Üldiselt on trennis maru hästi paista, et uus aasta on saabunud. Järsku on terve klubi uusi nägusid täis, kõikides treeningutes on kohad täis jne jne.Mitte et mul oleks midagi inimeste vastu, kes plaanivad uuel aastal uue hooga alustada, aga veidike tüütu on küll. Õnneks/kahjuks varsti nad kõik loobuvad.. Ei juhtunud ka selle aasta esimese jaanuariga mingit imet ja kellegi iseloom maagiliselt ei muutunud, sest reaalselt see suur viitisimisehoog jaanuari lõpuks juba vaibub. Ja nagu ma ka eelmine aasta nägin, veebruariks-märtsiks on kõik jälle vanaviisi, vaikselt ja pea kõik näod juba ka eelmisest aastast meelde jäänud.

Mina aga pööran oma nina tagasi õpikusse ja naudin sessirõõmusid ning vaatan õnnelikult, kuidas lund tuleb muudkui juurde ja juurde.

Kaunist uut teile!

Minu aasta sai ära saadetud nagu ta sai ka vastu võetud. Rummiselt ja purjuselt. Kuigi märgatavalt vähem purjus kui eelmine kord siis siiski rumm ja šampus ei olnud ka see aasta mõeldud segamini joomiseks:D. Enivei, kõik oli siiski tore ja kuna minu arvates hakkab tegelikult uus aasta siiski 2. jaanuaril(kuna esimene jaanuar on enamus kohti kinni ja enamus inimesi pohmakas ja teovõimetud), siis täna ma puhkan ennast kogu eelmise aasta jamast välja ja homsest hakkan tubliks ja asjalikuks. Veel tublimaks! Planeerija nagu ma olen, mul on miljon lubadust tegelikult endale antud aga las nad olla.

Väga häid uudiseid on ka. Kätlin tuleb ka suvel Eesti pea kuuks ajaks. Ja selleks hetkeks võite te kõik ülejäänud üldse ära unustada, et ma olemas olen. Sest ma olen viimastel nädalatel avastanud kui väga ma teda tegelikult igatsen, sest siiski on asju, millest saab ainult temaga nii vabalt rääkida ja on pidusid, mis ainult tänu talle heaks muutuvad. Nii et uudis ta tulekust tuli minu jaoks täiesti ideaalsel hetkel.

Ja varsti on juba 20 jaanuar ja ma saan koolile selleks semestriks joone alla tõmmata ja Egiptus… siit ma tulen. Ja siis on juba veebruar ja ma saan 20. Ja siis on veidi kurvem hetk sest pmst kohe peale mu sünnipäeva läheb järgmine järjekordselt ülitore inimene ära Austraaliasse. Ma hakkan ju igatsema oma Tommit. Enivei. Inimesed tulevad ja inimesed lähevad ja üleüldse ülisuured muutused toimuvad kogu sõpruskonnas. Ja tädiks pole ma ka ikka veel saanud, kaua võib?!

Vana aastat üle vaadates jõudsin ma järeldusele, et kõik need armsad uusaastalubadused, mis ma endale aasta alguses andsin, olen ma ka suutnud täita. Ja sellega seoses on juhtunud ka palju sellist, mille üle ma nii uhke pole. Pole halba ilma heata eksole. Igatahes oma mõtlemisega jõudsin ma jällegi järeldusele, miks mul on niivõrd lihtsam meestega suhelda ja miks praegu, aasta viimastel päevadel julgen ma öelda, et hetkeseisuga on absoluutselt kõik mu parimad sõbrad meessoost. Sest kuna vahepeal tänu oma maailma segaseimale töögraafikule üritasin ma toimima saada ka oma pereelu, polnud mul just maailma palju aega oma sõprade jaoks. Ja tundub, et meessoost sõpradel on seda lihtsam andeks anda.. neil polnudki midagi andeks anda, mul polnud vaja kordagi andeks paluda. Ja kuigi..ma tean väga hästi, et vähemalt aasta esimese poole olin ma täiesti kohutav sõber, siis sellegipoolest. Mis seal ikka, kõik kes olid kunagi mu parimad ja kogu mu elu, jäävad nii või naa endiselt mu jaoks tähtsateks ja vähemalt väga headeks sõpradeks…ma loodan. Ja see, et ma sellele kõigele nii palju mõelnud olen viimasel ajal, on ka suht mu enda süü. Ei oleks vaja lasta mõjutada end sellest, et inimesed tulevad ja lähevad, aga see kui üks mu kõige kallimaid jälle täpselt teadmata ajaks välismaale kadus, siis..oeh.

Aga kui kõik sõpradeteemad välja jätta, sest kaua ma ikka samast teemast undan, siis on see üks kuradi hea aasta olnud. Ma mõtlen kasvõi sedagi, et selle aasta alguses olin ma igatpidi täiesti kildudeks ja kuigi kõik mu killud ei ole ikka veel koos ja ehk ei saagi kunagi olema, olen ma sellegipoolest õnnelik. Ma ei taha aega mitte kuskile suunas keerata(ehk ainult mõneks õhtuks 2 aastat tagasi, Kätliniga kirsiviina jooma ja saapaid jalga panema ja kanali äärde peatusi tegema ja klubidesse jooksma jms). Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Muus mõttes muutub juba ülimalt väsitavaks iga kord kui telefon heliseb hüpata ja mõelda, et äkki nüüd..äkki nüüd ongi see kõne, et sünnitusmajja minek.

Ja rohkem midagi suurt polegi, neljapäeval on aastavahetus, aga seda teate te isegi. Ja peale seda ei tea ma ise ka täpselt, mis saama hakkab.

Isegi kui me ei kesta igavesti ja isegi kui ma peaks kunagi jälle üksi olema, siis ei jõua ma teda kunagi selle eest piisavalt ära tänada, et ta tõestas mulle, et jõulud võivad ka minu jaoks ilusad olla. Et isegi mina suudan kõik need jõulupühad olla heas tujus ja poetamata ühtki pisarat. Sest need olid esimesed jõulud viimase 11 aasta jooksul, kui ma ei nutnud. Kui ma polnud terve jõululaupäeva oma toas end hõõgveinist purju juues ja end magama nuttes. Ja enam ei vihka ma jõule, isegi mitte siis kui ma järgmised jõulud peaksin jälle nutma.

Aga nüüd on aeg jõulumeeleolust välja tulla, end kokku võtta ja töötada vähemalt pool eksamimaterjali läbi enne aastavahetust. Ning samal ajal tuleb seda sama aastavahetust planeerida, sest sujuvalt olen ma ka seekord suutnud end planeerimisosakonda sisse seada. Ajeeee. Kaunist aastalõppu teile, mu kallikesed.

Üldiselt on nüüd jõulud kohe päriselt kohal. Eelmine reede oli Railitibuga jõuluõhtu, täna oli Tambeti vanavanemate juures suuremat sorti jõuluõhtusöök, homme on jõululaupäev ja surnuaedadel käik ning kodune jõuluideaal(milleks mul on maailma ideaalseim plaan, kuidas musit üllatada, sest kui raha napib, siis heade ideedega annab väga palju ära teha) ning laupäeval on nii Elvas kui Reolas jõulupidu, kuhu me peame jõudma ning kunagi on sõpradega jõuluõhtusöök ja ja ja. Selle kõige käigus jõuab ka mu ema lõpuks Soomest koju ning kõigele lisaks hakkame me väga suure tõenäosusega jälle omaette elama ja lund sajab. SUUURPAKSLUMI on. Täna päeval möllasime musi ja koertega pea tund aega lume sees. Kuigi kuna kõik ei saa kunagi ideaalne olla, siis päeva lõpetuseks hüppas Meerigi jälle üle aia ja ma faking pool tundi sumpasin põlvini lumes, Ihaste nunnude võsametsade sees. Aga peale seda kui me Rexist ilma jäime nii, siis mina ei suuda vist kunagi lihtsalt värava lahti jätta ja tuppa minna ning arvata, et küll ta tagasi tuleb. Enivei, pole hullu. Kõik on korras ja edaspidi on Meeri ametlikult keti või rihma koer ning mõnes mõttes on see ka hea, saangi rohkem taga ringi joosta ja igasugune liikumine on ju alati hea. Ja kuigi musi peab homme mõned tunnid ka tööl olema, siis ma ei lase tujul langeda, saangi hommikul trennis käia ja toa valmis sättida tema üllatuseks.

Mul pole õrna aimugi mida teha, jõulutunne on sees, tuju on hea ja ma ei oska käituda ja nii ma siis hüppangi ja kargan lihtsalt ringi, müran koertega lumehunnikutes ja soovin teile kõigile maailma ilusamaid jõule, sest meil kõigil on siiski alati inimesi(vähemalt 1), kes meid tingimusteta armastavad ja isegi kui nad meie kõrval pole, siis südames oleme me ju ikka kõik koos. Ma armastan teid!

Üldiselt hakkas mul tänasega  vaheaeg. Noh 6nda jaanuarini. Ja siis on natunatukene vaja end pingutada, natuke vaeva näha ja juba  ongi 20 jaanuar ja kõik saab jälle läbi ning Egiptus oma palmikestega ootab. Ning kevadsemester ei tundu üldse nii hirmutav(kuigi ma olen sinna 15 ap võrra rohkem aineid valinud, kui see semester), sest hoolimata kõigest on see nimega kevad ja ilmad lähevad järjest soojemaks. Ning veebruaris on mul siiski sünnipäev(juubel!!) ja valentinipäev tuleb jälle ja joogalaager tuleb ja ja… Ei tundu see viimane kõle ja külm talvekuu kaa nii jube enam. Aga enne seda on veel ka palju ilusaid hetki ees. Jõulud tulevad ju(juba homme on meil tupsuRailiga jõuluõhtu) ja aastavahetus ja lisaks sellele sünnib sel ajal meie maailma pisike ingel juurde(ning mina saan tädiks) ja 2. jaanuar saab meil musiga 1 aasta ja muidugi ma ei saa mainimata jätta siiski ka Egiptust jälle, sest ma lihtsalt ei suuda ära oodata.  Elu on ilus, hoolimata sellest, et kui ma täna matemaatika majast raamatukokku kõndisin, siis mu kõrvad olid otsast kukkumas, pea valust lõhkemas ja jalad tundetuks muutumas. Positiivsust leidsin ma sellegipoolest, musi andis enne kooli minekut oma kindad mulle(sest ma olen enda uued kindad JUBA kuskile ära kaotanud) ja ilma nendeta oleks miljon korda hullem olnud ning ma oleks raudselt otsad andnud. Aga ellu ma jäin ja kõik on tore jälle.

See aasta jätan ma oma lemmikud laused jõulude kohta ütlema. Ma ei vihka jõule. Kuigi me peame vanaema juures elama praegu ja need ei saa olema nii ideaalsed jõulud olema kui oleksid meil täiesti omaette olnud, siis sellegipoolest.. jõulud on ilus aeg, eriti kui sa saad seda veeta koos inimestega, kes sulle kõige rohkem korda lähevad, keda sa kõige rohkem armastad. Ning see aasta on ka minul see au.

Ja kuigi ma vihkan seda, et niii kuradifaking külm on, et kuigi me õhtul enne magamaminekut kütame ahju, siis ma sellegipoolest ma pean magama riietega. Täna öösel saab veel rängem olema, täna öösel ei hoia mind keegi öö läbi kaisus ka ja ei soojenda mind. Aga sellegipoolest, vähemalt on lumi ja valged jõulud.

Häid jõule mu kallikesed, te ju teate kui väga ma teid armastan.. Hoolimata sellest, et ma viimased aasta aega pole just kõige suurepärasem sõbranna paljudele teist olnud.

Kaunis kolmanda advendi hommik on. Äratuseks oli see, et kuulsin kuidas musi enne tööle minekut peale koertega väljas käimist ainult ühe koera koridori lasi ja edasi välja läks. Mis meie majas tähendab ainult ühte asja, Meeri hüppas jälle üle aia. Võitlesin pool tundi oma egoga, kes väitis, et ma tahan edasi magada, ja panin ikkagi riided selga ning kampsunit kinni nööpides tormasin uniseid silmi kurvalt hõõrudes välja. Koera saime kätte, nagu ikka ta kaugele ei läinud, vaid lihtsalt naabri aeda piiluma(ja kuigi ma tean, et ta ei lähe üldse kaugele, vaid lihtsalt nö aia taha vaatama, siis iga kord kui ta üle aia hüppab, lähen ma paanikasse, sest samamoodi jäin ma ju 3 aastat tagasi oma Rexist ilma ja iga kord ma kardan, et mis siis kui ta seekord läheb kaugemale või jääb auto alla vms). Edasi magama ma aga väga minna ei taha nüüd, muidu ma ei saa jälle enne 12st üles. Ja nüüd saab kell kohe 8 ja mul pole õrna aimugi, mida ma siis kogu selle nii pika päeva  teen. No õpin ka muidugi, aga veel? Erilisi plaane ju pole ja trenni minna ka ei saaks, lihased teevad põrguvalu peale eilset trenni.

Ja ma mõtlesin teha pikema sissekande minu toitumisest ja kõikidest neist asjadest, mis ma avastanud olen, kuna huvitaval kombel on mu 9 kilone kaalukaotus kõigile märgatav ja huvipakkuv. (Kuigi mitte kordagi pole maininud, et ma olen alla võtnud need inimesed, kes pea aasta tagasi mind paksuks minemises süüdistasid. Eks muidugi halba asja nina alla hõõruda on palju toredam ja annab palju suurema rahulduse, kui tunnistada, et teine on millegiga hakkama saanud.)Enivei, peale “Söömise joogat” lugedes leidsin ma sealt tsitaadi “Ära jutlusta teistele, mida nad sööma peaksid, vaid söö, nagu sulle sobib, ja vaiki.”(Epiktetos). Sest nagunii ma ei oskaks ju tegelikult öelda, mis kellelegi sobib. Ainus, mida saaks öelda, on see, et üritage kuulda, mis teie keha ütleb. Kogu selle ego poolt põhjustatud lärmi alt. Sest keha vaevalt nõuab mäki toidu järele. Ego nõuab seda. Aga aegajalt on loomulikult mõistetav ka ego soovidega nõus olla. Kõik oleme inimesed ju. Enivei, ma ei targuta. Aga “Söömise joogat” soovitan ikka kõigile, kes vähegi kaaluprobleemidega hädas on, aga ränkade moedieetidega oma keha rikkuda ei sooviks ja on aru saanud, et 3 tassi rohelist teed päevas või 3 spl õunaäädikat vms asjad ei mõju kui muu toitumine paigast on. Enivei, tasa olen.

Jõulud on ilus aeg. 1 heategu päevas, eksole. Sest arvestades kui õelaks ja kurjaks maailm läinud on, siis iga heategu on eluliselt oluline.

(Homme on viimane eksam selleks aastaks=). Jaanuaris muidugi on 2 tki veel)

Ükskord ma pean aru saama, et asjade viimasele hetkele jätmine pole kõige geniaalsem tegu. Et ei ole kasulik asju lükata niikaua edasi kuni ma tean, et nüüd ma lihtsalt pean tegutsema. Ja alati on ju tohutult vabandusi. Minu õnneks/kahjuks on siiamaani see toiminud ka. Ma pole kuskilt läbi kukkunud, hoolimata minu viimasel hetkel õppimisest on mu tulemused olnud üldiselt ka kõrgemad kursuse keskmistest, ma pole tõenäoliselt kunagi oma kooliea jooksul niipalju maksimumilähedasi tulemusi saanud. Aga ühel hetkel ma kardan, et see veab mind alt.. ühel hetkel äkki ei piisa enam kui lihtsalt paar päeva enne tööd kella kolmeni öösel õppida ja hommikul kella kaheksast kohvimasina poole koperdada, et siis edasi õppida. Praegu ma lihtsalt tuubin-tuubin ja tuubin. Ning mul pole isegi häbi mitte selle pärast, et kui mul osade asjade vastu erilist huvi pole(ja neid paratamatult tuleb õppekavas ette) ning nad ise meelde ei jää, siis pole muud varianti.. minu jaoks vähemalt pole. Teemast läksin ma mööda, aga mis ma tahtsin öelda on see, et praegu mul veel on enne igat tööd veel hirm ja närv sees, et mis siis saab, kui seekord sellest ei piisa, aga ma kardan, et mingi hetk kaob see mul see hirmutunne ära, sest noh…alati on ju tehtud saadud. Oh well. Elame näeme. Esmaspäeval saab see kõik läbi ja enne jaanuari algust suuremat õpihoogu tõenäoliselt ei tule ka.

Teine mure on mul veel. Nüüdseks olen ma leidnud retsepti, mille järgi tehtud šokolaadimuffinid maitsevad nagu Londonis. Praegu huvitab mind juustukook. See õige, ilma mingite kirsside või šokolaadi ja kõige muuta. Klassikaline juustukook  nagu maailmas levinud. Tartus mõnes kohas ma magustoiduna olen seda tellinud, seda versiooni mida ma otsin, pole kuskilt leidnud. Hakkasin siis ise järjest retsepte proovima. Kõige tõelähedasem, millega ma hakkama sain, mis meenutas veidi Inglismaal söödud kooki, maitses suuresti nagu kohupiimakook(kohupiima ma sinna sisse ei pannud!), ainult kergelt oli aimata juustukoogi maitset ja sedagi tõenäoliselt sellepärast, et ma teadsin, mis maitset otsida. Nii et abipalve.. (eriti Kätlinile). On teil kellelgi sellist juustukoogi retsepti, mille järgi tehes reaalselt ka maitseb nagu üks õige juustukook maitsema peab?

Ma olen viimasel ajal nii palju kordi kirjutama hakanud ja poole pealt akna kinni pannud. Mis teha.

Eelmine nädalavahetus oli super. Reede rohkem purjus ja laupäev vähem purjus, aga sellegipoolest super. Ma lihtsalt armastan oma sõpru. Ja kella viieni lihtsalt jutustamist ja naermist ja veidike joomist ja siis mõtlemist, kust küll praegu pizzat saaks tellida. Selle eest kogu järgnev nädal oli suuresti täielik põrgu. Energia sai justkui täiesti otsa..Trenni minna ma puhtfüüsiliselt ei jõudnud ja päevad läbi ma suht magasin ja olin ärkvel vaid nii palju, et kohustuslikud loengud koolis ära veeta ja mõned kontrolltööd teha(mis õnneks õnnestusid). Ning ülejäänud ärkvel oleku aeg oli igatpidi stressi täis ja enamik hetkedest ma lihtsalt vesistasin omaette, sest mul lihtsalt polnud enam jõudu. Õnneks nüüd on kõik jälle korras, elu tundub jälle ilus, ma suudan isegi õppida jälle, mu unevajadus kahaneb ja ma mõistan jälle vaadata, mida ma suhu topin, et mitte oma keha risustada ja pakkuda talle nii kvaliteetset energiat kui vähegi võimalik. Avokaadod, kohupiim, munad, kana, lillkapsas- te mu suurimad sõbrad. Aga keha harjus nende 5 päeva jubedalt ära ning und ei ole mul ikka. Aga ükskõik kui väsinud ma hommikul ka pole.. ma lihtsalt ajan end üles ja lähen trenni ja ei maga homset päeva maha. Aitab ka, aeg on jälle elada. Seda enam, et päike läks minu sees särama ainuüksi plaani valmimisest, et jaanuaris lähme soojale maale puhkama. Sest pärast viimast spapuhkust on nii kohutavalt palju toimunud, et te keegi ei tea kuiväga ma seda vajan.

Elu on tegelikult ilus ja ma olen õnnelik, et see negatiivsem periood selleks korraks seljatatud sai. Ja noh, kahekesi on ju alati kergem. Üksinda ma nii kiirelt poleks kõigest toimunust toibunud, seda kohe kindlalt.

Ja aitab neist halbadest mõtetest. Mul lihtsalt pole aega selleks . Kool vajab pühendumist.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et haige olla võib nii mugav olla. Väiksest peale kui ma olen haige olnud, siis kellelgi pole aega mind eriti poputada. Ma olen pea alati ise end haigena paksult riidesse toppinud ja apteegis ära käinud, ma olen enamus kordadest ise oma perearsti juurde minekuid organiseerinud jne. Mitte et mu ema kuidagi hoolimatu oleks olnud või midagi, ma tean, et ta armastab nii palju kui üldse võimalik on, aga üksinda mind kasvatada, kui pole kindlat kõrge palgalist töökohta ja kui pole oma elamist jne..no see polnud lihtne ja oma mitme töökoha kõrvalt tal lihtsalt polnud aega ja ma ei süüdista teda. Ja kui ma inglismaal olin siis seal oli kõigil suhteliselt pohhui, mis ma tegin, ajasin end palavikuga ja haigena voodist välja ja koristasin ja tegin mis vaja. Aga ega sealgi ma otseselt oma pere ju ei süüdista, ma kunagi ei kurtnud ka, et ma olen haige, ma ei saa(ma ju kartsin). Ja ega teiste peredega ka selles mõttes lihtsam poleks olnud, Kätlin ju ka töötas ka haigena. Sellega tuleb mul veel meelde see, kui ta haige ükskord oli ja ma talle apteegist kõikvõimalike rohte ostsin ja talle koju viisin ja tookord sinna kõndides mul jõudis kohale, et tema on tegelikult mu pere ju. Igatahes, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sellest tahtsin rääkida, et ma olen haige. Mitte küll seagripis, sest kõrget palavikku mul ju pole(ja ma ei jõua ära imestada, kuidas on võimalik nii sitt olla ja isegi palavikku pole?!). Ja eilsest peale on musi mu eest nii hoolitsenud. Tõi mulle keset ööd apteegist coldrexi ja nohurohtu. Hommikul kui ma PIDIN kooli minema, tõi ta mulle kohvi ja hommikusöögi voodisse, kui ma peale kooli magama läksin, siis ta isegi ei vaadanud telekat ega kuulanud muusikat, et ma paremini magada saaks. Käis eraldi poes mulle šokolaadi toomas(sest see läheb mul ju ikka alla, kui ma midagi muud süüa ei suuda:D). Ja hiljem kui me filmi vaatasime ja ma ta kaissu magama jäin, pani mulle teki peale ja ma tundsin kuidas ta läbi une mu juukseid paitas. Ja ta polnud isegi pahane, et ma keset varahommikut karjuma pistsin ja teda sõimasin, et mul on nii paha olla ja ta muudkui sikutab ja torgib ja toetab enda rasket kätt minu peale jne, et kuidas ma tema arus üldse nii magada peaks saama.

Tunnen vajadust vabandada kõigi teie ees(kui selliseid on), kes on üksi ja kes pole selle üle õnnelikud ja kes on haiged ja kes on kurjad, et neid nii ei poputata. Mina oleks ka kuri. Aga võite vabalt meid vastikuks paariks sõimata nagu ma ise alati iga aasta sellistel hetkedel tegin:D