Tänasest päevast jälle töömesilane. Eks ta keeruline võibolla on, sest kooli ma ei lähe ju eesmärgiga paberit kätte saama, ma lähen eesmärgiga targaks saada. Ja oma trennigraafiku segaminilöömist ma lihtsalt ei saa lubada, sest esimene tähtaeg on detsembris ja teine juuni alguses ning nendeni on niigi vähe aega parima võimaliku vormi saavutamiseks.(ei, ma ei taha seletada, mis tähtajad, ärasõnumist kardan, kui õige aeg käes, küll ma siis kirjutan). Aga arvestades, et ma nagunii ainult paar päeva nädalas kohal saan käia(ja see kõigile sobib), siis pole vast hullu. Pidudeks jääb küll vähem aega, aga kõik pühapäevad on nii või naa vabad. Ning vähemalt saan vahepeal meest piinamata endale asju lubada aegajalt, jeej.Kuigi tunniplaan tundub küll suht ränk olema..Et kõike muud võimaldada. Aga kuidas muudmoodi see usinus ja tarkus majja ikka tuuakse:D

Ilusat sügist ja kooli algust kõigile:)

Marge ei viitsi rohkem mõelda ja läheb eile korjatud seentest kastet tegeme, yammmmmmi.

Kaitstud: Friends.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Ülimalt tore nädalavahetus oli ikkagi. Ja pikk oli ta ka, lausa kolmapäeval sai alguse.

Kolmapäeval ma otsustasin lõpuks mitte värdjat eite mängida, kes iga hetke ainult mehe kaisus veeta otsustab. Ja hakkasime Railiga üksteise võidu jooma. Viina seekord, sest seda leidus kodus lihtsalt Kihnu ülejääkide seas. Igatahes oli nagu oli. Illuka retro pole sittagi väärt enam, muusika ei ole enam retro, rahvast pole ja ainsaks lohutuseks oli odav rumm. Igatahes enne esimese joogi lõpetamist oli kindel otsus ct-sse minna, seda enam et ukse peal ju üks sõber mulle piletid ka andis. Ct-s oli hea. Nägin esimest korda üle vägaväga pika aja oma lemmikonupoega jälle. Ja ta oli nii nunnu jälle, kuigi ilmselgelt liiga purjus ja ma täitsa muretsesin ta pärast. Aga see selleks, nagu ikka viimasel ajal iga kord kui ma purjus olen olnud, oli ka seekord Kutsikas kohal. Ja klubi oli no niii rahvast täis, kõik see retro rahvas on vist sinna kolinud, ülivägatore oli igatahes. Ja kui kella 2 ajal tibu tümpsupeolt mind peale korjama tuli, siis vantsisime kahekesi nunnult koju, mina pool teed ta kukil nagu kunagi mitutuhat aastat tagasi, kui meil veel midagi polnud. Nunnu oli igatahes.

Neljapäev oli selles mõttes vaiksem, et esimene kolmandik päevast kulus maha magamisele, teine kolmandik pulmaasju ajades ja ringi joostes ja närvitsedes, et lihtsalt ei jõua. Viimase kolmandiku esimene pool oli T. vennapoja sünnipäeval ning peale seda mul jooksis juhe nii kokku, sest kell oli 22, järg hommik oli varajane äratus ja ma olin nii tohutult väsinud ja nii kuradi palju asju oli veel teha et ma lihtsalt tõmbasin voodi nurka kerra ja hakkasin jonnima. Õnneks tibumusi on mu jonnimishetkedega juba harjunud ja suutis mu tuju jälle natuke parandada ja aitas mul viimaseid asju veel korda ajada ja lubas muga hommikul tööle asju üle andma kaasa tulla. Ma ei suuda kunagi vist teda ära tänada, et ta mind isegi sellistel hetkedel taluda suudab ja meelt ei heida ning kõigele lisaks, suudab ta ka tuju heaks teha. Iga teine oleks mu ammu perse saatnud.

Reede oli pulmapäev……
Hommik ise algas kell 7 juba, pidin nagu öeldud tööle minema ja kassad ja värgid üle andma. Siis läksime statika juurde Katsi ootama ja mind sunniti ülesajamise eest veel kohvi ja hot dogi ka välja tegema. Endale ma enam kohvi osta ei saanud, sest juba tol hetkel puperdas mu süda nagu ma ei tea mis asi, nagu minu pulm oleks ees olnud. Igatahes sealt otse juuksurisse ja maailma nunnumad lokid sain ma endale pähe, juuksed kohe tõmbusid poole lühemaks. Igatahes mu roosa kleidiga sobis hästi kokku. Peale juuksurit sättisime end tibuga valmis ja läksime Reolasse, kus ma pruudi ära meikisin, riidesse aitasin ja korsetipaelu kokku siduda üritasin nii, et ta laps kõhus ära ei lämbuks, aga kleit selga saaks. Õnnestus. Isegi see õnnestus, et mul oli lausa pisar silmas. Hea uudis oli, et pruudi valmis sättimise eest kingiti mulle pudel šampust, jeeej. Kui teised läksid varem kohale, siis me kiirustasime veel kähku autot pesema ja lilli ostma ja pea viimasel hetkel saime kohale ka. Registreerimise ajal oli koguaeg pisar silmanurgas, paaripaneja päästis vähemalt suuremast nutust ja tegi nalja ning oli niisama muhe. Ülejäänud pidu oli nagu ikka pulm. Nalja sai, juua sai, iss rabandust sai(pruutpaar oli kadunud ja meid valiti asenduspaariks, sest kibe ja noh oli vaja karjuda ja minu isake polnud ilmselgelt selle nägemiseks valmis:D). Õnneks olid Kats ja Sander ka hoiatust tõsiselt võtnud, et kui nad mind palju kiusavad pulmas, siis ma teen kunagi enda omas kõik sadakorda hullemini tagasi. Ja südaöö paiku korraldas iss mu mehe abiga pruutpaarile üllatuse. Oli tehtud hästi suur raam kus sees olid nende nimed, mis pandi niimoodi nunnult ilusti põlema ja samal ajal hakkas hull ilus ja suur ilutulestik. Kõik see kokku oli kohe nii liigutav, et meie armas pruutpaar nuttis täies koosseisus.

Laupäeva hommikul pidime me jälle silmad juba 9 ajal lahti tegema, sest Tiit tuli meile järgi ja Haapsallu minek. Üldiselt oli väga tore, rohkemgi kui tore. Ja kumbki mu tarkadest reisikaaslastest ei pahandanud muga kordagi kui ma koguaeg iga asja kohta küsimusi küsisin, sest noh, minu jaoks oli kõik see suht tume maa. Aga nüüd ma juba osad nimed ja autod oskan kokku panna ja oma uue lemmikauto leidsin sealt ka. Kiirendusepiletiga saime me kõik 6 tasuta Tivoli piletit ka. Ja no see kõik seal raputas meid kõiki ikka päris läbi, hiljem pool teed väga söögist kuulda ega mõelda ei tahtnud, aga üllatavalt vabastav oli kõik see.

Pühapäeval saime jälle kauem magada. Üheteistkümneni lausa. Ja suht kohe kui silmad lahti, siis läksime välja pannkooke sööma. Ja kondasime päev läbi mööda poode ning ma sain endale uued nunnud trennipapud, jeeeej. Ning lõpuks otsustasime, et tavai lähme kinno. “Väärituid tõpraid” vaatama. Ma küll mingi hetk, kui seal peadelt nahka maha lõigati tahtsin vägaväga ära minna, aga muidu ma olen rahul. Ja õhtul grillisime kodus.

Täna ma olen jälle lõpuks normaalses graafikus tagasi. Äratus normaalsel ajal, toit läbimõeldult ja tervislikult ja tagasi oma treeningkavas(oma uute nunnude papudega:) ) .Tunne on jälle nagu inimesel. Ja nüüd viimane nädal veel puhkust ja järgmine nädal hakkab ju koooooool juba.

Igatahes ma varsti panen pilte ka pulmast ja kõigest. Minust, tibust ja kiisust(õudist) tehti ilus fotosessioon ka minu palvel:).(täh ma loodan, et ilus:D)

Igatahes. Elu on ilus  ja trenn on üks mõnusaimatest tegevustest(igapäevasest kusjuures), mitte tüütu kohustus. Ja kui me nüüd kõik koos sellest aru saame, siis ei punnita enam kellelgi kõht üle püksiääre.

Hull nädalavahetus oli.

Kes on nii geniaalsed, et lähevad pirole aknast välja vaatamata ja siis on pmst ainsad inimesed seal? Sest paduvihma sajab. Ikka maxu ja mannu. Kuigi lõpuks oli meid rumalaid päris palju koos, pea igast seltskonnast, kellega ma rohkem suhtlen, oli mõni nägu vähemalt kohal ja kõik nägid maailma läbimärjemat ja purjus maxut. Ja nüüd võiksin ma ikkagi selgeks õppida et pmst ühest rummikoksist piisab ja ma olen purjus.(mitte et ma oskaks ainult sellega piirduda). Ehk kui ma tahtsin suht kaine olla, siis poleks olnud see õige jook:D. Igatahes toredam uudis on see, et ma sain isegi selle inimesega väga hea jutu peale, keda ma muidu väga ei salli. Igatahes laupäeval oli kergelt piinlik Priidu ja Haraldi sünnipäeval olla, sest noh, ega ma ju nii täpselt ei teadnud, mis ma kõigile rääkisin:D. Igatahes näkku naerdi mulle ikka jube palju ja veel rohkem naerdi siis, kui ma ütlesin et ma olen kaine autojuht. Eluilu. Aga kogu see pidu oli üllatavalt väga tore, arvestades et ma tõesti ei tarbinud midagi. Jube tore oli rääkida ja näha nendega, keda ma pärisväga ammu näinud polnud. Ja veel toredam oli see, et pühapäeva hommikul oli mul jube hea olla ja boonusena ma veel mäletasin ka täpselt, mida ma kellega rääkisin.

Aga ega ma ei hakka väitma, et nüüdsest olengi kaine. Sest reedel tuleb ikkagi oma vähemaltvanuseltvanem õeraasuke mehele panna:). Ja tasuta alkohol on mu lemmikjook. Ja laupäevaks mind sunniti lubama, et ma ühinen igaaastaste suuurima joomapüha ehk kogusõpruskondkoos suvepäevadega. Kuigi tegelikult ma ju lubasin kiirendusele minna Haapsallu üldse. Aga kes teeb, see jõuab.

Aa ja ma lubasin pühalikult, et kui mina kunagi abiellun, siis minu pulmas ei saa viina olema, vaid on Bacardy Razzi kastide viisi. Ja noh meestele vbl tumedat rummi ka:D

Paulo Coelho “The winner stands alone”

Põhimõtteliselt soovisin ma kirjutada nüüd, et ma olen pettunud. Coelhos. Esimest korda vist..

Ehk kui ma kuulsin ta uuest raamatust, siis soovisin ma seda kohe ka lugeda, sest pealkiri tundus juba ainuüksi paljulubav. Nüüd. Kui raamat sai siis soetatud ja ka läbi loetud, siis mul on kahju. Sest ma usun, et oleks leidnud võibolla parema ostu selle raha eest(tol hetkel olin ma kolmandat kuud töötu ja lugesin igat sentigi, lihtsalt Paulo raamatute peale pole mul kunagi kahju kulutada olnud).

Muidugi raamatus oli piisavalt neid Coelho-likke lõikusid, samas ei leidnud ma kuskilt midagi nii head ja uut, et ma oleks soovinud seda lehekülge ära märkida ja üles kirjutada. Stiil oli muidugi temalik nagu ikka, aga..

Sisu oli enamvähem selline, et vene mees, kes osales kunagi sõjas jne lubas oma naisele, et kui too ta maha jätab, siis ta hävitab maailmu kuni ta ta tagasi saab. Maailm tähendas tema jaoks siis inimest.  Naine ometi mingi hetk jättis ta maha ja leidis uue mehe ja soovis kuulsaks ja tähtsaks saada. Mitme aasta pärast läks mees naisele järgi Cannese filmifestivalile lubadust täitma. Tappis järjest 4 inimest paari päevaga. Lõpuks sai aru, et naine polnud seda väärt ja tappis tema ka koos ta uue mehega ja läks tagasi Venemaale. (Vabandan südamest, kui ma kellelegi lõpu nüüd ette rääkisin). Muidugi kogu see lugu oli pikemalt ja vahepeal olid veel teised tegelased, kes rääkisid üldse näitlejaks saamise loost ja kõigest, aga see oli kõrvaline joon raamatus(mu arvates vähemalt). Kogu see raamatu temaatika ja kõik polnud ju juba algusest peale minulik, aga kuna Coelho ON geenius, siis ma arvasin, et tuleb geniaalne lõpp, mis mind mõtlema paneb nagu ta raamatud tavaliselt teevad. Kahjuks seda ei tulnud. Ja kahjuks ma olen pettunud.

Võibolla ma lihtsalt ise ootasin liiga palju sellelt raamatult..

(Ma ei ürita öelda et Coelho pole enam mu üks lemmikautoritest, sest ta on loomulikult. Kõik raamatud ei saagi minu jaoks ideaalsed olla, ma ei välista võimalust, et keegi teine armub sellesse raamatusse ja tänu sellele hakkab Coelho loomingut jumaldama. Lihtsalt.. Mina, konkreetselt, olen selles raamatus pettunud.)

Kõik on uus ja veel pole isegi septembrikuu.

Eelmine kolmapäev saime lõpuks kolitud ja ma pean ütlema, et ükski mu tuba pole veel kunagi nii ilus välja näinud kui nüüd see. Kuigi ma kartsin, et kogu mu tuba meenutab mööblihunnikut kui ta valmis saab, siis tegelikult pole see üldse nii, päris kobe on. Või noh see on muidugi minu arvamus, aga kuna Mannu ja Lalla pidid nüüd neljapäeval külla tulema, siis saab teiste arvamust ehk kaa.

Kaalu ja trenni teemade kohta nii palju, et ma vist lõpuks leidsin enda jaoks ideaalselt toimiva toitumiskava ja trennikava. Kilod ei kuku küll nii mis mühiseb, aga järjepidevalt ning lihased hakkavad ka vaikselt igalt poolt piiluma. Ja kuna lihas kaalubki kaks korda rohkem kui rasv, siis ma ei kurda et kilod tasakesi kaovad, seda enam et püksid ja püksirihmad räägivad selgelt, et vähemalt keskkoht on mul ikka kõvasti kokku kuivanud(tibu peab pidevalt mu vöösse auke juurde tegema, et nad ikka pükse üleval hoiaks). Mis iseenesest on jeeej. Kuigi ma veidike kardan, et mingi hetk mul motivatsioon jälle langeb natuke, mis oleks ju loomulik. Igatahes seekord ma tahaksin ilma sarkasmita kõiki teid tänada, kes kordagi ei tulnud mulle isegi mitte möödaminnes mainima, et oi näed, sa oled paksuks läinud. Mitte et ma juba ideaalkaalus oleks, sest see on minu jaoks veidike väiksem kui ma enne Inglismaad olin, sest isegi siis oli mul ju kõhuke(mitte lihaseline kahjuks) ees. Eks näeb, aga kõik areneb hästi. Ja hoolimata kõigi nende mölisejate haiget tegemisele, on iga kilo mis kadunud on, kadunud tervislikult.

Muudest asjadest, et augusti lõpu nüüd ma olen töömesilane. Muidu olin 3 kuud puhkusel ja töötu ja nüüd tahetakse mind mitmesse kohta. Õnneks suutsin end ära jagada ja kõik on õnnelikud. Esimesed kaks nädalat olen siis kassapidaja puhkuseasendaja(aga mitte toidupoes vaid korralikus kontoris, kus saavad need inimesed arveid maksta, kellel pangakaarti või internetipanka pole ehk siis sularahas ja ehk siis vanemad inimesed käivad) ja viimane nädal enne kooli algust möödub ühes Siriuse laadses toiduputkas müüjana, ainuke suur erinevus on siis see, et erinevate burkside ja sellise kraami asemel müüakse seal tervislikku toitu kaasa, igasuguseid suppe, putru ja salateid.

Ja järgimine reede on JUBA pulmad:).

Juuksed saunast märjad ning musi suurde pusa sisse pugenuna tantsida liival nii lähedal talle kui võimalik, vaatega merele, selja taga lõke soojendamas ning muusikaks laivis kitarrimäng. Ning tol hetkel kui ma mõtlesin, et enam ideaalsemaks ei saa minna siis kaugel kaugel mere taga, tõenäoliselt siis Pärnus algas ilutulestik.

Kihnus oli hea. Minnes meid paigutati tõenäoliselt lõbusama seltskonnaga bussi, kus ma tahtsin küll magada(öö venis pikaks jällegi, tänu öisele kiirendusvõistlusele), aga  ometi veetsin praktiliselt kogu tee naerdes. Meie ööbimismajakeses oli küll veidike ebameeldiv lehk, aga samas saime vähemalt toas magada. Ja õhtul käisime Kihnu poiste plaadiesitlusel. Mis oli üllatavalt hea(selles mõttes, et minule isiklikult tavaliselt selline muusika väga ei istu). Kohale ja tagasi sõit toimus kastiauto taksos(Kihnuvõõrastele inimestele siis- tavaline vanem kastiauto, kuhu kasti on pandud pingid ja nii me ennast sinna siis kuhjasime). Terve tagasitee üürgas terve meie kastitäis Pääsukese laulu laulda, kuigi hiljem tuli välja, et Kihnus on see hoopis matuselaul. Noh jah. Ja hilisem õhtu möödus lõkke ääres istudes ja kitarrile kaasa pinisedes, kes paremini ja kes halvemini, kes vaiksemalt ,kes kõvemini. Ja muidugi, kes õigete sõnadega ja kes leiutas sõnu.

Teine päev möödus mööda Kihnut sõites. Tervelt 20 km sai kokku ratastel maha sõidetud. Viimased 9 km kihutasime küll mina ja musi teistelt eest ära, sest padukat hakkas sadama ja erinevalt teistest puudusid meil kilemantlid ning me pidime sõitma nii kiiresti kui jõudsime. Vere maitse oli suus, aga õnneks ma väga musist siiski maha ei jäänud. Aga vahepeal oli meil giid ka, kes rääkis natuke tarka juttu ka Kihnu kohta. Näiteks, et sinna on sisse kirjutatud 800 inimest, aga tegelikult nö püsivalt elab seal umbes 500 inimest.(mina arvasin miskipärast, et see arv on ikka pisem). Ning et kuigi nüüdseks on Kihnus ka üks konstaabel, siis tegelikult toimub seal täielikult omakohus. Varastad midagi, saad peksa ja oma süü, kuskile kaevata ei ole ja nii see elu seal lihtsalt käib. Ning seal on siis põhikool ning mitte ükski klass pole tühjaks jäänud, igas on vähemalt 1 õpilane. Kõikidele, kes mõnda töötut med töötajat teavad, siis seda nad hetkel otsivad sinna. Ning raamatukogus käisin ära, seal olevat varem olnud korralik suur raamatukogu, aga see põles maha ja alles jäid ainult need 50 raamatut, mis oli tol hetkel välja laenutatud. Praeguseks hetkeks muidugi oli kohalike abiga raamatukogu jälle piisavalt korralikuks tehtud.

Kolmas päev oli vaiksem. Hommikul läksid kõik varakult jälle ratastega sõitma, kui meie musiga kunagi oma silmad lahti sundisime, siis läksime ka niisama sõitma ja kõigepealt sattusime kokku ta tädipojaga, kes on ka muidu ikka Tartumaalt pärit ning hiljem sõites jõudsime sinna, kus teised meie grupi omad olid ja küll kõik imestasid, et kuidas me nad üles leidsime, sest egas keegi ju ei teadnud kuhu nad sõitsid, lihtsalt läksid. Tagasitulek nii lõbus kahjuks enam ei olnud, magasin lihtsalt musi süles enamus ajast maha.

Täna hommikul alustasime kolimisega, remont on nüüd lõpetatud ja osad riided on juba viidud. Emake otsustas oma suuuuuure laia voodi meile anda, kui me ta tuppa ära mahutame ja homme üritame mu suuure hunniku raamatuid ja ajakirju ja igasuguseid kreemipotsikuid, mida on ikka tohutult kogunenud, ära viia. Kolmapäevaks lubasime korteri tühjaks teha. Natuke kurb on, aga mis seal ikka, tänu sellele saab jälle uus etapp elus alata. Ja nagunii enam venitada ei saa, nädalalõpus kolib ju ema Soome ära. Muidu kolmapäeval saab meil täpselt pool aastat siin korteris elatud ka. Eks ta ole paras aeg edasi liikumiseks.

Ja siis edasi septembri ootele, et ametlikult tähtsaks üliõpilaseks hakata. Ma olen põhimõtteliselt sama elevil kui kunagi oli esimesse klassi minna. Juba mitmendat päeva käin nagu uni musile pinda, et no lähme ja ostame nüüd mulle selle Tartu Ülikooli tudengipäeviku ära. Aga eks vast peale kolimist saab aega ka muid asju teha.

Ja mul on maailma nunnum roosa kleit pulmadeks. Selline nunnu uhkete volangidega põlvedeni ja mille all on veel tuhat erinevat kihti et kohev oleks ja üleval pool on korsetimoodi ja ees on selle korsetipeal õhuline võrgukiht. Selline korralik kleit nagu peakski pruudi õel olema, mitte mingi litsakas rinnad ripakil kleit. Muidugi seda korraliku üldmuljet ma vist paratamatult rikun veits kui kõik läheb nii nagu ma loodan ja ma saan need kõigekõrgemad roosad kingad, mis mul kunagi olnud on. Üleni roosarooosaroosa olen. Aga see oli puhtalt mu teise poole otsus, sest kleite valides lasin ma temal otsustada kas helesinine või roosa. Ja kleidi värv määras kõik:D.

Igatahes suhteliselt sisutut juttu tuli siia päris palju kokku, aga mis seal ikka, siiski üks mu viimaseid õhtuid siin korteris üksinda(mees on tööl), nii et ma üritan teha kõiki neid asju korraga, mida ma varem siin üksi olles teinud olen. Kritseldan blogisse midagi, vaatan sõpru ja seks ja linna(mis siis, et ma mõlemal kõiki hooaegasid olen mitmeid kordi näinud), vaatan telekat, passin msnis, loen raamatuid ja ajakirju, küpsetan igast head ja paremat, mida musi nagunii ei sööks(paneeritud broccolit ja igast muid siukest jama, mida ta ei hinda paraku eriti). Ja olen niisama mõnus, sest siin kodus on mõnus. Jah, see on kodu, kõige kodusem koht peale ihastet tõenäoliselt üldse, kus ma kunagi elanud olen, ja oleme ausad, ma olen ikka kuradi paljudes kohtades elanud: Reolas majas, Tõrvandis 3 erinevas üürikorteris, Tartus 3 erinevas üürikorteris ja ühes üürimajas ja lõpuks siis oma Ihaste majas, Inglismaal majas 7 kuud, Iisraelis korteris kuu aega ning nüüd siis siin, Rahu tänaval, kuigi meie pereelu siia tänavale või vähemalt kõrvalkorteritele just väga palju rahu pole ju toonud:D. Igatahes vabandust, me enam kolmapäevast ei tee ning te võite kõige aknaalusema koha peale ka parkima hakata.