Ma olen viimasel ajal nii palju kordi kirjutama hakanud ja poole pealt akna kinni pannud. Mis teha.

Eelmine nädalavahetus oli super. Reede rohkem purjus ja laupäev vähem purjus, aga sellegipoolest super. Ma lihtsalt armastan oma sõpru. Ja kella viieni lihtsalt jutustamist ja naermist ja veidike joomist ja siis mõtlemist, kust küll praegu pizzat saaks tellida. Selle eest kogu järgnev nädal oli suuresti täielik põrgu. Energia sai justkui täiesti otsa..Trenni minna ma puhtfüüsiliselt ei jõudnud ja päevad läbi ma suht magasin ja olin ärkvel vaid nii palju, et kohustuslikud loengud koolis ära veeta ja mõned kontrolltööd teha(mis õnneks õnnestusid). Ning ülejäänud ärkvel oleku aeg oli igatpidi stressi täis ja enamik hetkedest ma lihtsalt vesistasin omaette, sest mul lihtsalt polnud enam jõudu. Õnneks nüüd on kõik jälle korras, elu tundub jälle ilus, ma suudan isegi õppida jälle, mu unevajadus kahaneb ja ma mõistan jälle vaadata, mida ma suhu topin, et mitte oma keha risustada ja pakkuda talle nii kvaliteetset energiat kui vähegi võimalik. Avokaadod, kohupiim, munad, kana, lillkapsas- te mu suurimad sõbrad. Aga keha harjus nende 5 päeva jubedalt ära ning und ei ole mul ikka. Aga ükskõik kui väsinud ma hommikul ka pole.. ma lihtsalt ajan end üles ja lähen trenni ja ei maga homset päeva maha. Aitab ka, aeg on jälle elada. Seda enam, et päike läks minu sees särama ainuüksi plaani valmimisest, et jaanuaris lähme soojale maale puhkama. Sest pärast viimast spapuhkust on nii kohutavalt palju toimunud, et te keegi ei tea kuiväga ma seda vajan.

Elu on tegelikult ilus ja ma olen õnnelik, et see negatiivsem periood selleks korraks seljatatud sai. Ja noh, kahekesi on ju alati kergem. Üksinda ma nii kiirelt poleks kõigest toimunust toibunud, seda kohe kindlalt.

Ja aitab neist halbadest mõtetest. Mul lihtsalt pole aega selleks . Kool vajab pühendumist.

Ma ei oleks kunagi arvanud, et haige olla võib nii mugav olla. Väiksest peale kui ma olen haige olnud, siis kellelgi pole aega mind eriti poputada. Ma olen pea alati ise end haigena paksult riidesse toppinud ja apteegis ära käinud, ma olen enamus kordadest ise oma perearsti juurde minekuid organiseerinud jne. Mitte et mu ema kuidagi hoolimatu oleks olnud või midagi, ma tean, et ta armastab nii palju kui üldse võimalik on, aga üksinda mind kasvatada, kui pole kindlat kõrge palgalist töökohta ja kui pole oma elamist jne..no see polnud lihtne ja oma mitme töökoha kõrvalt tal lihtsalt polnud aega ja ma ei süüdista teda. Ja kui ma inglismaal olin siis seal oli kõigil suhteliselt pohhui, mis ma tegin, ajasin end palavikuga ja haigena voodist välja ja koristasin ja tegin mis vaja. Aga ega sealgi ma otseselt oma pere ju ei süüdista, ma kunagi ei kurtnud ka, et ma olen haige, ma ei saa(ma ju kartsin). Ja ega teiste peredega ka selles mõttes lihtsam poleks olnud, Kätlin ju ka töötas ka haigena. Sellega tuleb mul veel meelde see, kui ta haige ükskord oli ja ma talle apteegist kõikvõimalike rohte ostsin ja talle koju viisin ja tookord sinna kõndides mul jõudis kohale, et tema on tegelikult mu pere ju. Igatahes, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sellest tahtsin rääkida, et ma olen haige. Mitte küll seagripis, sest kõrget palavikku mul ju pole(ja ma ei jõua ära imestada, kuidas on võimalik nii sitt olla ja isegi palavikku pole?!). Ja eilsest peale on musi mu eest nii hoolitsenud. Tõi mulle keset ööd apteegist coldrexi ja nohurohtu. Hommikul kui ma PIDIN kooli minema, tõi ta mulle kohvi ja hommikusöögi voodisse, kui ma peale kooli magama läksin, siis ta isegi ei vaadanud telekat ega kuulanud muusikat, et ma paremini magada saaks. Käis eraldi poes mulle šokolaadi toomas(sest see läheb mul ju ikka alla, kui ma midagi muud süüa ei suuda:D). Ja hiljem kui me filmi vaatasime ja ma ta kaissu magama jäin, pani mulle teki peale ja ma tundsin kuidas ta läbi une mu juukseid paitas. Ja ta polnud isegi pahane, et ma keset varahommikut karjuma pistsin ja teda sõimasin, et mul on nii paha olla ja ta muudkui sikutab ja torgib ja toetab enda rasket kätt minu peale jne, et kuidas ma tema arus üldse nii magada peaks saama.

Tunnen vajadust vabandada kõigi teie ees(kui selliseid on), kes on üksi ja kes pole selle üle õnnelikud ja kes on haiged ja kes on kurjad, et neid nii ei poputata. Mina oleks ka kuri. Aga võite vabalt meid vastikuks paariks sõimata nagu ma ise alati iga aasta sellistel hetkedel tegin:D

Ja vaatamata sellele, et eile pakuti ühelt poolt nii tasuta rummi kui tasuta viina ja teiselt peolt pakuti tasuta tekiilat, olin mina ikkagi autoga. Ja mul pole ammu nii hea olnud. Ja kogu see kaaluteema ja tüli ja probleemid miks mulle tundus, et kuna ma julgesin end kaitsta, siis olin mina see halb kuna ma ütlesin vastu ja tundus, et minu peale oldi vihased jms. Ja eile ma sain lõpuks ometi aru, et tegelikult olid kõik minu poolt ja tegelikult see vältimine oli suuresti mu enda mõttetöö tulemus ja keegi ei mõelnud seda kordagi nii. noh peale selle ühe isiku kellega ma tülli läksin ja kellest kõik alguse sai ja kellega ma siiamaani ei ole väga normaalselt suhelnud. Ja ma tean küll et ta ongi selline ja ei mõtle, aga me kõik oleme sarkastilised, kuid sellegipoolest, ülejäänutel pole nii raske piire tajuda. Igatahes nii hea oli rääkida ja olla ja kõigiga kõigest rääkida ja plaane teha tulevaste pidude suhtes ja näha neid üllatunud nägusid, et ma olen kaine kuna ma pean järg päev õppima ja ja ja. Ma armastan oma sõpru lihtsalt! Ja mul on niipalju parem olla, sest kõik on peaaegu täpselt samamoodi nagu vanasti..ainult selle erinevusega, et mina ei joo nagu padujoodik enam..väh mitte koguaeg ja väh mitte kunagi rohkem kui kord nädalas. Ja üldse olen kuidagi..suureks kasvanud. Teised ütlevad ju ka..et kuidagi täiskasvanulikkust ja kohusetunnet ja kõike on palju juurde tulnud. Tüdrukust on saanud naine. Ja ma ei saaks õnnelikum olla. Ja jõuluaeg on käes! Otsisime tibuga(Vabandust hellitavalt kutsumise eest aga ma tõesti ei oska teda kuidagi muud moodi kutsuda..Poiss ta ju pole, mis poiss ikka 25 aastane on. Mu mees ta ka pole, me pole abielus..ehkki tegelikult ju vabaabielu me elame?! Ja elukaaslane on tüütu ja kuidagi “tahan uhkeldada” öelda. Ja ta nime ma ka ei sooviks siia vägapalju trükkida, pole vaja) Enivei..otsisime täna juba tulukesi, et meie maja ja koerakuut rõõmsalt jõulutuledes helendama panna:). Ja mulle hakkab lõpuks kohale jõudma, mida tunnevad inimesed, kelle jaoks on jõulud tore sündmus.

Avastasin oma suurimaks meeleheaks täna, et ma pean jälle autokooli uksi kulutama minema. Nimelt aeg hakkab täis saama ja võiks lõpuks lõppastmekoolituse ära teha..enne kui load kehtivuse kaotavad. Niipalju siis sellest jutust, et esimesel võimalusel lähen teen kohe ära.. Oh well. Ja kui ma teaks kust ma selle raha(ja aja) selle jaoks kokku kraabin, oleks eriti tore. Niigi vajalike asjade list järjest kasvab. Mantlit on ka jubedalt vaja, mu vana mantli sees on liiga külm juba praegu(mina ei tea kuidas ma eelmise talve üle elasin) ning teiseks näeb see vana mantel mu seljas välja nagu suur kartulikott.. isegi mina saan lõpuks aru, et veidike suureks on justkui jäänud. Ja korralikku sooja kampsunit mul ka pole, kõik on välja veninud vms. Ja soojasid saapaid tahan ka. Sest tavaliste saabaste sees on varvastel külm..liiga külm. Jne jne jne … Õnneks tuli täna jälle lumi maha, on küll külm aga vähemalt ilus. Kuigi tigra on jälle nagu lehm libedal jääl, õnneks ma vähemalt esialgu veel veidi libedust kardan ja sõidan vägaväga ettevaatlikult..a kauaks sedagi.(Ja mul on küll talverehvid all..lamellid küll, a asi seegi.)

Eile käisin mina ka elus esimest korda marti jooksmas. Või noh jooksmine on veidike vale sõna, sest kõik pikemad maad me sõitsime autoga:D. Aga point oli selles, et mu maakodu on Reolas suht pärapõrgus ja ühtegi naabrit läheduses polnud ja Roosi ja Marta tahtsid ju marti jooksma minna. Ja asja käigus tuli alles välja, et nad üksi ei julge küll uste taha laulma minna nii et läksin siis mina ka ja laulsin. Aga tore oli ikkagi.

Aa ja kui ma muidu terve nvtus olin korralik ja värki siis pühap õhtul tulid ikka musi töökaaslane naisega külla ja ikka hakkasime veidike jooma.  Oeh jah ning täna oli lasteaia isadepäevapidu Martal ja kuna meie oma isa sai alles haiglast välja ja pole veel päris sellises vormis, siis läksime me musuga Martale vanemaid mängima ning jooksime ja võistlesime ja tegime sadamiljon asja veel.

Aga nüüd on peod ja asjatamised minu jaoks jälle läbi. Aeg on jälle end kokku võtta ja lebotamine lõpetada ja õppida-õppida-õppida. Ja kui ma nüüd 3 nädalat tapvalt kiires tempos suudan hakkama saada ning siis 2 nädalat veidi rahulikumas, kuid endiselt eluliselt tähtsalt, siis võin ma tempo mõneks nädalaks täiesti maha võtta ja jõuluvaheaja alanuks kuulutada. Et jaanuaris 2 eksamit teha ja siis ülejäänud jaanuari ka maha lebotada. Ning siis kõik see otsast peale. Aga pole hullu, mulle niigi tundub, et mul on liiga palju vaba aega. Ja ma vähemalt üritan endale tööd otsida. Küll ma hakkama saan. A kui kellelgi tööd pakkuda oleks(kui graafiku koostamisel paindlik suudetakse olla, siis sobib ka täiskohaga), siis ma kuulan huviga.

Ja nüüd..õppima,õppima,õppima. Kui ma vaid suudaks seda õppimistuhinat varem kui 2 päeva enne esimest suurt tööd sisse saada. Oh well.

Ja mulle meeldivad sellised õhtud nagu eile. Mulle meeldib kui sa saad kokku inimesega, kes on väga väga kaua olnud su parim sõbranna, kellega sa olid kunagi 24/7 koos, kellega on niii miljoneid seiklusi igal pool ja ta oli nõus mulle külla tulema üle pika aja ja me lihtsalt jutustasime ja jutustasime ja jutustasime. Mitte tilkagi alkoholi, vaid lihtsalt mälestused ja praegune elu ja nii harjumatu oli avastada, et mõlemast tüdrukust, kes kunagi tegid kõige hullemaid lollusi üldse, on naised saanud. Ja see oli lihtsalt nii hea. Ja ülejäänud õhtu, kui ta lahkus, siis vaadata Seks ja linna filmi ja teed juua ja küünlaid põletada ja lihtsalt..olla.

Ja kuigi ma ei tea mis valemiga ma täna normaalsel ajal magama saan, sest viimasel ajal olen ma kõik ööd 4jani üleval olnud, kas siis õppinud, lugenud või niisama iseenda seltskonda nautinud, siis sellegipoolest, kuradi mõnus on nii elada.

Nüüd aga ma tõusen ja olen tubli, sest issi vajab haiglas külastamist, täna on ju sellegipoolest isadepäev. Ja hiljem vajab saun käimist ja lasanje küpsetamist. Trenn vajab ka tegemist, aga ainus trenn millest ma reaalselt hooliks praegu, on jooga. Jõulumeeleolu algas see aasta varakult vist.

Lumi on jälle maas ja jälle tekitab ta mus vastakaid tundeid. Üldiselt on ju hea. Põletan jälle küünlaid(sest lumi tähendab jõuluaja lähenemist ja siis mul põlevad 24/7 küünlad..hommikul ärgates oli esimene asi kohvitass ja küünal, tibu aina imestas), joon teed ja tahaks vägaväga midagi head lugeda selle taustaks, aga enda isiklikud raamatud on mul kõik läbi loetud ja hetkel tunduks teine kord uuesti lugemine liigne ajaraisk ning kõik laenutatud raamatud on kohustuslik kirjandus, mis vajab keskendumist, mitte lihtsalt nautimist. Kuna see küll nii ümber muutus, et mul ei ole midagi lugeda..midagi lihtsalt lugeda. Igatahes jääb mul üle ainult mõelda. Mõelda lumest, talvest, jõuludest. Ma kardan jõuluaega. Ma mäletan isegi väga hästi kuna see oli, kui ma viimati jõulude ajal õnnelik olin. See oli siis kui ma olin u 4-5 aastane, isa-ema polnud veel jõudnud lõpmatusse tülitsemisfaasi ja jõulukuuse alt leidsime ühe koguperelauamängu(ma ei mäleta millise täpselt). Ja me kõik koos mängisime seda ja olime õnnelikud. Peale neid jõule ma mäletan selgelt kuidas isegi mina oma lapsearuga sain aru, et kõigil kinkidel oli selline toon juures, nagu nad oleks vabandustena kõigi nende kodutülide pärast.. Kuni ma sain 8 aastaseks ja jõuludega tuli ka teade lahutusest. Ning peale seda ma olen kõik aastad jõuluõhtutel üksi oma toas olnud. Välja arvatud see imeline jõuluõhtu kui ma olin 12 ja mu ema elas jõuluõhtul miniinfarkti läbi ja mina ta kõrval seisin ja üritasin aidata ja mitte nutta ja tugev olla.Ning see aasta on esimene jõuluaeg kui ma pole üksi. Kuigi ma nii kohutavalt kardan, et midagi läheb perse, aga samas ma usun meisse… Kui me kergelt loobujad oleks, siis oleks me juba ammu teinud. Ja ma ei oska käituda. Ma ei mäleta enam, mis tunne oleks teha terve jõuluõhtu head nägu ja ka sisimas seda tunda. Ma ei tea, mis tunne on inimestel, kelle jaoks jõulud seonduvad ilusaga. Kelle jaoks jõulud on ilusad mitte valusad.

(Kogu see nädal on ilmselgelt liiga raske minu jaoks olnud, sellest ka see kurb alatoon. 2 korda haiglas pea ära minestada on isegi minu jaoks liig.)

Üldiselt oli minu jaoks tegu ühe väsitaivama nädalavahetusega üldse.(midagi erilist siit ei tule rohkem, ainult antud lause tõestus. võite vabalt üleval paremas nurgas olevat x vajutada)

Laupäeva hommikul ma siis ärkasin hommikul ja küpsetasin-küpsetasin-küpsetasin. Peo ajaks olin ma nii väsinud, et jõudsin vaid klaasi tõsta. Ja seda jube palju. Alguses siidrit ja mingi hetk käis mul klõps peas ja otsustasin, et mina joon ka pitsist viina(mis sest, et niimoodi puhtalt viina pole ma ei tea kui kaua joonud). Lõpuks juhtus see, mida minu mäletamist mööda pole pea kunagi juhtunud. Ma kõndisin konkreetselt mööda seinaääri roomates:D. Ja ma ei julge isegi tikkkontsasid selles süüdistada. (kuigi kindlasti oli oma osa ka neil). Igatahes tantsu sai ikka korralikult löödud, kui me väiksemas saalis oma rahvaga kohale vajusime(ja dj miljon korda tambetit tervitas ja sünnipäevalugu mängis) siis lõid pea kõik sellist tantsu..et kõik võõrad inimesed kadusid vaikselt minema. Oh well. Enivei..ma ei taha enam kunagi nii purjus olla..:D. Positiivsem on see, et ma sain maailmapäästjat mängida ja vähemalt üheks õhtuks ühele inimesele selgeks teha, et vägivald pole lahendus..Ja hämmastavalt avastasin jälle, kuidas ma oskan inimesi rääkima panna.. Ja kui kergelt ma vastu usaldama hakkan. See selleks. Ja oma kunagise vägaparima sõbraga saime ka pikalt ja laialt kõigest sellest rääkida ning ta ütles mulle, et mingi hetk ta tõesti tundis, et ta tõepoolest hoopis vihkab mind, sest kuidas saab üks inimene nii palju haiget teha. Kuigi ta sai aru, et ma poleks saanud ju midagi teist moodi teha. Enivei, ma pole kindel kui palju ta sellest kõigest üldse mäletab ja ega minagi kõiki lauseid ei mäleta, aga mõte on oluline ning ka see, et LÕPUKS ta rääkis sellest kõigest, ma olen miljon korda ju näinud, et ta tahab rääkida aga ei julge. Ja olgugi, et purjus peaga..me siiski saime lõpuks räägitud.

Pidu peoks. Järgmine hommik juhtus jälle midagi, mida sellisel kujul pole minuga mitte kunagi juhtunud. Nimelt mul oli maailma hulleim peavalu. Ma ei suutnud ei liigutada, ma ei suutnud taluda kui keegi teine liigutab jne. Iseenesest poleks olnud hullu aga ma pidin isa juurde minema sugulastega sünnipäevaks kokkama..Tibu õnneks oli väga hooliv ja mõistev(enne magama minekut sõi ta pohmakarohtu..mina olevat tol hetkel kategooriliselt sellest keeldunud, kuigi ma mäletasin, et me unustasime mõlemad rohtu võtta). Tõi mulle mitu pohmakarohtu ja peavalurohtu ja pani mu riidesse..Sest ma ise ei suutnud. Ja kui mu õeraasuke mulle järgi tuli, siis mu tervituslauseks oli “Kui sa üldse oma õde armastad, siis palun sõida nii aeglaselt kui saad. Ja kui ma ütlen, et mul on peatust vaja, siis usu mind, me peame peatuma”. Veidike piinlik oli, aga mis teha. Õnneks me suutsime peatusteta kohale jõuda. Ja ainuke ohtlikum hetk oli ka siis kui ma parajasti haigutasin ja ta otsustas järsku pidurdada.. Ei ole tore mõte.
Peo iseenesest elasin ma üle.. Kuskil kartulitekoorimise hetkel läks mu olek selgeks(rohud vist hakkasid mõjuma). Ja mingi hetk ma käsutasin tibu peolaua keskele istuma ja lubasin ise ülejäänu eest hoolitseda. Ja ma jooksin-jooksin-jooksin. Mitu korda tungivalt paluti mul maha istuda ja lõpuks ise ka midagi süüa, aga no hui. Koguaeg oli ju mahl või mõni söök või mis iganes otsas ja vaja oli köögist juurde tuua. Igatahes ma lubasin pühalikult, et enam kunagi me tema sünnipäeva ei pea(jajah, ma tean, järg aasta jälle). Ja kui peorahvas lahkus, pidi keegi nõud ära pesema ja kuivatama ja ja ja …. Õnneks siis sai see läbi ja kuskil 22nest sain ma koju, et avastada, et meie toast on samuti nagu sõda üle käinud ja kui ma kuskil südaööst koristamise lõpetasin oligi aeg õndsa une jaoks.