“Ära maga.”
“Ma ei magagi.”
“Mida sa siis teed?”
“Ma pikutan.”
“Kuidas on võimalik pikutada ilma magama jäämata?”
“No kui ma magaks, siis ma ei räägiks sinuga.”
“Okei, okei.”
5 minutit läheb mööda ja diivanilt kostab norskamist.

Ja sarnane vaidlus toimub iga reede. Ja siis nad imestavad miks ma nende üle muigan:D

Ma olen väsinud ootamisest. Ma olen nii palju kordi kuulnud, et praegu pole õige hetk, aga hiljem. Või et ma praegu ei oska seda öelda, aga hiljem. Või ma praegu ei viitsi seda teha, aga hiljem. Või ma praegu ei jõua mõelda, aga hiljem. Või ma praegu ei oska õnnelik olla, aga hiljem. Hiljem. Hiljem suudan ju kõike.

Ma ei räägi enam ainult Temast. Ma räägin isegi iseendast, sest ma ise teen ka seda koguaeg. Hiljem hiljem hiljem. Täna pole see päev. Praegu pole see hetk. Praegu pole seda tuju.

Aga hiljem. Hiljem on kõik parem, toredam, armsam. Üldse. Hiljem on maailm päris ideaalne paik ja elu on päris ilus. Aga seda kõike alles hiljem. Praegu ei saa. Praegu tahaks küll, aga ei saa. Hiljem.

Hui.

Tähendab. Ma ei saa nüüd päris täpselt aru, mis toimub. Mulle räägiti ja ma teadsin, et Londonis ei saja lund. Ainult väga väga harva. Seda rääkis mulle isegi inimene, kes on vähemalt 6 aastat siin elanud. Täna hommikuks oli JÄLLE lumi maas. Ja no ma ei saa aru. Kas ma tõesti sattusin nii erandlikul aastal siia?! Või siis ma teadsin tõesti väga valesti ja mulle räägiti tõesti väga valesti ja selline lumi siin on täiesti normaalne nähtus?! Mis toimub? Keegi targem ei oska öelda? Ma tõesti tahaks teada..

Vaikus majas? Ärge unistage:). Mul ei pruugi ju olla midagi uut öelda, aga mul endiselt on midagi öelda.

Ma mõtlesin pikalt täna teemal, et asju mida ei suuda muuta, tuleb aktsepteerida. Ja ma väsisin lõpuks oma mõtetega võitlemisest. Ma otsustasin neid aktsepteerida. Sest nii on vähemalt lootuski, et mu tegevusest võib kasu olla.

Kuradile kõik. Mina otsustasin uskuda.

Masetseda on mul hiljem ka aega, praegu ma niivõinaa kaugele sellega ei jõua. Kuna me oleme see, mida me mõtleme, siis oma mõtetega võitlemine on ju sama, mis võitlemine iseendaga. Ja ma olen sellest väsinud.

Ma olen tugev. Ma saan hakkama.

Mis kõige tähtsam. Mul on midagi, mille liiga paljud on kaotanud. Mul on mu usk.(Ei, ma ei mõtle religoosset ega usku Jumalasse ega midagi sellist.. Ma mõtlen pigem midagi palju sügavamat.)

Ja siis tsitaat, mille ma eile või kunagi leidsin: Parimates suhetes on armastus teineteise vastu suurem kui vajadus teineteise järele.

 

Muudest asjadest.. Ma oleks täna trennis peaaegu kokku kukkunud. Vähemalt tunne oli selline. Kuigi ega asi ei olnud ju nii hull. Aga lihtsalt. Mulle tundus mingi hetkeni, et asi hakkab välja tulema ja siis hakkas mul paha. Aga ma pidasin lõpuni vastu, ärge muretsege. Lihtsalt, kuskil peale poolt trenni ma ei jõudnud enam korralikult kaasa teha ja vahepeal tšillisin niisama muusikasse ja vaatasin kuidas teised tantsivad. Mis seal siis ikka, ma lihtsalt usaldasin oma sisetunnet ja ei tahtnud kokku kukkuda. Kätsil oleks ka raske olnud ju mind vedama hakata kui ma oleks otsustanud keset trenni surema hakata:D.

Imelik tunne on mu sees. Eile hakkasin ma ntks keset filmi nutma:D. Ise ka ei saanud aru, mis mul nüüd siis viga oli, aga ma polnudki ammu nutnud ja vähemalt sain selle seest välja ja kuigi ma lõpuks ei saanud aru, miks ma täpselt nutsin siis vähemalt.. Mul hakkas parem. Oh mind eksju.

Aga selle imeliku tunde all mõtlesin ma pigem seda, et rahulik on olla. Rutiin on küll tappev, aga inimene harjub kõigega. Asjad hakkavad vaikselt lahenema, mul on mu tulevikuga plaan(märtsist olen eestis tagasi), üks mulle tähtsaimatest inimestest on maailma õnnelikum, asjad hakkavad vaikselt lahenema. Ma ei ole kindel, mis must aasta või paari pärast saab, aga ma tean, mis lähitulevikus toimuma hakkab, ma tean, mida ma praegu tahan ja ma tean, et mul on mille nimel pingutada. Mida muud ma tahta saaks?

Kõik saab korda, korda, korda, korda, korda. Sest ta armastab sind.

Jep. Kõik saab korda. Ükskord kindlasti.

Olen naiivne, siis olgu. Aga.. remember. Ma ei võitle enam oma mõtetega, ma aktsepteerin neid. Mõnda aega vähemalt:)

Cheers!

(Ps. Eile sai pool aastat oldud ja täna täpselt kuu pärast tulen ma 2ks nädalaks Eesti. Pange vaim valmis, sest lihtne ei saa see kellelegi olema:D)

Tunneli lõpus paistab valgus ja mulle tundub, et ma hakkan aru saama, mida ja kus ma teha tahan. Vähemalt esialgu.

Tere Raili,

kirjutan sulle esimest korda. Ma olen veel natuke häbelik ja ei tea, kust alustada. Aga ma tahtsin sulle öelda, et ma igatsen sind. Ja ma ei taha, et sa ära kaoks. Sest sa tähendad mulle liiga palju. Sest meie ühised mälestused tähendavad mulle liiga palju. Nii et. Palun, ära kao ära.

Sa ju tead, ma armastan sind.

Somewhere in my memory
I’ve lost all sense of time
And tomorrow can never be
Cause yesterday is all that fills my mind

There’s no use looking back or wondering
How it should be now or might have been
All this I know but still I can’t find ways
To let you go

Peaasi oli vastu pidada, kuni kuskil jälle mõni eesmärk nähtavale ilmub.(Remarque)

 

Ja see on kõik tänaseks, mis ma oma igapäevast jama ikka ajan, ise olen ka tüdinenud oma rutiini ja E. probleemide ja muude asjade üle vingumisest. Finally, eksole:D.

Ärge hingake midagi kergemalt, võibolla homme ma tahan jälle kurta:D.

Ma avastasin täna, et iga kord kui ma oma lemmik Starbucksi kõnnin, kõnnin ma ühest vene poest mööda. Aru sain ma tänu sellele küll, et vaateakent täitsid viinapudelid:D. Aga läksin siis rõõmsalt poodi, välja tulin kohukeste hunnikuga. Karumsi kohukeste peal oli veel eesti keelne info ka, kuidagi eriti hea tunne oli seda näha:). Ja siis oli mul järsku jube hea tuju. Aga kohvikus läksin naermisega liiale, sest teenindaja arvas, et ma teen silma talle oma naeratamisega, aga mul oli ju kõigest hea tuju. Masendav on see, et isegi seal Starbucksis mäletavad teenindajad mind. Nojah.

Tegelikult ma pean midagi ette võtma..Kõik tüütab tüütab tüütab. Ja siis ma lähen ja naeran ja olen heas tujus aga nii kui vähegi maha istun, siis on kopp ees. Loogiline? Ma ei tea, ei tohi vist mõtlema jääda.

Aa, koju ei pidanud me bussiga tulema, üks ilus(hirvenäoga) tüüp tõi meid ära. “Daniel”:D. Ehk saime temaga Golders Greenis kokku, või noh pigem Käts sai temaga kokku, aga see selleks.

Miski mu sees häirib mind ja ma ei saa aru, mis see on… Lähedusevajadus on ka muidugi.(Kuradi lähenevad jõulud!). Aga eks ma saan hakkama. Homme on ju suurepärane esmasp ja jälle nädal aega kell 7 ärkamist. Tegelikult mulle meeldib hommikuti isegi Mayat ära saata, sest see värske(ja tihti külma) õhu käes jalutamine äratab üles. Kuigi nii varakult ärkanud Marge just kõige jutukam pole, nii et tavaliselt me kõnnime vaikselt. Noh, vahel juhtub, et mõni satub teele ja siis ma pean Mayat rahustama ja teda kaitsma(tüdruk kardab isegi kasse, no tõesti, üks esimesi väikseid tüdrukuid, kes vihkab nii kasse kui koeri)..

Homme ma ärkan ja olen tubli.

Seniks aga kuulame Pussycat Dollsi I Hate This Part Right Here ja oleme toredad.

Cheers!