähendab mina olen ka naiivne, aga ma tunnistan endale seda ja nagu T. ütles siis tänu selle teadvustamisele saan ma seda nagu enda kasuks ära kasutada. Aga. Ma pole süüdimatu. Ma tunnen kohati isegi liiga tihti süümekaid. Aga see on osa hoolivusest.

Ja siis ma avastan kuidas mind ümbritsevad täiesti süüdimatud inimesed. Täiesti süüdimatult, ainult endale mõeldes(võibolla kuskil tagasopis mõtlevad teistele ka, aga kuni tegudeni see ei jõua, pole sellest mitte kuraditki kasu). See ei juhtunud esimest korda. Ja see ei juhtu viimast korda. Aga kaua ma seda välja kannatan?! Keegi ei tea. Peale minu. Ja mitte kaua. Ma olen tugevam kui paljud arvata oskasid ja hoolimata oma emotsionaalsusest ja hoolimisest ja nõrkusest ja süümekatest, ühel hetkel mind lihtsalt enam ei ole.

Ja kui ma julgen rääkida, suudetakse mind nii maha teha ja nii vastu vaielda(isegi kui ta hiljem tunnistab, et tegelikult mul oli kohati õigus). Ja tänu sellele ma isegi ei taha sellest enam rohkem rääkida. Jah, ärge küsige, ma ei taha rääkida. Ainult blogi kurdan. So what? Oma asi.

Ja kui tunned end puudutatuna siis tõenäoliselt pididki.

Emotsionaalne nõrkus

Sellest, et mehed on lollid tegi Janika kunagi väga selgesõnalise sissekande. Aga lisaks sellele on nad nõrgad ka. Noh, kui palju on neid mehi, kes on maha jäetud ja siis nad ei suuda sõber ka olla. Okei, esimesed paar kuud ikka on raskem. Aga ntks pool aastat hiljem? Ja siis nad ei suuda isegi ühes ruumis normaalselt olla ja hakkavad paanitsema kuigi tegu oli kõigest ühise sõbra sünnipäevaga? Ja siis teine variant on see, et kui olete sõbrad ja tal tekivad tunded ja siis ta ei suuda enam sõber ka olla ja hakkab järsku lambist vältima. Ma ei saa aru. Mind on ka maha jäetud. Ma olen ka haiget saanud.. vägagi palju. Ja ometi just tänu sellele, et kuna mul on selle inimese vastu sügavamd tunded, siis ma hoolin  tast rohkem ja ma olen nõus kasvõi ainult sõprusega, sest kui sa tõesti hoolid inimesega, siis sul pole vaja nii egoistlikult teda endale, vaid sa oled rahul ka lihtsalt sõprusega, sest põhiline peaks olema ju, et tema on õnnelik. Peaks ju?! Kui sa tast niiväga hoolid, miks sa ei suuda teda teistega koos näha ja tahad teda pigem endaga kannatamas näha(sest kui tal tundeid pole, siis varem või hiljem see muutub selleks). Minu arust see nö suured tunded, mis neil meestel on, on lihtsalt isekas omamisvajadus. Et umbes, kui sa minu oma ei ole, siis mul pole sinusugust inimest üldse oma ellu vaja. Come on, alles ta oli nii tähtis, et sa ei suutnud temata üldse elada. Teisisõnu, kui panna ei saa, siis muuks ei kõlba?! Loomulikult see on raske, olla lihtsalt sõber, aga sellega harjub ju ära ja kui ta tõesti nii tähtis on, siis sa peaks ju igasuguse sideme üle temaga õnnelik olema. Kui sa tõesti armastad, siis peaks esikohal olema siiski see, et sa tahad, et tema õnnelik oleks?!

Ma jäin ka Temast ilma. Mitu korda(meie suhe oli parim näide, et seebikad toimuvad ka igapäevaelus ja need pole midagi nii väljamõeldud ja võimatud). Igatahes. Ma mitu korda ütlesin talle,et ma ei taha Temast enam midagi kuulda, et Ta lihtsalt ära kaoks jne. Lõppkokkuvõtteks võtsin ma ikka ühendust ja ütlesin, et ma tahan sõpradeks jääda. Praegu ka, after all this shit..Ma ikka veel tahan kasvõi ainult sõber taga olla(jah,arvestades seda, kui poolikuks meil asjad jäid ja mida me rääkisime, keda ma lollitan, loomulikult ma loodan, et ühel hetkel saab kõik korda, aga see selleks). Hetkel me oleme lihtsalt sõbrad ja ma saan hakkama sellega. Ja isegi kui ma peaks teda kellegi teisega jälle koos nägema, ma saaks hakkama ka sellega. Raske oleks, loomulikult.Valus ka kindlasti. Aga lõppkokkuvõttes siiski hea meel. Sest kui ta on õnnelik, siis see on ainus mis loeb. Aga see näide on üldse veits ekstreemne ses mõttes, et selle kohta ütlevad mu vähesed naissoost sõbrad ka, et nad ei saa aru, kuidas ma suudan ja nii tugev olen. Aga. Ma olen kõikide oma eksidega sõber. Vähemalt üritan. Ma pole kedagi tahtnud neist ära kaotada. Osad jah, kaovad ise.. Sest nad ei suuda. Naljakas on vaadata eriti seda nende peal, kes minu ju maha jätsid. Ja nüüd ei suuda siiamaani normaalselt suhelda. Aga no tõesti, kui ta kunagi suutis mind kõige õnnelikumaks teha, miks ma peaks järgmine hetk tahtma täiesti võõras olla?! Elu läheb edasi, aga..

Ma ei räägi kõike seda ainult enda kogemuste põhjal. Mida rohkem ma teisi vaatan ja teistest kuulen.. No on nii. Aga kuidas te ei suuda siis oma tundeid alla suruda?! Ja kuidas see inimene saab niiiniii kallis ja värki olla, ainult hetkeni kui on võimalus, et ta päriselt endale saada? Haige omamisvajadus?! Midafakki. Ja veel need sõbrad on ka jubetoredad. Kuna on..hullult head sõbrad ja särki. Ja siis mingi hetk kaovad ära, sest nad ei suuda. Tekitab sellist mõnusat tunnet, et kas sõbrana polegi midagi väärt, ainult siis kui panna saaks?! Ja ma jõudsin kogu selle tekstiga järelduseni, et see polegi nii väga emotsionaalne nõrkus, vaid pigem lihtsalt isekus.

(jah loomulikult, erandeid on alati,aga üldpilt on mulle selline jäänud)

Mul on 2 maailma kõige kallimat väikest inimest minu jaoks, mu pisikesed õed Roosi ja Marta. Ja Roosi läheb esmaspäeval 1. klassi(JUBA!!!!), jah, ta on 7-aastane(teadmiseks, kes arvavad,et ta on ju nii väike veel:D). On jah väike, aga siiski. Ja mul on NIIII kahju, et ma tema kõrval ei saa olla, et ma ei näe tema esimest koolipäeva. Kadri käis täna temaga kooliasju ostmas. Ja mul on ikkagi nii kahju, et ma seal pole. Kuigi noh, ma saatsin talle siit igasuguseid nunnusid roosasid pliiatseid, märkmikke, kustukumme jne jne. Asi seegi.

Aga Railiga rääkides jõudsin ma hirmutavate mõteteni. Roosi on rohkem Kadri moodi. Aga Marta on minu väiksem teisik. No näojooned on täiesti samas, põsesarnad on tal samasugused nagu mulgi, ainult silma- ja juuksevärv on erinevad. (Ta on siis pruunisilmne blondiin, mina olen sinisilmne(värvuse mitte naiivsuse poolest) brünett.(hetkel must)). Aga asi mis mind mõtlema pani, on et Martal on suhteliselt sarnane iseloom nagu mulgi. No näiteks seegi, et ta juba praegu šokeerib rahvast, hüpates vanematele hommikul voodisse ja olles endale ise tuka ette lõiganud. Tuletame nüüd meelde, kuidas mina pidevalt oma juuksevärvivahetusega ja lõikamise jms suguvõsa šokeerinud olen. Ja üleüldse on Marta selline omapäi tegutsev ja jube kangekaelne ja samas põikpäine ka. Kui tahab, siis peab saama. Mida rohkem keelatakse, seda rohkem tahab. Nagu minagi.(Jah, ma üritan paremaks muutuda, aga siiski)

Tänu mu iseloomule on mul olnud suguvõsaga probleemid niikaua kui ma ennast mäletan. Ma pole kunagi piisavalt hea olnud, nad on alati minu kohta halvemaid jutte rääkinud, nad pole kunagi minust midagi erilist oodanud, nad ei ole kunagi minuga eriliselt arvestanud. Kasvõi nüüd. Kuidas nad räägivad, et ma ei saavuta oma välismaal olekuga mitte midagi ja sellise suhtumisega nagu minul on, ei saavuta ma nagunii mitte kunagi mitte midagi. Jah.. Endiselt on veel paar inimest, kelle kaudu jõuab minuni tegelikkus, mida nad tegelikkuses arvavad ja räägivad. Kuigi ma tean seda ise ka. Ja nad keegi ei tea tegelikult, kuidas see kõik mulle korda läheb. Kurat, ma siiski olen üks nendest. Jah, vägagi palju teisiti, sest ma mõtlen ja käitun teisiti, sest ma teen seda, mida ma tahan, mitte mida ühiskondlikud tavad ette näevad. Samas ma ei arva ka et ma olen liiga kaugele läinud, on palju hullemaid. Aga mitte meie suguvõsas. Meil olen mina see must lammas. See, kes on nii kuradi palju nutnud sellepärast, kuidas nad minusse suhtuvad. Kuidas nad arvasid, et ma ei suuda gümnaasiumigi lõpetada. Ja nüüd. Olen ma TÜ-s sees. See neid ei huvita muidugi. Paljudel neist tegelikult kõrgharidus on? Meie põlvkonnast 1 on siseka lõpetanud(meie suguvõsa uhkus), 1 käib Tallinna Pedagoogilises Seminaris kaugõppes vaevaliselt ja 1 käib Epas ja üritab seda vaevaliselt lõpetada. 1 on kutsekaharidus, 1 kohta ma isegi ei tea täpselt. Ja siis mina. Kes ma lähen TÜ-sse. Jah, ma lähen sinna! Ja ma saan sinna. Noh, sain ju tegelikult juba. Nii et ma ei arva, et ma niipalju nüüd halvem oleks. Ometi olen. Ometi ei uskunud nad minust gümnaasiumi lõpetamistki. Ometi ei saavuta mina ju oma suhtumisega mitte midagi nende arust. Ometi olen ma alati kõigega ette jäänud. No oma needistamisega ja lumelaua ja muusikaarmastuse ja juustevärvi vahetamisega ja korvpalli fännamisega jne. Mida muud ma tahtsingi. Aga see on liiga äraleierdatud teema tegelikult. Lugege vanast blogist kui huvi on, seal neid sissekandeid sel teemal ikka on.

Millele ma tegelikult mõtlema hakasin oligi see, et kuna Martal on minuga suhteliselt sama iseloom, siis kas teda ootab see sama ees? Kas teda ootab see sama pidev tundmine, et ta ei kuulu nende sekka? Kas teda ootab see sama suhtumine, et ta pole piisavalt hea? Kas teda hakatakse üritama samamoodi lämmatama ,teda takistama, tema unistuste täitumisel teda tagarääkima(HALVAS MÕTTES)? Vastus: Ei. Ma ei lase. Ma olen vaikides pealt vaadanud, mida kõike mulle tehakse, ma olen vaikides kannatanud ja nutnud selle kõige pärast ja ma ei hakka ka edaspidi draamat tekitama ega midagi. Kuni asi puudutab mind. Sest kui nad hakkavad temasse samamoodi suhtuma, siis ma kavatsen häält tõsta. Ma ei kavatse seda pealt vaadata, ma ei lase Martal sama tunda, mida mina olen pidanud koguaeg taluma. Ma ei lase. Isegi kui ainus, mida ma teha suudan on olla Martale olemas ja talle oma loost rääkida. Sest mina olen tema jaoks alati olemas. Ja mina usun, et sellise suhtumisega saavutab rohkem kui kogu see kuradi suguvõsa kokku saavutanud on! Ma usun, et seda saavutan nii mina kui tema.

Ja ühel päeval saavad aru, kui lollid nad olid. Aga teate, mis siis on? Siis on liiga hilja. Sest siis mind enam tõesti ei huvita, mida kuradit nad minust arvavad.

Elu on irooniline. Just eile ma rääkisin Tampzile, et ma ei käi mäkis eriti enam, suht aind pohmakaga tõenäoliselt. Ja siis kui hakkasin õhtusöögi ostmiseks poodi otsima, siis leidsin ainult jäätiseputkasid ja ainuke söögikoha moodi koht oli Mäkk. Noh jah. Asja tulemus. Mul on siiamaani süda paha, kõike ma ära ei söönud ja täna pole ka päev otsa praktiliselt midagi söönud. Mäkk ei ole minu koht enam. Ja tänu sellele, et mul nii paha oli sellest toidust ei läinud ma õhtul rohkem välja ka ja vajusin magama ja ärkasin kell 23 üles ja enam und ei tulnud ja hommikuks oli ikka paha olla ja magamata jne ja teate küll, milline maxu siis on. Väga kuri ja väga pahas tujus.

Kella 12neks kolisin randa. Üks väike(12-14 aastane, ma täpselt ei tea) poiss kutsus mind purjelauaga sõitma. Lubas õpetada. No õpetas ka, mingi aeg oli täitsa lõbus, ma ei osanud nii väiksest midagi halba arvata ka. Aga siis.. Üritas tüüp mind suudlema hakata, nagu midafakki?! Ja kutsus enda poole. Nagu.. MISMÕTTES?! Ma põgenesin kaldale ära, ma ei tahtnudki rohkem purjelauaga mässata onju. Ja siis tuli ta järgi. Koos mingi sõbraga. Üritasid rääkida muga. Aga eriti inglise keelt nad ei rääkinud ja mina nende keelt ei mõika no üldse. Ma lihtsalt ignoorisin või mässasin telfiga vms. No lõpuks läksid ära. Siis tuli mingi isavanune päss jälle. Kutsus skuutriga sõitma. Ma alguses mõtlesin, et tavai. Läheks. Aga siis mul tuli meelde, mis väikese poisiga juhtus ja siiski keeldusin. Too tihkelt seletas. Tegelt oli ta tore, ma enamus ajast naersin. Noh, ta meelega tegi nalja mitte ma niisama ei naernud:D. Ja ma ajasin jälle teemat, et mul mees olemas ja seekord oli mu mees väga armukade ja ei taha, et ma teiste meestega sõitma läheks igast asjadega. Ta hullult seletas, et see on ebanormaalne ja tema küll oma naist(kes 4 aastat tagasi autoõnnetuses suri ei keelanud nii) jne jne. Mingi hetk isegi mõtlesin, et tavai läheks ikkagi. Aga siis ta hakkas seletama, et mul oleks temasugust meest vaja ja ega mu mees ei saa ju teada, mis merel juhtub ja siis ta ei tundunudki enam nii tore. Igatahes, lõpuks ta loobus ja ütles, et kui ma ümber peaks mõtlema, siis ma tean kus ta on. Okei. Siis tulid väiksed poisid tagasi. 4 tükki vist oli kokku. Ja nad tõsiselt käisid mulle pinda. Tõsiselt ma tahtsin lõuga anda neile. Nagu.. Mina?! Mulle tuli just see meelde, kuidas Helar mulle kunagi seletas, et ma olen kõige rahulikum inimene, keda ta teab ja et ta ei kujuta üldse ette, et kas mind on võimalik nii närvi ajada. Noh, on küll. Üldiselt ma vihkan vägivalda ja arvan, et sõnadega saab ka end selgeks teha. Aga nood ju ei saanud aru, mida ma rääkisin, korra lõuga oleks saanud, äkki siis oleks mõistma hakanud. Aga siis ma viimasel hetkel hakkasin mõtlema, et see teeks veel hullema jama mulle ja loobusin. Võtsin oma 107 asja ja tõmbasin minema. Teise randa. Sinnasamma, kus need tapvad lained olid. Noh, täna oli ka, aga arvestades, et ma olin nii kuri, siis mul oli suht pohhui, olin jah enamus aega vee all, vähemalt rahustas maha. Ja siis tõmbasin päikese kätte magama. Noh, vähemalt on kõht pruun lõpuks.

Kui ma tagasi bussijaama hakkasin kõndima, siis kui päike loojund oli ja täiesti pimedaks oli läinud, tulid veel paar tolgust ligi, aga neile tegin ma oma kõige ülbemat nägu ja vaatasin lihtsalt üle ja eks nad kadusid ära. See ülbe näo tegemine tuleb mul juba päris hästi välja.

A ja bussijaamas oli ka üks tšikk, kes mind närvi ajas. Noh, läks minu ees bussi. Ja no kurat, kas kogu maailm peab tahtma ta perset vahtida? Milleks ta üldse püksid ostis, et reied kinni katta?! See oli ainus eesmärk, mis neil pükstel vist oli. Ja siis bussis ta istus mu ees ja siis mingi hetk kukkus seletama, et ma need puhurid kinni paneks, mis seal üleval oli. Et tal on külm. No kurat, osta riided siis,mis midagi katavad ka,  ma ka ei taha tema lõhnaõlipilvesisse ära lämbuda. Aga eks ma panin need puhurid kinni ja lämbusin siis.

Mingi onu mingi hetk seletas muga midagi, aga ma panin ainult muusikat kõvemaks ja vahtisin tühja pilguga välja jälle. Vähemalt muusika rahustas mu jälle maha ja nüüd kui ma selle kirjutamise lõpetan, viskan ma oma kurja tuju aknast välja ja kujutan ette, kuidas ma Railiga Nuustakul baariletil istun ja “Fairytale gone bad” kuulan.

Oh, and I hate that I’m always the first one who gives up.

Kaitstud: Ma võin ju kõike.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: