Võehvõevõeh.
Laupäevahommik (milline ilus laupäevahommik!!) hotellis ning ma mõtlen sellele, mida ma ei hakka igatsema:
Esiteks, mulle nii kohutavalt meeldib mu uue töö juures, et ma ei pea eeldama, et mu poolt teenindatavad kliendid on purjus. See tähendab, et seda juhtub ikka, aga see on erand. Ma ei pea reede öösel kell 4 kükitama tööl ja taluma järjest rohkem purju jäävaid kliente, ma ei pea nende möla kuulama, ma ei pea viisakusest selle peale naeratama (kuigi seda ma tegelt vist ikkagi pean uues kohas ka tegema), ma ei pea taluma nalju stiilis, kas sind ka tuppa tellida saab lisatasu eest, ma ei pea taluma tõsiseid ettepanekuid samal teemal, ma ei pea taluma varahommikusi ilmselgelt ülejoonud kliente, kes lihtsalt tuiavad ja üritavad vahepeal midagi ebamääraselt öelda, ma ei pea enam taluma joodiklapsi, kes arvavad et ka purjus kaagistunud klient on kuningas, ma ei pea taluma meie väikese armsa Eesti esinäitlejaid ülejoonud astmes, kes arvavad, et administraator tuleks kohtusse kaevata kui tema nii tähtsalt kultuuriarendajal ei luba hotelli lobbys majas reaalselt ööbivaid spordipoisse mõnitada.
Ma kohe kindlasti ei hakka igatsema neid üllatanud küsimusi iga jumala hommik, et kas sa oled ikka veel siin? Terve öö olid siin? Koju ei läinudki vahepeal? Kas sa väsinud ei ole? No kurat, ei ole muidugi väsinud ja ei tead, mind ei ole ikka veel siin.Eriti neil hommikutel, kus silmi lahti hoida on raskem ja püsti seista veel väsitavam. Ma juba praegu mõtlen kõigile neile öödele kui ma saan kodus magada. Kui ma ei pea enam passima ja vaatama kuidas maailm välja surema hakkab kella 11est ja tavaööl on 2-3 vaikus majas nii internetifoorumites, msnis kui reaalses elus. Ning kuidas 5-6 hakkab vaikselt valgeks minema, esimesed inimesed ärkavad ja kell 8 elu käib justkui poleks kordagi seisma jäänud. Õeh
Ma kohe kindlasti ei hakka igatsema inimeste idiootsust(kuigi sellest ma ei pääse ka ilmselgelt). Ma ei hakka igatsema neid küsimusi stiilis, et tulin kohverentsile, otsustasime, et tahame 30 inimesega ikkagi kohe nüüd ja praegu kohvipausi. Viin jooksuga nõud, asjad üles niikaua kui kohvi jookseb ja ei jõua veel alla tagasigi, kui uuesti telefon heliseb, et kas te unustasite kohvi maha.. No wtf. Saad saad 2 minutiga kohvi 30le valmis. Ma ei hakka igatsema, et sa võid panna miljon + 1 silti igale poole ja inimesed lihtsalt ei oska lugeda… ja ei hakkagi oskama.
Ma ei hakka igatsema -20 kraadise külmaga talvesid, kui ma pean inimesi välja ajama. Sest meil on siin hotelli lobby mitte bussiootepaviljon, eksole. Siiski.. pubekatega pole probleeme, neid ma võiks mitu korda ka igatühte välja visata. Aga väikseid esimese-teise klassi jütse, kellel seljakott suurem kui nad ise või teisest äärmusest vanainimesed, süda tilgub verd neid välja ajades ning päris tihti juhtus olukordasid, kus ma tegin lihtsalt näo, et ma ei märka neid.. kuni sisse kogunes jälle suurem kamp ja ma lihtsalt pidin kõik välja ajama.
Ma ei hakka igatsema esimeste külmade öödega saabuvat parmurallit. Rääkimata sellest, et ma Tartu kesklinnas liiklevaid kodutuid tean juba suhteliselt palju nime ja näo järgi. Nagu väikesed lapsed, ajad nad välja ja juba järgmise nt soomlaste turistigrupiga üritavad nad märkamatult trepini pääseda, et siis üles vudida ja õndsalt kõrgematel korrustel diivanitele visata. Sellest, et meil ON kaamerad seal ja me nagunii avastame nad sealt, ei saanud nad vist lõpuni aru. Ma kohe kindlasti ei hakka igatsema seda, kui kodutud meile politseid kutsuda üritasid, sest meie kiusavat neid..Kuidas me ei lase neil magada, maakera kuulub ju meile kõigile.
Aga ma kohe kindlasti hakkan igatsema meie seltskonda.
Neljapäeva öö veetsin ma 12h hotellis. Hommikul sõin kõtu kodus täis ja veetsin 9 tundi poes. Õhtul sain koju, tegin süüa, aitasin kööki linoleumi maha panna ja esimest kapikest sisse tõsta, kella 1 voodisse magama. Öösel sain KODUS!! magada, kell 8 üles ja hotelli. Täna olen ma siin 24h ja homme hommikul söön jälle kõhukese täis ja tagasi poodi 9 tunniks. Elu on ikka ilus ja kui ma selle nädalavahetuse vastu pean, siis ei usu mina, et maailmas on asju, millega ma hakkama ei saaks. Uni ongi ülehinnatud.
