Selle nädala elasin ma samuti üle ja nüüd võib paar nädalat ehk veidi kergemalt hingata.

Enivei. Täna on suur pidupäev. Ja homme on suur pidupäev. Ja ma pean ennast nüüd kööki vedama ja küpsetama-küpsetama-küpsetama. Sest te ju tahate vinkupirukaid ja šokolaaditükkidega muffineid ja tikuvõileibasid ja ja ja…

Oeh.Vähemalt täna saan ma pohmakata kokata, homme sugulaste sünnipäevaks kokates mul tõenäoliselt on mitu korda kehvem.. Ja kõige toredam on, et tibu ise on kella kaheksani tööl, nii et ma pean kõik ettevalmistused ise üksi ära tegema.. Oh well.

(Okei valetasin. Vanaema aitab ka veidi. Aga ta ajab mind rohkem närvi sest igat asja tehes/nähes ta kipub undama, et meil on liiga vähe materjali ja sellest ei piisa. No tra, ma ostsin 1000 eegu eest eile asju, et kõike küpsetada ja kui sellest ka ei piisa, siis minu poolest võite te ära ka nälgida:D)

I’m sorry i cant be perfect.

Ma pole ideaalne naine, ma pole ideaalne sõber ega õde ega tütar ega endine ega õpilane ega isegi mitte klubikülastajana pole ma ideaalne. Mis teha.

Võibolla mulle meeldibki mitte ideaalne olla.. Võibolla ma ei tahagi üritada teha nägu, et ma olen ideaalne.Kuigi ma tean, et mõnes mõttes ma lihtsalt pean üritama parem olla, ma pean neist minevikus ehitatud seintest lahti saama.
Võibolla, võibolla mitte.

Aga hetkel mul ei ole selleks kõigeks aega. Mul pole aega vabandada, et ma ei teinud midagi, ma ei jõua vabandada, et ma ei õppinud võibolla mõneks asjaks niipalju kui oleks pidanud. Sest keegi ei usu neid nagunii. Ja südames on mul nii või naa kohutavalt kahju, et ma ideaalne pole olla suutnud.

Nüüd ma võiks jälle puhkama õppida(jälle õppida!). Viimased 2 nädalat on täiesti kohutavalt kiired olnud, ma pole kordagi õhtuti väljas käinud(hilja õhtul kui avastan, et midagi süüa pole ja ma midagi päev läbi pmst söönud pole, siis poodi jooksmine ei lähe arvesse eksole), täiesti ebasotsiaalse inimese tunne on. Viimased 4 päeva on möödunud stiilis, ärkan, joon kange kohvi, et mõistus ärkaks, hakkan õppima, käin vahest vbl koolis, õpinõpinõpin. Siis joon jälle kohvi, kella 17st, et edasi õppida, õppida, õppida. Eile peale kvant meetodite tööd ma mõtlesin, et vaatan nüüd 1 osa seks ja linna, et natukenegi puhata saada, sest pea tegi juba kohutavat valu, aga poole osa peale jõudes avastasin ma, et mul on juba jälle konspektid käes ja lugesin, seriaali vaatamise asemel. Hiljem kella 17st kui üks osa suurest õppimisest oli tehtud, mõtlesin, et tavai, magan(mediteerin) pool tundi, et värske vaimuga edasi õppida, aga avastasin ennast lihtsalt teki all kinniste silmadega definitsioone ja valemeid üle kordamas. Õnneks sai teooriatöö täna tehtud.. Nüüd on vaid praktiline töö järg nädal ja siis on 2 nädalat rahulikumat tempot. Aga ma pean nii palju pingutama, et mitte jälle konspekte kätte võtta ja teha.. Peavalu on juba lahutamatu kaaslane, aga kohusetunne sees süüdistab mind puhkamise pärast, kuigi ma ju tean tegelikult, et kui ma täna(ja isegi homme) rohkem ei näe vaeva ja ei õpi, siis see ei muuda midagi, ma olen ju graafikus omadega. Kohusetunne karjub mu peale ikkagi. Õpi rohkem, sa saad ju paremini, kunagi pole liiga palju võimalik harjutada, tee ja tee ja tee. Mõtlesin, et loobun sellest üritades midagi lugeda. Aga ainsad raamatud, mis kätte sattusid mu raamaturiiulist, olid ikkagi kohustusliku kirjandusest või soovituslikust. Faak.
Ma tunnen, kuidas mu aju pole viimased 4 aastat kordagi nii palju tööd teinud(sest viimati kui ma tõesti koolis õppisin mitte ei teinud hädavaevu nii palju ära kui vaja, oli põhikoolis..ja ma pole tegelikult selle üle uhke). Igatahes ma tunnen, kuidas ma pean talle natukene puhkust andma. Kasvõi pool päeva kui ma rohkem ei leia endas tahtejõudu.. Kasvõi see närune pool päeva. Et ta kasvõi hetkekski jätaks valutamise.Aga ma kohutavalt kardan selle sissekande kirjutamistki ära lõpetada, sest mida ma siis teen? Võiks äkki mingit kooliasja teha ju:D. Ja asi polegi selles et mulle näiteks kohutavalt meeldiks kõrgemat matemaatikat õppida või ma tohutult tunneks, et mul tõesti on seda oma tulevases töös vaja. Ma lihtsalt tunnen end süüdi hetkedel kui ma ei õpi, ma ei suuda end konspektidest lahutada, ma nii kardan, et ma ei saa muidu hakkama..

Õnneks õhtu poole on powerjooga. Seal ma ju ikka suudan aju välja lülitada ja maha rahuneda.. Ja praegu ma vajan seda rohkem kui kunagi varem.

Soovige mulle õnne. Lõpuks see juhtus. Planeeringusilt on üleval ja liivahunnik ka ja nad hakkasid LÕPUKS ehitama korralikku valgustatud kergliiklusteed Eedeni ja Ihaste vahele. Faking 3 aastat nad lubasid iga sügis, et nüüd hakkame tegema. Ja lõpuks..LÕPUKS! Tähtaeg kunaseks valmis peab olema on küll mais 2010, aga kuna nad hakkasid Eedeni poolt pihta siis minu koduni peaks tee kõvasti varem valmis saama. LÕPUKSLÕPUKSLÕPUKSOMETI.

Ja muud rääkida mul aega pole…Kiirekiirekiire. Aga lohutav on see, et nvtusel saab tekiilat..loodetavasti. Ja järgmine nvtus on suuuuuuuuuuuuuuuuuuuur pidu, sest mu kallis elukaaslane saab ametlikult pensionäriks. Kui ma homse ka üle elan(ja hästi selle kuradi töö ära teen), siis võib mõneks hetkeks kergemalt hingata.

Tsiteerides hr Laurit juba aastast 2006 . “Õpid matemaatikat oksendamiseni…ja siis õpid natukene veel.”

Täna tegin ma esimest korda elus midagi sellist, mida ma tõenäoliselt kunagi paar aastat tagasi väitsin, et mina kunagi ei tee, üks pask nagunii ja midagi paremaks ikka ei muutuks. Täna ma enam nii pessimist ei ole. Nimelt ma käisin valimas. Okei, ma pole nii 100% kindel, et minu valik kindlasti kõige õigem oli, aga ometi samas on kuradi hea tunne, et ma pole üks neist, kellel on üleüldse täiesti pohhui, mis toimub ja ei oska üldse seisukohta võtta.
Mille põhjal ma valisin? Ausalt, poliitikast on tänu ülikooli astumisel mul on palju selgem arusaam, ma teadvustan endale palju rohkem, mis need põhjused mis poliitika nö räpaseks teevad on ja miks kõigest hoolimata ta seda ikka pole. Ütlen ausalt, minu jaoks sai otsustavaks üks külalisõppejõud kes rääkis meile 2 tundi poliitikast ja see polnud küll midagi uut otseselt, aga ta rääkis sellest kõigest huvitavalt, piisavalt hästi, ausalt, nii et ma otsustasin siiski rohkem Eesti kodanik olla ja selles samuti osaleda, isegi kui vaid suhteliselt tähtsusetu 1 valijana. Aga kuna erakondadest ma kõige rohkem endiselt ei teadnud, siis sai valik tehtud puht nö reklaami ohvrina. Esiteks on minu arvamus, et poliitika peaks olema natuke kõrgemal keskkoolitasemel ehk selline pidev üksteise mustamine ja enese upitamine teisi uputades on big no-no. Ja teine, mis lõplikult otsustavaks sai on see, et minul polnud kopp ees, et igalpool keskustes olid infolauad kohal. Ja need lauad, kus olid infopaberid ja jagati õhupalle(mida ma kõigest hoolimata rõõmsalt vastu võtsin kõigilt:D) olid küll üsnagi sümpaatsed. Aga mitte nii sümpaatsed kui need lauad, mille taga olid reaalselt need poliitikud, kes kandideerisid. Need poliitikud, kes ise tulid rääkima ja seletama, kes võtsid vaevaks piisavalt pingutada ja luua otsest kontakti valijatega. Olen siis reklaamiohver või ei ja võibolla sattusingi kõigil neil päevadel valedesse kohtadesse, aga mina nägin reaalselt poliitikuid ise ka kohal olemas ainult 1 erakonna poolt ning see mõjus. Muidugi lugesin ma ka nende lubadustelehed läbi enne lõplikku otsustust ja ma ei osanud ühegi nende lubaduse kohta öelda, et see poleks nüüd nii vajalik ja see oleks nüüd liiga ebareaalne. Nad tundusid reaalsed- st minu hääle nad said.(pluss veel see, et neil oli üks maailma armsamaid reklaame telekas:))

Enivei, mu blog ei kandideeri olema poliitiline ja reklaami ma ka kellelegi ka ei tee ning oma eelistust ka ei avalda. Ning palun mitte pahaseks saada, et ma oleks võinud võibolla põhjalikumalt süveneda enne otsuse tegemist, olekspoleks, aga meil on siiski demokraatia, ka minusugused võivad valida, otsustades selle kaudu, mis minule õige tundub.

Muus mõttes tuli reedel emake külla(koju). Olin tubli tüdruk nagu kunagi, küpsetasin kooki(aprikoosi-martsipani..yammmi), küpsetasin ahjus terve kanakese ja kartuleid ja broccolit ka. Peale söömist jälle keegi liigutada ei jõudnud, oh well:D. Eile veetsime  pool päeva koos üle väga pika aja, käisime solaariumis, istusime kohvikus ja poodlesime raamatu ja riidepoodides.Ja terve eilne päev möödus kuidagi nii vähese söögiga. Täna hommikul alles jõudis kohale, et kohvikus söödud praemunavõileib ja salat oli päeva suurim ja pea ainus eine. Mis seal siis ikka, kuidagi need kilod tuleb kehast välja saada.

Ja nüüd tagasi õppima, terve nädalavahetuse ma selleni kuidagi väga ei jõudnud:S.

Kaitstud: scars.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Läksin eile magama püha sooviga täna kooli minna, hommikul ärkasin 10 minutit enne äratuskella selle peale, et ma jälle läbi une nutsin ja tibu mu üles ajas. Lohistasin lõpuks koos äratuskellaga end voodist välja, külmast katki lõdisedes. Võtsin kardinad eest,väljas olid puud vastu maad suurest tuulest. Hakkasin siis tuld põlema panema, pirn läks läbi. Ütlesin siis korra torisedes, et no täna kohe kindlasti ei saa minu päev olema ja pugesin tagasi voodisse. Vähemalt tibul oli lõbus hommik, mind nii ringi torisemas ja porisemas näha.

Aga pohhui, täna võisin ma seda endale ka lubada.

(Muidu mul oli hommikul ilmselgelt õigus. Ma pole just kaua praeguseks üleval olnud, aga ma olen juba suutnud arvutit kokku jooksutada, klammerdaja ära lõhkuda ja kui ma koeraga välja läksin siis ta sattus ka vaimustusse ja hüppas poriste käppadega mu puhastele riietele peale. Ei jõua ära oodata, mis järgmiseks)

Üldiselt on hetkel nii, et 2 on tehtud ja 1 veel. Siis kuulutan ma selle nädala lõppenuks ja joon end purju. Ja seda ka ainult selleks, et järgmine hommik peavaluselt ja pahasüdamega enda peale kuri olla, et ma jälle ühe väärtusliku päeva muutsin suht tühjaks. Pohmakad kestavad minusugusel ju suht terve päeva, alles õhtupoole suudan asjalikuks muutuda(ja paras ongi, kui ma oleks üks neist õnnelikest, kellel kunagi pohmakat ei ole, siis kurat teab, kui palju ma siis jooks. ja pole vaja juua nii palju!).

Eilne töö läks enamvähem, jättis peaaegu hea tunde sisse. Tänane vaheeksam jättis tunde, et mul on pohhui. Isegi kui ei saanud vajalike punkte kätte(milles ma kahtlen), siis on alati  seekord olemas järeltöö. Ja neljapäeval on majandusajaloo töö. Ma olen ju meil alati ajalugu armastanud. Õnneks vähemalt õppejõud lohutas meid, et ta aastaarvud annab ise ette, neid ma pähe õppima ei pea.

Nüüd ma pean end kokku võtma ja õppima hakkama ja trenni minema ja söömist jälle korralikuks seadma. Ma ei mäleta kus, aga ma lugesin eile kuskilt pikalt selle kohta, et inimene sirutab käe rämpstoidu juurde mitte siis kui ta keha seda vajab(sest olgem ausad, sellist paska ei vaja meie keha kunagi) vaid kui ta elus on ntks kehvem päev, kehvem kuu, mis iganes, piltlikult öeldes kui ta ise ka end rämpsuna tunneb. Seda küll enamasti alateadlikult, aga ikkagi. Ja enda peale olen ma ka kuri, et ma viimastel päevadel olen kas liiga vähe söönud või olen rämpsu söönud vms vms. Praegu ma vajan ju just, et mu keha ideaalselt toimiks, pea oleks hommikuti juba selge ja energiat oleks palju. Mille kuradi pärast ma teda siis mürgitan nii, ise ma olen süüdi ju sellistes päevades nagu eile, kui ma lihtsalt olin päev läbi nii väsinud, et ei jõudnud midagi teha. Täna pidin ka eksamilt tulles magama minema. No kurat, kui ma isegi seda ei suuda kontrollida, mida ma suhu panen, siis mida üldse.

Igatahes, nüüd olen ma tubli edasi. Nagu öeldud. Trenn ja õppimine ootavad.

Millal Tartu nii ebaturvaliseks muutus?

Eile kui me klubist rõõmsalt kolmekesi koju jalutasime sattus jutt sellele kui ebaturvaline Tartu on ja Tambet ütles, et tema nt küll ei julge enam üksinda pimedas koju kõndida. Ausalt, mina ka ei julge. Kõigepealt alustades sellest, et müsteeriliselt kaduma läinud Jaak on juba kaks nädalat kadunud olnud. Kuidasmiks? Keegi ei tea, pidi ju temagi lihtsalt klubist koju kõndima, aga seda lugu oleme me nüüdseks juba kõik kuulnud ja kuna minul samuti pole absoluutselt ühtegi ideed, mis toimus, siis ma ei hakka pikemalt sõna võtma sel teemal.

Enivei. Eile ma sattusin peale klubi Statoilis oma kauge sugulasega kokku, keda ma pole miljon aastat näinud. Nägin ka, et tüübil oli kulm ikka natuke liiga katki. Uurisin siis vaikselt, et mis juhtus, sest ma tean ju teda, ta on tark, spordipoiss, pidudel liiga palju jooja ja liiga tihti käija ta ka minu teada pole ja täiesti kindlalt mingi tülinorija ta pole. Lugu järgmine, oli rahulikult öösel koju kõndinud, paar tüüpi tulid vastu ja küsisid suitsu. Mittesuitsetajana tal seda loomulikult polnud ja pikemat juttu polnudki, sai peksa selle eest. Ja asja jubedaim külg oli see, et kui mina selle peale väga ära ehmatasin, ütles ta et tal läks isegi hästi. Tema sõbrale näiteks hiljuti peksti mitte millegi pärast katkise lauaviina pudeliga pähe.. 8 õmblust.

Neid sarnaseid lugusid on tohutult. Ja neid tuleb pea iga ööga järjest juurde. Nii minu tutvusringkonnas kui ka kaugemal. Eriti masendavaks teeb asjaolu, et ka minu tutvusringkonnas on üks inimene, kes on vägaväga tore ja ometi vahest kui ta liiga palju joob lööb talle midagi pähe ning ta lihtsalt läheb otsib inimesi kellega möliseda, et saaks kakelda ja lüüa. Mida kuradit.

Ma mäletan neid aegu kui mulle meeldis öösiti jalutada, kõik oli nii ilus. Ma mäletan kuidas me pohhuilt pea iga öö Kätliniga kuskilt Tammelinnas jala Annelinna tulime, sest noh koju pidi ju saama. Sest Tartu on minu pisike nunnu kodulinn, kus kõik teavad kõiki ja kus on hea jalutada ja hea olla ja kus on turvaline. Kui tuleb õhtul tuju ja mingeid plaane pole tehtud, siis lähed jalutad kuskile linna, kuskil on nagunii sõbrad ees ja tore. Hui on. Tähelepanuvajadusega noorukid on hoopis veriste katkiste viinapudelitega sind ootamas. Aga millal see kõik nii ümber muutus?

Ja ma tean väga hästi, majanduslikult on rasked ajad, ma tean väga hästi, et seda polnud raske aimata, et vägivalla hulk suureneb, see kõik on mulle selge, aga siin on ebakõla. Mina ei tea ühtegi juhtumit, kus oleks tegu olnud röövimisega. Inimestele lihtsalt meeldib kallale tulla, peksa anda, muudmoodi nagu ei oskaks ennast tõestada ja oma tublidust põhjendada.

Mis teil viga on? Mina, kes ma olen sügaval sisimas tulihingeline tartlanna, ma armastan seda linna. Ükskõik kui väga mulle London ei oleks sümpaatne, ükskõik kui palju minu jaoks ei tundunud jumalik seal elatud aeg, ükskõik kui palju ma öelnud, et London on mu lemmiklinn, see pole nii. Tartu on mu kodu, ma armastan seda kõike siin, isegi kui ma tahan vahel ära, ma tahan veel rohkem alati tagasi siia tulla, sest see on parim. Ma ei unusta kunagi neid esimesi kordi kui ma olin tagasi tulnud ja nö üksi jäänud ja jalutasin siin üksi ja ahmisin seda ilu ja armsust endasse.  Nüüd ma enam ei julge siin üksi kõndida, seda enam, et ma usun et te teate kui kuradi valgustuseta mu oma kodutee on. Ma ei julgeks seda enam kunagi üksi kõndida pimedas.

 

Ainsa positiivse asjana võiks öelda seda, et kui praegu üks meist teadmata kadunud on, siis on näha kuidas pea kogu Tartu on üheks koondunud. Kõik muretsevad, kõik mõtlevad, kõik üritavad aidata, isegi inimesed, kes teda konkreetselt ei tunne käivad otsimas. Hoolimata kõigest sitast on meil siiski alles ühine Tartu vaim, kes usuvad ja aitavad.

Hetkeks ma olen nii endast väljas et ma otsapidi värisen ja silmad on märjad. Ja ma olen kuri.. tra, kui kuri.

Algusest alates siis päev algas nagu päev ikka, kergelt torisedes, peavaluselt mõeldes ja teatud tundides kohutavalt unega võideldes. Tulin siis koju kaheks tunniks puhkama, võtsin endale mõnusa kohvi tassikese ja hunniku pähkleid, et internetis ringi vaadata ja lõõgastuda. Lülitasin läpaka sisse ja pakkuge, mis juhtus… Kogu mu arvuti on tühi.. Kõik programmid, mis installitud on küll alles, aga absoluutselt kõik mu dokumendid ja asjad on läinud. Kõik mu hiigelsuur pildikogu vanadest aegadest, mida ma ei jõudnudki ilmutada. Kõik mu pooleliolevad koolitööd, kõik mu konspektid, kõik mu kokkuvõtvad failid kontrolltööks valmistumiseks..KÕIK ON LÄINUD. Mida kuradit ma nüüd teen.
Õnneks mul on veel targemaid sõpru kui mina. Peale mate praktikumi vean ma oma kalli läpakakese Meli juurde, äkki tema oskab mind aidata.

Ma ei saa aru.. MIKSMIKSMIKS.
Pohhui et ma nii kõvasti näen vaeva, et kõiki kuradi koolitöid ja kõiki asju tehtud saaks, pohhui, et ma faking loodust üritasin säästa ja ei printinud kõike kohe välja vaid siis kui lõplikult valmis on. Pohhuipohhuipohhui.

Arvutitargad? Iga nõuanne on teretulnud.