Nüüd jõuti mu blogigini otsingusõnadega “raili kull”, “raili sünnipäev” ja “ilusad laused sõprusest”. Tundub paljulubav.

Üldiselt on nii, et viimasel hetkel autota minek oli õhtu geniaalseim otsus, pool Ristiisat oli meid täis,  rumm pole ammu nii kiiresti mõjunud ja ma sain LÕPUKS oma probleemid lahendatud teatud sõpruskonnaga. Või ma pole kindel kas nende jaoks midagi muutus v nad sellest aru said, aga mina tunnen end paremini küll. Täna jäi küll sotsteaduste loeng ära minu jaoks, aga kui juba esmaspäeva õhtu on täis nii palju nalja ja naeru ja rummi, siis tõotab ainuüksi nädala algus väga palju. Igatahes on nüüd hoopis positiivsem nädalat alustada ja konspektide/raamatute hunnikute all end matta.

Igatahes, laulame kõik koos.. Palju õnnnnnnne Railiiiii. Ja suurimad tänud selle rummi pudeli eest, kuigi mulle vahepeal tundus, et peale minu, Mariti ja Tambeti keegi seda ei joonud:D

Sest vahepeal ma lihtsalt tunnen, et ma ei jõua mitte midagi muud, ma ei jõua kuidagi muudmoodi.

Ja sellistel hetkedel nagu praegu panen ma oma läpaka klapi kinni, viskan raamatu ja konspekti hunnikud kaugemale nurka, võtan riided seljast ja poen Tema kaissu õndsat und magama.

Ja pohhui, et homme on jälle võimalik 5 punkti võrra lähemale saada “sissejuhatus majandusteadusesse” ainest läbisaamiseks. Küll ma hakkama saan.

minu meelest on positiivne kui mu blogini jõutakse otsingusõnaga “odav rumm”:D

Natuke hirmutav on kõik. Eile jõudis mulle kohale, et 2 nädala pärast on järjest väga mitu suurt tööd ja järgmiseks nädalaks on ka kaks suuermat kodust tööd vaja valmis teha. Ja matemaatikas on seoses mu paari puudutud tunniga hirmutavalt keeruliseks muutuma hakanud. Kuigi õnneks siiski veel tehtav. Läksin täna jälle raamatukokku, et jube suure hunnikuga hiljem välja tulla ja nüüd ma pean neist kolm läbi töötama ja üheks referaadiks moodustama. Kuigi, ausalt öeldes mitte ükski töö ei tundu nii jube kui matemaatika teooria töö, mis on eriti suure materjali peale ja ma ei ole kunagi teoreetilises matemaatikas tugev olnud, ma lihtsalt ole kunagi suutnud mõisteid lihtsalt pähe õppida ning õppejõud ütles ka veel, et me peame täpselt tema sõnastust kasutama, ei või oma sõnadega selgitada. Ning materjal on päris suur. I’m scared.

Nüüd ma lihtsalt pean ennast kokku võtma ja tubli olema. Ma lihtsalt pean. Ja ma suudan, ma suudan, ma suudan. Ainult, et ma kardan, et ma ei suuda.

Aga ma olen tubli. Küll ma hakkama saan, sest muu pole ju variant:)

Teisipäevad meeldivad mulle ka. Ertit kuna mul on ainult 1 loeng siis ja ülejäänud päeva saan ma lihtsalt olla. Vahest ma mõtlen küll, et peaks töö juures mainima et ma pmst saaks teisip ja reede ka tööl käia, aga mulle meeldib vist nii rohkem.. Nii, et ma saan vahepeal puhata ka . Või noh mis puhata, tegelikult hakkab järjest igasuguseid kodutöid ja kontrolltöid ka kogunema. Aga ma saan hakkama. Veel vähemalt.

Ja mulle tundub järjest rohkem, et ma tegin õige valiku. Aga eks näeb, aeg annab vastused.

Ja kui ma nüüd ennast kokku võtaks ja hommikuti toredamaks inimeseks hakkaks, oleks kõik korras. Eile hommikul ma jäin jälle loengus mitu korda magama. Ühekorra ärkasin üles ja mõtlesin et Tambet istub mu kõrval ja tahtsin mingit teemat rääkima hakata, aga näed, ei olnudki. Kuigi tundus vist et keegi ei saanud aru mu magamisest, väh imelikult küll keegi ei vaadanud ja keegi midagi ei öelnud ka:D. Aga positiivne on et selle tunni lõpus oli tunnikontroll ja ma sain maksimumpunktid, ajeee.

Ja mulle niiii meeldib süüa teha, ma jälle ei jõua õhtut ära oodata, et ma jälle kokkama võiksin hakata. Kui ma nüüd koristamist ka nii armastama hakkaksin, siis ma oleks peaaegu ideaalne koduperenaine:D.

Eile oli kursapidu-tutvumisõhtu. Selle hooaja esimene. Täna käib kergelt pea ringi, aga muidu on üsna tore.

Üldiselt tegelt oli palju toredam kui ma algul arvasin. Läksin üksi kohale, leidsin endale sõbraliku koha siidrivaadi kõrval ja lasin joogil hea maitsta(nii hea kui minu arust siider olla suudab). Hiljem ma kinnitasin endale fakti, et minu jaoks on meestega lihtsam jutu peale saada kui naistega. Igatahes kasu oli, ma tean nüüd palju rohkemate inimeste nägusid ja nimesid, kuigi arvestades mu kehva nimedemälu, tean ma rohkem siiski vaid nägusid. Ja õhtu parim sündmus oli minu meelest ikkagi see kui all baar avati ja ma LÕPUKS rummiklaasi taha pääsesin, ajeeeeeeee.

Tegelikult on meil tore kursus:).

 

Muudest asjadest rääkides olin ma vahepeal päris haige. Enne eelmise laupäevast pidu olin kergelt ja siis peale laupäevast pidu olin  vägaväga. Ja siis ma puudusin nii mõnesti tähtsast tunnist. Ja peale 3 päeva pusimist sain ma lõpuks selle teema mis nad matemaatikas tegid iseseisvalt selgeks. Jeeeeeeej. Ma polegi nii lootusetu:).

Täna hommikul ma mõtlesin, et olen kõige tublim naine üldse ja ärkasin enne tibut üles, et talle hommikusöök valmistada ja kohviga koos need voodisse talle tuua. Ärkasingi ilusti kell 7 üles, kuigi mul on vaba päev ja jutustasin taga ka veel kuni ta pessu läks.(see oli vist esimene selline varajane hommik kui ma ei karjunud ta peale, üldiselt ma eriti sõbralikus meeleolus hommikuti pole). Ja kui tibu pessu läks, mõnnasin voodis edasi, kuni järsku käis hull kolin ja pauk, et isegi Meeri hüppas hirmuga voodisse. Kõik mu 3 raamatuid täis riiuleid, otsustasid ühel hetkel alla anda ja kukkusid alla, purustades sellega ka mu paar ilusat küünalt;(. Nüüd on igal võimalikul vabal pinnal toas raamatuhunnikud, jeej. Aga kogu loost tegin ma ka järelduse. Ükski heategu ei jää ilma karistuseta ning järgmist hommikut kui ma jälle ärkan vabatahtlikult ja heas tujus väga vara üles, et teiste eest hoolitseda, peate te nüüd uuesti 19 aastat ootama.

Täna hommikul kui ma ennast kella 7mest voodist välja veeretasin, lubasin ma endale, et kui ma selle päeva üle elan, siis ma saan kõigega hakkama, mis ülikooli puudutab.

Nüüd 10 tundi loenguid hiljem, olen ma ikka veel elus.

Aga liiga väsinud, et midagi telekast vaadata, liiga väsinud, et ühtki heli kuulda või ühtki rida ise kuskilt lugeda. Ainuke, mida ma veel suudan, on midagi trükkida, kuid vaevalt siitki midagi erilist tuleb.

Ja palun.. Daamid ja härrad. Soovige mulle õnne.  Aega läks, aga asja sai. Ma olen tagasi kaalus, mis oli enne Inglismaale minekut. Ainult, et nüüd on uuemad eesmärgid ja peatuda veel ei saa. Ja ei tahagi. Aga sellest kõigest täpsemalt siis hiljem kunagi. Et mida ja kuidas ma teen.

Hetkel ma tahaks lihtsalt magada, aga ilmselgelt ma seda endale lubada ei saa, sest muidu ma passin öö läbi üleval ja homme jälle hommikul maast lahti ei saa.

Ja kes muga homme õhtul rummi või midagikuidagi juua tahaks? Anyone? Noone? Oh well.

Tegelikult oli hull nunnu kui musi töökaaslane meile ütlema tuli, et kuulge, ärge päris niii ameledes ka tantsige:D. Eriti kui mul pole õrna aimugi, mis me siis nii hullult tegime:D.

Ja hull nunnu oli kui üks tšikkidest, kellega me esimest korda kohtusime, ütles, et kogu meie tuba nägi välja nagu mulle meeldiks õppida. Et kõik need raamatuid täis riiulid ja isegi kirjutuslaud oli nii korraliku tüdruku moodi korras ja kõik need konspektid jne:D.

Ja üldse kõik oli nunnu. Ja praegu on ka veel nunnu. Peavaluselt nunnu.

Aga elu läheb edasi ja sissejuh majandusteadustesse ootab õppimist ning trenn tegemist.

Ja ikkagi on maailma parim ükskõik kui väsitava päeva lõpuks musi kaissu magama jääda. Sest ma pole kunagi varem end rohkem elavana tundnud, ma pole mitte kunagi varem rohkem hetkes elada suutnud ja ma ei jõua kunagi teda selle eest ära tänada. Sest ta leidis mu killud üles, ta on isegi faking kõikidest kompleksidest aitanud mul üle saada. Minevikku enam pole ja ma ei pea tulevikku pärast muretsema, ainult olevik ja ainult meie.

Minu esimene nädal üliõpilasena sai täna läbi. Majandusteadlastel(vähemalt esimesel kursusel) on reedesed päevad ka alati vabad.

Üldiselt kõik enam nii võõras ja jube ei tundugi. Õppeinfosüsteemist saan ma ju lausa aru juba, majandushoonesse ma enam väga ära ei eksi ja marsruudid teistesse majadesse on ka peaaegu selged. Täna oli esimene pikem päev(varem oli päeva jooksul 2 loengut ja nende vahel oli ka mitu tundi pausi), kus oli 6 tundi järjest, aga pole hullu järgmisest nädalast on rohkem 8 ja 10tunnised päevad. Täna oli 4 tundi kõrgemat matemaatikat ka järjest, mu pisike ajunatuke lausa valutas lõpuks. Aga positiivne on see, et peale hetkest võõristust alguses, hakkas kõik arusaadavamaks muutuma ja ma täitsa sain hakkama, mis on seda parem, et ma nii kartsin, et kuna ma aasta vahele jätsin, siis ma olen teistest kõvasti maas, sest mul pole enamustest asjadest gümnaasiumimatemaatikast enam midagi meeles, samas kui teised tegid 3 kuud tagasi eksamit ja noh, eeldatavasti õppisid selleks ka korralikult.

Igatahes kool ei tundu enam nii jube, meie 110 kursuseliikme hulgas tundub järjest rohkem tuttavaid ja sõbralikke nägusid olevat ja ma suudan mõndade näod ja nimed lausa kokku viia. Jeej. Kuigi tegelikult ma peaks kõvasti rohkemate inimeste nimesid juba mäletama, aga selles ma süüdistan ainult puhtalt oma kehva nimedemälu.

Aga esmaspäeval on esimene väiksem töö ja koduseks iseseisvaks tööks on juba päris palju asju kogunenud, aga veel on motivatsioon kõrgel. Nagu ka üks kolmanda aasta tudeng mulle/meile ütles, et kaugelt on ära tunda esimese aasta rebased, nad on nii värsked ja säravad.

Mulle igatahes meeldib. Ja kuigi kõik tundub nii hirmutavalt raske(ma juba kardan sessi!), siis mulle tundub ikka veel, et ma tegin õige valiku. Hoolimata sellest, et ma ikka veel pole päris kindel, mis minust siis lõpuks saab:D

Ja jutud käivad, et järg nädal teeme esimese kursapeo, algusega püssis ja lõpuga retrol, jeeeeeeeeeej.

 

(pärast keerulist/peadvalutama ajavat esimest nädalat on ikkagi maailma parem tibude kaisus filmi vaadata. Mitmuses, sest tuleb välja, et Meeri on meil ikka täiesti voodikaisukoer)