Üks sõna..OEH.

Eestis on väsitav.

Ma planeerisin et 25 väh isa juures olen ma kaine ja korralik. No such luck. Tagajärjed on nii värdjad et ma pidin lausa nutma sp eile. Millal ma mõtlema hakkan.. Ei vist. mitte kunagi.

Eile oli korteripidu. Kell pool 7 jõudsin koju. Hommikul küll. Ja jälle.ma olin niii purjus.

Ausalt.ma ei jõua väga enam. Aga pidu läheb edasi. Täna on siiski lubatud klubipäev.

Vana hea viimase koolivaheaja rütm on sees vaikselt jälle. Ja nädala pärast olen ma juba tagasi Inglismaal. Oh seda kuradi eluilu.

Ja kui ma  tagasi tulen pean ma kohe esimesel õhtul siin teda nägema.(mitte suure algustähega teda). pff. ei ma ei kahetse enam et ma talle kõrvakiilu andsin. Värdjas on ta nii või naa.

Ja mina võiks siiski oma vigadest õppida.

Kõigist neist. Nagu päriselt.

eile.

Mul on kogu eilse õhtu pärast nii sitt olla, et ma mõtlen võibolla oleks parem ülejäänud aja kaine olla ja kaineks jääda. Mitte selle pohmaka pärast täna.. see pole nii hull. Lihtsalt. Kõik läks värdjalt, ma käitusin värdjalt, teistel juhtus värdjalt jne.

Ja ma ehmatasin ise ka enda reaktsioonist ära. Nüüd oleks mul veel vaja teada saada, kuidas ma saaks sellisest reaktsioonist lahti ka. Ma ei taha nii käituda. Ja ma ei taha nii tunda, mis mind selle käitumiseni viis. Aga ma nagu ei suudaks midagi teha. Lihtsalt mitte välja näidata? Ei, see oleks liiga lihtne, kainena vähemalt.  Oeh.Anna andeks Kätlin.

Üleüldse. MIKS ma nii tunnen?! Kuni eilseni oli kõik korras.

Ja nüüd ma ei teagi, miks ma siia niiväga tulla tahtsin. Miks ma siin nii väga olla tahtsin.

Ma ei taha Londonisse ka. Ma tahan kuskile kus pole kedagi. Kuskile, kus ma ei tea kedagi. Sest siis äkki keegi ei näe kui värdjas ma olen. Siis äkki ma ei teeks kõigile niimoodi haiget oma värdja käitumisega.

Värdjas olen.

Häid jõule!

Täna on reede. Üldjuhul mul oleks tunne, et noh.. jälle. 2 päeva niivõrd kuivõrd puhkust ja läheb uue hooga edasi. Aga seekord mitte. Esmaspäeval ma tulen. Ehk täna oli viimane kord selleks aastaks kui ma pidin Tomi vannitama ja hommikul üles ajama. Tunne on? Ei ole väga kohale jõudnud. Samas võib selles süüdistada ka seda, et Tom ajas mind ennem lihtsalt nii närvi, et ma praegu tahaks lihtsalt kuri olla. Aga rahu, ainult rahu. Eks. Pealegi, ma olen tugev tüdruk, ma suudan kõike. Ma loodan.

Igatahes pühapäeval on mul siiski veel babysitting ja hommikul pean veits töötama, aga praktiliselt on selleks aastaks töö läbi. Homme on ka terve päev vaba. No ma peangi veel 1 kingituse ära ostma ja siis vbl kinno ja veel rohkem tahan ma kohvikusse minna, sest mind kummitab juba tükk aega üks mõte, mille ma tahan ära kirjutada ja kohvik on ainus koht, kus ma suudan keskenduda ja korralikult kirjutada. Oma suure latte tassi taga. Oeh. Igatahes neid üksi kohvikusistumisi ja kirjutamisi ma hakkan igatsema. Sest noh, ma ei usu, et Eestis ma nii kohvikusse üksi läheks..et kirjutada..Ja seal pole neid nii toredaid aknaaluseid kohti ka kus on ideaalselt mugav laud kirjutamiseks. Täpselt nagu selleks loodud. Oeh:’)

Esmaspäeval..esmaspäeval ma tulen. Ma kujutan juba ette kuidas ma oma suure madratsi peale ja oma suuuuuuuure teki sisse kerra tõmban ja lihtsalt magan. Kui ma üritan teise tuppa minna ja koridoris PaXuga(minu nunnu ilalõuast bernhardiin) kaklen, et ta mind mööda laseks ja mu riideid täis ei ilastaks. Kuidas ma oma nunnu Tigraga(Janika, mölise ja sa saad lõuga:D) sõidan ja muusikat kuulan. Kuidas ma oma pisikesed inglid(Roosi ja Marta) katki kallistan. Kuidas ma oma seina vilkuvate tulekestega ära kaunistan ja õhtuti ainult nende tulekeste valgel istun ja Mannuga veini joon ja vesikat teen. Kuidas ma jõuluõhtuks küpsisetorti teen ja piparkooke küpsetan ja kuuske ehin ja kingitused ilusti ära pakin. Imelik, aga praegu ma ei vihka jõule. Praegu ma olen õnnelik selle üle. Võibolla sellepärast, et siin pole jõulumeeleolu nii hullult(kui just pimedas kesklinnas või siin minu kodutänaval, Sunnyfieldil, ei jaluta). Ja kui ma Eesti tulen siis tegelikult ma jõuan 23 varahommikul koju alles ja 26ndal võib jõulud lõppenuks lugeda ja Raili korteris end Razzist täis juua. Ja kuna mul nii vähe jõulupäevi on ja jõulumeeleolu taluma pean, siis võibolla on nad isegi ilusad. Võibolla nad isegi meeldivad mulle seekord. Seda enam, et jõulud peaks minu meelest olema aeg, mida veeta koos kõige lähedamastega ja kuna ma olen 7 kuud oma kallimatest eemal olnud, siis ma oskan seda seekord tõesti hinnata ja sellest rohkem rõõmu tunda kui ühegi varasema aasta jõulude ajal. Võibolla.. Ma loodan, et miski seda ära ei riku. Ma tõesti loodan.

Ja kui Raili jõuluõhtul(24ndal) meile tuleb, siis ma saan temaga hõõgveini juua ja vesikat teha ja jõulufilme vaadata ja armas olla. Siis ma usun et poleks eriti võimalust, et ma veedan see aasta jõulusid oma toas nuttes. Sest tema oleks ka seal ja ta ju ei laseks mul nutta. Ega ju. Pealegi, mul pole ju nii väga põhjust miks nutta? Ei ole ju. Või mai tea ka.

See aasta jõulude ajal saab 10 aastat vanemate lahkuminekust. Selles mõttes muidugi on raskem. Sest ma mõtlen selle peale. Sest mul on see meeles. Muidugi.. Ma tean, et kõigile on parem kui me nii elame ja kõigile on lõppkokkuvõttes parem, et nii läks. Aga. Siiski..10 aastat tagasi hakkasin ma jõule vihkama. Samas võibolla tõesti nüüd olekski aeg hakata üritama sellest kõigest üle saada. Võibolla. Aga põhjuseid on tegelikult ju rohkem. Aga teisest põhipõhjusest ma kirjutan natuke hiljem. Kui mul õnnestub kõigepealt kohvikus maha istuda ja see kõik välja kirjutada. Ja eks siis näeb, kas see siia ka jõuab. Aga see selleks.

Tegelikult on jõulud ilus aeg. Vähemalt mingi loogika järgi peaks olema.

Samas. Jõulud on üks hullemaid aegu üksi olemiseks.Aga tugev peab olema. Peab. Ja olengi. Ja teie olete ka, ma tean. Ja ma usun.

Värdjas päev on täna..

Alustuseks läksin ma oma õega tülli. Teades meid, siis tõenäoliselt ega me enne ära ei lepi kui ma vabandust palun, aga praeguse seisuga ma ei viitsi küll pugema hakata, seda enam, et ma  arvan, et mul siiski natuke on õigust ka solvunud olla.

Tänu sellele torisesin Tommiga ka rohkem kui oleks pidanud, aga no õnneks ma sain aru, et tema pole selles süüdi ja palusin vabandust. Õnneks ta kurjaks ei saanud.

Ja Tom…Ja Ben. Esiteks see mis ma vahepeal rääkisin, et ma olen hakanud Tomiga paremini läbi saama.. Unustage ära. Ma iga päev loen, et mitu korda ma teda veel vannitama pean. 3 korda veel.+ veel ühel hommikul ma pean ta üles ajama. Siis on läbi selleks aastaks. Natukene, natunatukene veel.Igatahes täna ajas ta mind nii närvi, et ma ei teadnud kas nutta või hakata karjuma. Õnneks lõppkokkuvõttes ma suutsin  oma rahuliku oleku jälle esile tuua ja mitte näidata, mis tegelt sees toimus. Ma olen päris hea selles juba. Ja no nüüd ajas Ben ka närvi mind. Ma otsustasin, et ta siiski ei meeldi mulle. Ma ei saa aru. Niuniuniu ja viuviuviu. Olen jah kuri.

Ainsa positiivse asjana tuli uudis, et ma näen vbl nvtusel kõigi poolt kiidetud Twilighti ära lõpuks. No ma loodan, et näeb ka.

Ja esmaspäeval ma tulen. Just cant wait. Ma tõestitõesti pean sellest perest eemale saama. Kasvõi ainult kaheks nädalaks, et siis uue hooga edasi töötada. Aga praegu ajavad nad kõik siin mind lihtsalt hulluks.

Btw. Keegi mind märtsist tööle ei taha võtta? Kuskile ükskõik kuhu, noh soovitatavalt Tartu piires.

Ma olen koguaeg teadnud, et kõikide käitumistel on seletused. Noh teate küll seda teemat, et koolis kiusajad elavad kiustavate peal välja oma lapsepõlve valusaid mälestusi vms vms. Et noh. Miski ei juhtu kogemata ja iseenesest ja miski pole nii kuis näib. Ja ometi igapäevaselt ma unustan seda tihti ära. Pereema närvitsemist vaadates siin ma kartsin teda ja arvasin, et ta ongi lihtsalt ebameeldiva iseloomuga. Ma mõtlesin koguaeg, et noh, mis tal viga rääkida ja seletada, ise on kodune ja päevad läbi midagi väga suurt ja tähtist ei tee, mees on hea ja armastav ja teenib korralikult raha ja lapsed on ka armsad, tublid ja terved(jah, minu jaoks kohati väga tüütud aga siiski). Lihtsalt mõtlesin, et juu ta siis ongi selline, perfektsionist ja värki. Ja nüüd, peale seda reedet.. ma sain järsku kõigest aru. Ei, ma ei kuulanud tahtlikult nende vaidlust pealt, aga kuna ma olin nendega samas ruumis ja nad just kõige vaiksemad polnud, siis ma siiski kuulsin. Ja nüüd ma sain järsku kõigest aru. Isegi, kui ta vahepeal täiesti ilma põhjuseta mu peale karjus, mind sõimas iga pisiasja peale jne.. siis.. Nüüd mul on tast kahju. Tõsiselt.

Ja nüüd ma mõtlesin Tema käitumise peale(ikka ja jälle Tema, kes tüdinenud on, üleval paremas nurgas on ristike, see aitab). Igatahes. Kogu see Ta käitumine. Ma pole kunagi sellele nii mõelnud, aga tal on rohkem kui palju põhjuseid, miks tõsist suhet karta, miks karta, et kui asi natukenegi tõsisemaks läheb, siis mitte riskida. Miks karta haiget saada, sest ta sai ise minevikus ju liiga palju haiget. Näiteks kasvõi see, et tegelikult ta peaks praeguseks hetkeks isa ju olema. Ja jälle.. Kõik tundub järsku selge..(seekord ainult minu oletused)

Ma loodan, et ma rohkem seda ära ei unusta. Et isegi  kõige värdjamalt käituval inimesel..kõigil on põhjused. Iseasi kas neid ümbritsevad viitsivad oma väiksest kehakesest ning suurest egokesest kaugemale mõelda ja saada üle oma solvumisest, et ta tegi mulle ju haiget ja tõesti mõtlema hakata, et miks ta seda tegi. Miski ei juhtu niisama.. Miski pole nii kuis näib…

See lugu on nüüdseks juba üle aasta olnud. Ja mul endiselt pole kõrini, ma endiselt avastan, et on õhtuid, kuhu sobib ainult see.

Ma vihkan jõuludeaega.

Ja tundub, et suurimaks sooviks saab sama, mis oli ka eelmine aasta. Et nad lihtsalt ära jääks. Et neid ei oleks ega tuleks ja lihtsalt.. Et jaanuar oleks ja elu läheks edasi. Lähebki aga.. Jõulud teevad mu nõrgaks. Üksindus teeb mu nõrgaks ja jõulude ajal tuleb see eriti välja, aga ma ei taha ja ei jõua enam. Ma tahan, ma suudan, ma saan(hui). Iseasi kui kaua ma vastu pean.

Mõtted ja unistused on toredad, aga paraku nad ongi ainult mõtted ja unistused.  Ja jah, öelge jah, et saa juba üle ja kaua võib ja mida sa raiskad oma aega. Ma tean ju. Ma tean. Kuigi viimasel ajal on see ka, et ma olen sellest jälle rohkem rääkima hakanud, teistega. Ja teised usuvad ka. Kohati jah, ma armastan seda, et mulle toeks oldaks ja mulle positiivsust süstitakse ja et mind kuulatakse ja et minusse usutakse. Sest tõde ma tean ise ka(jah, kuskil kaugel ajusopis, nii kaugel et ma kõva häälega seda välja öelda ei taha, lootusega et siis see pole tõsi). Tegelikult probleem on selles, et ma ju ei tea. Ma ei tea. Ja ma ei saa talt küsida ka, see ei muudaks praegu midagi. Mul on ainult võimalus oodata, kuni ma saan ta üles otsida, taga kokku saada, ja lõpuks kõigile oma küsimustele vastused nõuda. Praegu ma ei tahagi tegelikult muud nii väga. Ma tahan lihtsalt vastuseid saada. Lõpuks ometi teada.

Tegelikult on mul päris põnev reedeõhtu. Sõprade kolmas hooaeg hakkab läbi saama. Aga kuna ma tõmbasin kõik 10 siis pole probleemi. Esialgu vaatamist on.

Päikest!(Palun mulle ka natukene)

Esimene advent on läbi ja jõuluaeg läheneb hirmutava kiirusega ning kõik on sama positiivselt nagu iga aasta ja järjest paremaks läheb! Ehk siis.. Kõik läheb valesti ja kui juhuslikult veel ei lähe, siis aitame kaasa. Ei.. Tegelt ma väga ei vingu. Mul pole suurt midagi viga. Aga.. Teistel..

No muidugi täiesti puhtalt ei pääsenud ka mina. Esimese advendi puhul avastasin ma, et mu telefon ei toimi enam. Häid jõule. Mul tegelikult on hunnikutes raha tagataskus, et uus osta. Odavamat ja mõttetut, mis mulle nii väga ei meeldi, pole mõtet, sest noh. Ma ei viitsi iga kuu tagant ka telefoni vahetada. Õnneks Kätlin usaldas oma armsa vana telefoni mulle ja ma saan rõõmsalt temaga oma asjad aetud. Olgem ausad, kellele ma ikka nii palju helistan ja värki. Muidugi see on natuke nõme, et enam Tannu ei laulagi mulle läinud sõnadest või Simple Plan ei kurdagi, et ta ei suuda ideaalne olla. Aga mis seal ikka. Ainult asjad.

Kätliniga saime veits õppetunni ka see nädalavahetus. Läksime siis Siimule pusasid ära ostma ja nägime kuidas meid teenindavale naismüüjale üritas üks teine meesmüüja silma teha. Edasi kujunes jutt nii:
Kätlin: “Mees üritab sebida.”
Marge: “Nojah, tundub, et naisel pole midagi selle vastu ka”
Kätlin: “Jap. Sitt maitse tal.”
Korraks oli sekund vaikust ja siis ütles müüja arve.
“Kakskümmend kaheksa üheksakümmend, palun”
Jah, just täpselt nii ütleski. EESTI KEELES.
Kuigi noh, selles mõttes on hea, et me tavaliselt kommenteerime ikka palju rohkem, isegi kergelt läks. Ja noh, selle müüja päeva tegime me raudselt heaks.. Ausalt, selliseid nägusid nagu meil Kätsiga ette tulid… Oeh. Seda ei juhtu just tihti, et me mitte midagi ei oska öelda. Isegi ühtegi nõmedat nalja mitte. Ja siiamaani natukene kui tahaks midagi/kedagi kommenteerida, poole sõna pealt jääme vait. Kurat seda teab, äkki saavad jälle aru.

Muudest asjadest..Tanel Padar & The Sun- Salamisi endaga- on ülihea.

Cheers!

19 päeva veel;).