Kui juba hommikul ma mõtlesin, et kui haige on jaanipäev, sest siis sa lihtsalt pead välja minema ja kõik eeldavad, et sa hakkad jooma ja nii kuidagi poolsunniviisiline on see kõik. Noh, mingi imelik oled või, et passid jaanipäeval kodus, mis sul viga on?!

Mida ma ikka seletan, ma ju allusin provokatsioonile ja vedasin end ikka rummiga Raili juurde. Selles mõttes muidugi vähemalt plaan oli korralik ja viisakas, jääda kahekesi ta rõdule nautima vaadet kanalile ja rummi ja puha. Aga jah. No such luck. Hommikul kui tibu töö lõpetas(vaesekene!), pidi ta veel lisaks Tõrva ka sõitma, sest ta naine oli suutnud end sinna juua ja tahtis küll kell 6 öösel jala Tartu tagasi tulla, aga noh jah. Peale 3 km tuli mingi roller meile järgi ja siis me sõitsime armsakesti 3kesi ühel rolleril tagasi Tõrva.Ime, et ma veel elus olen.

Aga lõppkokkuvõttes sallin ma nüüdseks veel vähem jaanipäeva. Kuigi noh, ma pean ju tunnistama, et lõppkokkuvõttes oli kohati ju päris tore.

Ja homsest saab ülikooli avaldusi saatma hakata, jeeeeej.

Päikest:)

Ma olen vist liiga noor selle jaoks, et kõik saakski lõplikult ja korralikult paigas olla. Aga kurat kui segadusse see kõik ajab.

Ja ma arvan, et ma tean, mida ja kuidas ma tahan. Ja ma miskipärast kardan, et ma pean loobuma ühest tähtsaimast asjast enda jaoks, sest praegu vist on lihtsalt liiga vara.

Ja kogu see kooliteema ka. Ma arvasin, et ma olen kindel, mida ma siis edasi õppima lähen. Ja ma miskipärast arvasin, et vähemalt on kindel, et selleks kooliks saab Tartu Ülikool. Aga nüüd ma enam ei teagi, võibolla see siiski pole kõige õigem tee. Või mis üldse on õige või vale. Ega muudmoodi ju teada ei saa, kui ei proovi. Ja ma tean, et ma ei tohiks karta eksida, aga noh jah..

Muudest rõõmsamatest asjadest oli laupäev päris väga tore. Kuigi ma veits tunnen süüd, et ma viimasel hetkel loobusin Railiga Tallinnasse minekust, aga ma annan endast parima, et see homme heaks teha. Igatahes.. Üldiselt oli maailma üllataivam, et Siim mind üle ei lasnud ja veel üllatavam oli see, et me kahekesi end rummist purju jõime. Igatahes hästi tore oli. Ja see, et Janika ikkagi välja ilmus oli ka meeldivalt üllatav. Õhtu ainus pettumus oli Melis ja Ellis ja Svenis ja kõigis neis, aga eks see võibolla tuleb faktist, et ma lihtsalt olen kogu sellest sõprusest välja kasvanud või noh, pigem oleme me lihtsalt eri suundades arenenud. Eks ta nii lähegi, ma ju ei saagi eeldada, et kõik need jube head sõbrad, kes mul olid 16 aastasena, on ikka veel alles. Ja noh, eks see kõik ei käigi ju ainult nende kohta. Igatahes, oli nagu oli, tegelikult oli ju tore nendega, noh niikauaks kui meil veel oli millestki rääkida ja ega ma just ise ka sellele kaasa ei aidanud. Aga linnas oli ülitoreeeeeee jälle Rainerit ja Ilmarit ja Andrust näha ja ülitore oli nendega lihtsalt tšillida jne, peaaegu nagu vanasti juba. Ja no muidugi Tartu on ikkagi parajalt  mõnusalt väike, tore on ju linna minna ja igas pubis ka tuttavaid näha, lihtsalt jube mõnus on nii. Ja õhtu suurimad tänusõnad Janikale, kes mind kantseldas ja mu mendihirmu peletas:D.

Tegelt kogu selle peojutu kirjutamise mõte oligi mõtteid jälle parematele teemadele tagasi saada ja arva ära.. õnnestuski vist:)

Ja muus mõttes ma tahaks lihtsalt ülejäänusid kõiki kuskile pimedasse kohta saata, aga teate küll, ma ju ei ropenda. Vabandust noh:D

Tegelikult on ju kõik hästi:).

Ja ma ikka veel imestan vahest, kuidas raamatud suudavad nii mu mõttemaailma muuta ja päevapealt kõige teisiti võtma hakata.

Ja tore avastus oli, et osad treenerid teretavad või tsautavad mind niisama linna peal kohtudes ka juba:D.

RIP Sweety(04.02.2007- 13.06.2009).

2 aastat tagasi oli ta täpselt nii pisike ja nunnu, kui me ta saime.

Nüüd ma saan lihtsalt istuda seal, kuhu ta maetud on(Killu kõrvale) ja loota, et kuskil siiski on koerteparadiis.

Ja miskipärast kõik need loomad, kes minu jaoks väga lähedased on olnud, surevad varem, kui nad peaks, põhjustel, mida poleks kunagi tohtinud juhtuda..

Kui Rex kodunt ära jooksis ja suri, siis ma elasin mitu nädalat seda üle, lisaks veel esimesed paar päeva ei lubatud mul kooligi minna, sest ma olin nii omadega läbi lihtsalt. Kui me Paxule järgi läksime, siis ma hakkasin ka nutma, sest kui ma ta sülle võtsin esimest korda, siis ma sain aru, et tema suudaks seda tühja kohta täita, mis Rexist maha jäi.

Jah, ja osad teist, mölisege jah, et need on ainult koerad, aga tra, teil pole õrna aimugi.

Te lihtsalt ei tea..