Tegelikult on asjad mu kehaga suhteliselt kehvasti. Esiteks, mu uuel töökohal ma ei suuda vahepeal toitumist jälgida, ma tunnen, kuidas järsku on olnud suur energiakulu tõus ja ma tunnen tööjuures lihtsalt sellist nälga kiirete süsivesikute näol sisse ajamiseks ja lõpetasin tihti kas kummikommide või vahel ka lihtsalt puhta suhkru näost sisse ajamisega.. et paar tundi oleks jälle muretu. See tegelikult polegi kõige suurem probleem, sest vajas ainult veidi rohkem keskendumist ja toidukordade ajastamist.

Hoopis suurem probleem on see, et mu keha ei talu söömist. Kogu see jama algas esmakordselt novembri alguses kui ma uude kohta läksin. Iga toit ajab südame pahaks ja lihtsam on mitte süüa, siis on täiesti hea isegi olla. Vahepeal rahunes asi maha ja nüüd ma olen uuesti samas seisus. Ma lihtsalt ei söö.. St muidugi ma minimaalselt midagi ikka söön, aga kui ma võtan korraga rohkem kui kaks ampsu, siis lõpp eriti kena pole. Nt eile, läksin trenni (sest see võiks ju ikka isu tekitada), peale seda tekkis selline aimatav hundinälg ja T viis mu mäkki. Sõin ühe juustuburgeri ja hiljem õhtu otsa lamasin abitult, üritades talle õhtusööki köögis teha, hoidsin konkreetselt ühe käega nina kinni. No ajab närvi selline asi ju, miks asjad ei toimi?!

Ma lähen kohe kõigi lemmiklahenduseni.. ma pole rase. Kõige haiglasem on asja juures see, et mu oma perearstki ei viitsinud mu probleemi süveneda, vereproove võtta, vaid kinnitas, et mul on kas stress või olen rase. Okei selle stressi asjus ma pole ise ka kindel, aga see, et kõik mind rasedaks tembeldavad.. ajab kuradi närvi. Esiteks, mitte midagi pole ära jäänud, mis peaks ära jääma, kõik on nagu kellavärk. Teiseks kuna absoluutselt kõik, kes mu olukorrast teavad, peavad mind rasedaks, ajasid ka mind mingi hetk kahtlema ja ma olen oma miljon rasedustesti teinud… ma ei ole rase. Ausalt.

Aga mis kurat mul siis on viga? Või mu kehale lihtsalt ei sobi enam toit? Sest kõige paremini ja energilisemalt tunnen ma end siis kui ma olen söönd hommikul pool võileiba ja õhtul pool puuvilja. Mis pole kuskiltki otsast normaalne, arvestades, et trennid jätkuvad ja töö samuti.

Äkki lihtsalt keegi oskab mulle normaalset perearsti soovitada?