Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Nii lihtne ongi. Nii kaua, kui ma oma isa mäletan, mäletan ma teda ka seda lauset ütlemas. Lasteaias, kui ma ei suutnud/tahtnud hommikuti üles ärgata (juba siis ma kippusin hommik otsa pahurdama); koolis, koolitöödega kui tundus, et lihtsalt pole võimalik, ei jõua. Ja noh, muidugi, esimeste armumiste ajal, ma mäletan siiamaani kui mu esimene nö suhe(kuigi noh, päris oligi tegelt suhe, aga tol ajal tundus ju nii suur asi) lõppes ja ma isa juures nutsin.. Aga tegelikult on see hea, et ta mulle seda mõtet kinnistanud olen, sest just see on see, mis on mind alati rasketel hetkedel aidanud, isegi kui ma nüüd enam alati isa rahustavat häält seda ütlemas ei kuule.  Sest alati saab, kuidagi ikka saab. Ja kui tõesti kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii lihtne see elu ongi!

Ellu jäin ka pärast seda hullumeelset nädalavahetust nagu näha. Tähistan seda nagu ikka, meeldiva töö-ööga.

Ilusat ööd!