Ma leidsin oma paradiisi- maailmasuurimavoodiga tuba rõduga vaatega merele,  maailma mõnusaimad basseinid- veealuse muusikaga suur tavaline bassein, külma ja kuumaveevannid kividega põhjas kõndimiseks, suur bassein, mis algas seest ja läks välja edasi, bassein eri nuppudega, mis mõnes nurgas oli mullivanniefektiga, mõnes masserivad veejoad, maailmasoojem mullivann, aurusaun, jõusaal, kus me koguaeg olime kahekesi, tõenäoliselt elukalleimad praed, mida ma söönud olen, maailmaparim šokolaadikook(londoni omad isegi ei saanud mitte kuidagi tasemelt lähedale), maailmarikkailikum hommikusöök, mis toodi meile voodisse, duaalaroomimassaaž, romantiline roosiõievann šampuse ja šokolaadikommidega, 90minutiline jalahooldus, maailmaparimad hetked rõdul päikse käes raamatut lugedes. Lihtsalt maailma parim. Ja kuigi ma olen vaid ühes spas käinud, siis minu meelest lihtsalt ei ole võimalik, et veel paremat spa-d on võimalik Eestist leida. GoSpa-st Kuressaares käib siis siinkohal jutt.

Ja kuigi tänu sellele me peame tõenäoliselt ülejäänud musi puhkusest Tartus või siinkandis viibima ja midagi suurt ja kallist lubada ei saa, siis kõik need 3 päeva olid täielikult seda väärt.

 

Aa ja, järgmine laupäev on Õru pidu.. Kolmas suvealguspidu:)! Jeeej.

Eesti sai Eurovisioonil 6nda koha ja Rock võitis esimese finaalmängu 82:78.

Ülla-ülla aga rohkem uudiseid väga ei ole.

Aa, ainult see, et mu kõige esimene eks tuli eile minu juurde ja ütles, et ta on juba ammu otsustanud, et kui ta oma praegusest naisest lahku läheb, siis ta sebib minu uuesti ära. Mille peale mina vastasin, et vabandust, aga ma pole enam 15.

Eks ta tore ole. Ja aina põnevamaks läheb:D

yay, aga ma armastan oma sõpru, tartut, pidusid, kõike siin:).

Damn, I just love my life.

Still sometimes the rain is what we need for us to grow

Seoses oma töötu olekuga on mul viimasel ajal rohkem aega siia midagi kritseldada.

Tegelikult on töötu tore olla. Või noh, olgugi meil pisike kahetoaline korter, selle korrashoidmine on ka paras töö. Olgu kui tahes korras toad õhtuks, hommikuks oleks ikka nagu sõda üle käinud. Aga veel pole tüütuks muutunud. Ja siis mulle meeldib veel antud rahaga poes käia ja nuputada, mida õhtuks süüa teha, kuna mul pole kunagi väga palju söögitegemise kogemust olnud, siis on väga palju katsetamist. Igatahes siiamaani ellu oleme me jäänud.

Seoses söögiga tuli mul kaaluteema meelde, millest ma tahtsin ka kirjutada(mitte küll üllatus kellelegi, aga siiski). Igatahes, nagu te teate, siis Inglismaal olles suutsin ma kaalus veits juurde võtta. No ma olen tegelikult elu aeg peenike olnud, aga need 5 lisakilo olid kohe paista. Ja siis Eesti tulles sain ma niipalju kommentaare, et sa oled paksuks läinud jne. WTF. Igatahes, lasin ma ennast vägagi häirida sellest, ma suutsin trenniga üle pingutada, nii et ma lõpuks lausa kokku kukkusin, päris näljutamiseni õnneks asi küll ei läinud, sest mu kallis oli ainus, kes tõsiselt toetas mind ja üritas selgeks teha, et mu keha on ikkagi ideaalne(ja noh, tema arvamus peaks ju ainus olema, mis loeb, teised ei pea minuga magama ju). Igatahes, hoolimata kõigest kilod ikka ei kadunud, vahest oli 1 läinud, aga varsti oli ta tagasi. Ja siis nüüd paar nädalat tagasi kui me maal grillisime mõtlesin ma päris pikalt selle üle. Ja siis jõudis mulle kohale, et minul pole ju oma kaaluga mitte mingisugust probleemi, teistel on sellega probleem. Ja kogu see stress kadus suht kiiresti. No eks ma muidugi jälgin, mida ja kuna ma söön, kuna eratreeneri juures toitumiskava koostamisel ma sain ikka palju targemaks erinevate toiduainete ja nende kasulikkuse/kahjulikkuse kohta. Aga mitte enam nii rängalt ei üritanud ennast piiridesse suruda kui 2 nädalat tagasi. Ja nüüd peale selle stressi langemist on ka 3 kilo kadunud. Mõtlemine suudab ikka tõesti kõiki. Ja kõiki neid sõpru ja muid loomi ma sooviksin ka tervitada, kes arvasid, et eriti veel kuna ma olen naine, siis ma ise ei märka, mis mu kehaga toimub ja tundsid vajadust seda ikka korduvalt meelde tuletada. Aitäh, just teie tekitatud stressist oligi kõige rohkem kasu.

Muus mõttes ma olen õnnelik. Mul on jälle mu sõprade jaoks aega, mu kodu meenutab iga päev vähemalt korra normaalsete inimeste kodu, mul on enda jaoks aega ja mis kõige tähtsam: arstid eksisid kui nad ütlesid, et väga väike, praktiliselt olematu lootus on, ma siiski saan tädiks:).

 

 

A ja meeleheitel naine olen ka. Tambet tapab varsti mu kingadega mind ära. Nädala jooksul 2 paari osta on tegelikult normaalne(eriti töötuna ja viimase palga eest). Aga mis mina teha saan, et ma naine olen. Hakaku siis pedeks:D

“Valikuid tuleb teha pidevalt. Suhetes, tuleviku otsinguis, elamises, suremises. Kuna õige tee on kõige kitsam, on meeletult lihtne valesti valida. Ja igal otsusel on tagajärg. Ela sellega! Või siis sure sellega.” (E.Uus)

Lihtsalt tundsin vajadust seda nii endale kui ka mõnele teisele meelde tuletada:).

Aeg annab vastused.

Täpselt aasta tagasi sain ma pakkumise minna Inglismaale. Aasta tagasi muutus kõik. Aasta tagasi sai tema teada. Aasta tagasi jooksis kõik perse. Aasta tagasi tekkisid mul miljon küsimust. Aasta aega ootasin ja mõtlesin neile erinevaid vastuseid(eriti palju küll esimeses pooles).

Nüüd on aasta möödas, ma olen õnnelik, ma sain aru, et ma suudan ka kedagi teist armastada, mul on mu kallike. Ja täna sain ma temaga..oma minevikust.. kokku. Me istusime lihtsalt kahekesi maha ja rääkisime. Ja nüüd. Aasta hiljem sain ma oma vastused. Sain kätte juba ammu võlgu oldud vabandused. Sai ometi kõik selgeks. Ja kuigi ma kartsin, et võibolla see oleks lihtsalt liiga minevikus surkimine, siis mul on nüüd parem olla. Mul on kergem olla ja ma tunnen lõpuks et ma saan kõigest sellest minevikust lahti lasta. Rohkem mitte sellest mõelda, kirjutada, rääkida. Jätta ta lihtsalt sinna. Ma ei taha oma olevikus midagi muuta, ma ei taha oma kallikest kellegi vastu vahetada. Ja ometi on mul nii hea olla, et kogu see minevik on nüüdseks lõplikult minevik. Sest nüüd ma sain lõpuks oma vastuse, mis kurat tol hetkel juhtus.

Ja tema. Tema jääb lihtsalt üheks mu väga heaks sõbraks, just täpselt nagu see oleks pidanud alati olema. Nagu see poleks kunagi tohtinud muutuda.

Ja mina..uskuge või mitte. Ma olen õnnelik. Ma ei kahetse mitte ühtegi oma tegu, mitte ühtegi oma otsust. Ma olen nii rahul, et ma tol hetkel läksin, ma olen niii rahul, et ma õigel hetkel tagasi tulin. Ma olen isegi sellest hoolimata rahul, et ma töötu olen:).