Ma ei mäleta kuna ma niivõrd sügist nautisin kui sel aastal. Ärgates olin tükk aega torris, sest vihma sadas, aga mina tahtsin ju jälle värske õhu kätte jooksma minna. Õnneks selleks hetkeks kui ema ja vanaema jälle kord Soome poole tee ette võtsid, oli päike taas väljas ja mina tagasi oma jooksuringil. Pool teed mõtlesin, kas peaks dressipluusi pealt ära võtma, maru palav oli, samas higisena tuule kätte jääda poleks ka kõige geniaalsem olnud, seega leppisin varrukate üles tõmbamisega, abiks seegi. Metsa vahele jõudes oli ikkagi õnneks vähem päikest otse pähe. Tund v kaks olen nüüd kodus puhanud ja juba ma vahin jälle igatsevalt jooksupapude poole. T naerab mu üle, et kui ma samamoodi jätkan, tuleks mulle talveks papude alla naelad lüüa, et jää peal püsti jääks. Aga ma üritan endaga täna kompromissile jõuda ja käin lihtsalt jala poes hoopis. Asi seegi. Ostsin turult hommikul kilo kukeseeni ja kavatsen selle kastmeks keerata ja järgmised paar päeva ainult seda näost sisse ajada.

Minge õue!