Milan Kundera “Identity”

Whether it’s good luck or bad to be born onto this earth, the best way to spend a life here is to let yourself be carried along.

Our only freedom is choosing between bitterness and pleasure. Since the insignificance of all things is our lot, we should not bear it as an affliction but learn how to enioy it.

Ehk ma tunnen vajadust oma lugemisleide teiega jagada jälle. (Mul polegi varsti enam eraldi kaustikut tsitaatide jaoks vaja, nagunii on parimad ka blogis kirjas:D)

Growing up is not always the best thing that can happen.
Avril Lavigne

Üks asi veel, mille ma enne unustasin. Ma tahtsin koguaeg oma elu peale saada või nii. Nüüd kui ma siis ei ela enam kodus ja pean korralikult tööl käima ja hommikuti vara ärkama jne.. Noh, oma raha on üks asi. Aga teine asi on teadmine, et ma ei saagi enam seda gümnaasiumi lihtsat elu tagasi. Ja see hirmutab natuke. Ma tahan jälle hommikuti üles ärgata ja kui avastan, et absoluutselt kõik on pahasti(vale jalaga voodist välja noh), siis ma võin tagasi voodisse ronida ja süüdimatult magada. Hiljem kutsikasilmadega Pedale otsa vaadata ja seletada. Praegu ei huvita kedagi. Isegi kui ma olen haige. Kuni jõuan end püsti ajada, siis jõuan ka töötada. Mitte et mul nii hullult pikad päevad oleks ja nii, aga kuna mu pereema pole minu jaoks kõige meeldivam inimene… siis pidevalt hirmu all elamine väsitab. Isegi kui mul on vaba aeg, võib juhtuda et ma pole teinud midagi nagu talle meeldis ja see tähendab..katastroofi. Isegi kui see ei puutu töötamist, isegi see, kuidas ma oma elu elan ja vaba aega sisustan..isegi see puutub järsku temasse. Ja see väsitab ka, et tegelikult mul pole ühtegi vaba päeva. Ja laupäeva hommikud, kus ma teoreetiliselt saaks kauem magada, siis praktikas pean ma linna trenni jõuda. Otseloomulikult, trenn on ainult minu valik ja tahtmine, aga ega ma kodus ka kauem magada ei saaks, lapsed ju ärkavad ja mängivad ja laamendavad. Ja kuigi noh laupäeviti ma ärkan vabatahtlikult kell 10 üles, siis tegelikult see väsitab. Või noh. Rutiin on. Isegi trenn on rutiin, pühapäevased kuumad šokolaadid ja kohvikus istumised on rutiin, igal pool on rutiin! Nojah, ma olen üle 5 kuu seda sama asja teinud ka, aga siiski..

Tegelikult meil tuli Kätliniga päris hea idee, kuidas natukenegi seda rutiini leevendada, ehk enda heaks midagi teha ehk midagi teisiti. Jõulude puhul on palju erinevaid pakkumisi soodushinnaga ja üks on näiteks kruiis Thamesi jõel jms ja noh, niisama oleks kallis, aga kuna jõulud on tulemas., siis mõte on hea.

Peale aastavahetust läheb vast paremaks. Noh, esiteks saab Eestis tõesti puhata 1,5 nädalat, mis ma kahtlustan, et tuleb rohkem väsitav lõppkokkuvõttes(kõik tahavad näha, mina tahan kõiki näha, kõigile on vaja aega pühendada, samuti ka vana hea Illukas tuleb ära külastada jne jne jne), aga siiski, teistmoodi. Ja me tahame kevadel Pariisis ära käia 3ks päevaks, Londonist minnes see polegi kõige kallim. Ja lisaks veel kindlasti tuleb lõbustuspargis ka ära käia(mis on täiskasvanutele mõeldud, nii et ma veits kardan, aga õnneks üks neist kahest pidi veits leebem olema) ja siis ongi varsti juba maikuu käes, kui saab uue töökoha otsida. Ma loodan.

Aga uues töökohas tekib ju sama asi. Kas ma ei võiks veel laps olla?!?! Kes võib süüdimatult kasvõi keset nädalat illuka minna hoolimata et järg päev on esimene tund eksamikonsultatsioon ja teises tunnis suur töö. Samas, kui ma Eesti ülikooli tulen, siis ma natuke saan seda tagasi. Natuke selles mõttes, et mulle ehitatakse kodus ülemine korrus välja ehk mul on praktiliselt nagu oma elamine, lihtsalt allkorrusel elab ema.Ja ülikoolis ma siiski pean(tahan) reaalselt õppima hakata.Ja ma pean ikkagi tööle minema ka. Ja tegelikult. Pärast aasta perest eemal olemist saab imelik ka olema jälle vanematelt raha küsida. Ennegi oli ebamugav ju..mis siis veel nüüd..

Oeh… Vabandage, kuidas mu lapsepõlv siis nii ootamatult otsa sai?!

How much I missed simply because I was afraid of missing it.
(Paulo Coelho “Brida”)

Üleeile kui ma lumest kirjutasin, mõtlesin, et mul on hea fantaasia, sest noh, viimati nähti lund Londonis mitu aastat tagasi ja siis see ei püsinud ka hommikuni. Pühapäeval kui ma Starbucksis istusin ja vaatasin kuidas pimedaks läheb ja linn tuledega täitub ja kuidas jõuludeaeg läheb hirmutava kiirusega..ma olin mõnes mõttes õnnelik, et siin ei ole vähemalt lund. Sest lumi teeb haiget, jõulud teevad haiget. Jah, nad on ilusad..kindlasti. Aga ma ei mäleta kuna ma viimati jõulude ajal õnnelik olin. Kõige esimene jõulumälestus, mis mulle meelde tuleb on vägagi hägune, aga ma mäletan, et mu vanemad kaklesid. Ja peale jõule kolisime me emaga ära. Järgmine mälestus on sellest kui me juba Annelinnas elasime ja ema jõuluõhtul miniinfarkti läbi elas. Ja siis veel muidugi viimased jõulud, mis olid, kui ma just olin Temaga lahku läinud ja üle kõige soovisin, et jõulud üleüldse ära jääks. No such luck. Kuidas ma istusin jõuluõhtul oma toas, vaatasin ta pilte, üritasin mõtteid mujale saada jõulufilmide vaatamisega, põletasin küünlaid, jõin hõõgveini ja nutsin, nutsin, nutsin.. Mõistate? Ei? Vahet pole. Aga mulle ei meeldi jõulud, ma kardan neid, sest kõige hullemad asjad, alustades vanemate lahutusest, on alati nende vahetus läheduses juhtunud.

Aga ma läksin jälle teemast välja. Ühesõnaga, lumi tuletab jõule meelde. Peale jõule mulle meeldib lumi, sest siis saab mäele. Enne jõule nagunii piisavalt lund ka ei ole, kui üldse.

Eile sadas Londonis lund….. Ja ma ei tea kas nutta või naerda. Londonis ei saja lund!! Ma mäletan, kui ma enne tulekut Kätsiga rääkisin jõuludest ja lumest ja et Londonis seda pole väga ja ta ütles, et eriti armas oleks kui mu esimesel aastal siin hakkaks siiski lund sadama..Noh, jah.

Lumi on siiamaani maas. Viimane kord kui siin mitmeid aastaid tagasi lund nähti, siis see oli hommikuks kadunud. Täna on ta ikka veel seal, vahib rõõmsalt vastu. Ja mul on maailma vastuolulisemad tunded sees. Üks osa minust tahaks rõõmsalt ringi karata. Teine osa minust tahaks end oma tuppa lukustada, kardinad ette tõmmata ja kujutada ette, et see pole tõsi… nii ei saa ju.

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.. Ma loodan:).

Shoot me?

Ma avastasin täna, et mu ajataju on täiesti sassis. Ma töötan esmaspäevast reedeni, et siis laupäeva hommikul kauem magada ja trennis käia ja õhtul kell 19 babysittingut alustada. Ja siis pühapäeva hommikul 2 tundi töötan, et hiljem kuskil kohvikus istuda ja raamatut lugeda. Ja nii nädalast nädalasse. Ja siis ma avastasin, et ma ei mäleta, millal mul viimati oli selline vaba päev, kus mul oli 24 h järjest vaba(puhkus välja arvatuna). Aga ma ei kurda. Või noh, mis see ikka aitaks, onju?! Lihtsalt ma täna mõtlesin, et mis kuupäev täna on. Aga hui tean… Pidin arvutist järgi vaatama ja kui arvuti valetaks, ma usuks ikkagi. Kui arvuti ütleks, et praegu on november, ma oleks imestunud, aga tõenäoliselt usuks ikkagi. Et noh, juu siis.

Mis seal siis ikka, aeg läheb jube kiiresti. Ja rutiin tapab.

Aga Kätlin, kui sa netti peaks jõudma ja seda lugema, siis ma olen Golders Greeni Starbucksis. Akna all nagu ikka. Kuna ma ei suuda kodus paigal passida, siis ma lähen sinna ära, aga sa võid ühineda.

Varsti näeme;). Muide, aastavahetuseks ideed on teretulnud. Kanni talu värk jääb vist siiski ära, kuna mu vanemad teevad ise seal midagi. Aga eks siis näeb:).

Adele Ramet “Creative writing” peale Cecelia Aherni “If you could see me now” lugemist oli kahtlemata üks inspireerivamaid asju, mis minuga juhtunud on. Kohe nii inspireeriv, et peale poole peatüki lugemist pidin ma raamatu kinni panema, sest mõte jäi kummitama, mille ma lihtsalt pidin üles kirjutama. Ja kui kirjutama hakkasin, ilmnes korra üks segav paus. Tavaliselt on see teemal, et kuidas kirjutamist alustada. Eile õhtul oli see teemal, et mis keeles kirjutama hakata. Ega ma nüüd ei väida et ma korrektses inglise keeles kirjutan, aga samas, eesti keel on mul ka grammatikavigasid täis. Umbkeelne nagu ma olen, ühtki keelt enam korralikult ei oska. Aga see selleks.

Ega mul midagi tarka täna öelda polegi(ma ei väida, et mul varem on midagi tarka öelda olnud)

Tegelikult on kõik korras, onju on?

Kaissu tahan endiselt. Tema kaissu. Niiniiväga. Aga ma olen tugev, ma suudan. Või noh, ma pean suutma.

Head ööd(vähemalt on mul Raili mõmmi:))

Kaitstud: Still sometimes the pain is what we need for us to grow.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Cecelia Ahern- If you could see me now (2 ja viimane)

„You’ve come to give me a piece of your mind,“ I repeated, looking at her. „That phrase is really beautiful. The mind is the most powerful thing in the body, you know. Whatever the mind believes, the body can achieve. So to give someone a piece of it… well, thank you, Elizabeth. Funny how people are always intent on giving it to the people they dislike when it really should be for the ones they love. There’s another funny thing. But a piece of your mind… what a gift that would be.“

 

„What are you going to tell him when absolutely nothing he wishes for comes true?“

„How do you know it won’t come true?“

„I have common sense. Something which you seem to be lacking.“

„You’re right, I don’t have common sense. I don’t want to believe what every one else believes. I have my own thoughts, things that weren’t taught to me or things that I didn’t read in a book. I learn from experiece- you, you are afraid to experience anything and so you will always have your common sense and only your common sense.“

 

„Well, there’s one good thing about leaving a small town. They all miss you when you’re gone. They all notice it.“

 

„You know, the more you try to simplify things, Elizabeth, the more you complicate them. You create rules, build walls, push people away, lie to yourself, and ignore true feelings. That is not simplifying things.“

 

When you drop a glass or a plate to the ground it makes a loud crashing sound. When window shatters, a table leg breaks, or when a picture falls off the wall in makes a noise. But as for your heart, when that breaks, it’s completely silent. You would think as it’s so important it would make the loudest noise in a whole world, or even have some sort of seremonious sound like the gong of a cymbal or the ringing of a bell. But it’s silent and you almost wish there was a noise to distract you from the pain.

If there is a noise,it’s internal. It screams and no one can hear it but you. It screams so loud your ears ring and your head aches. It thrashes around in your chest like a great white shark caught in the sea; it roars like a mother bear whose cub has been takes. That’s what it looks liek and that’s what it sounds like, a trashing, panicking, trapped great big beast, roaring like a prisoner to its own emotions. But that’s the thing about love- no one is untouchable. It’s a wild as that, as ras as an open flesh wound exposed to salty sea water, but when it actually breaks, it’s silent. You’re just screaming on the inside and no one can hear it.

 

„I used to hate this town. I used to hate every single blade of grass on every hill, but he taught me so much. He  taught me that it’s not the job of this town to make me feel happy. It’s not Baile na gCroithe’s fault that I don’t feel I fit in. It doesn’t matter where you are in the world because it’s about where you up here,“ she touched the side of her head lightly. „ It’s about the other world I inhabit. The world of dreams, hope, imagination and memories. I’m happy up here,“ she tapped her temple again and smiled,“ and because of that I’m happy up here too.“ She held out her arms and displayed the couuntryside around her. She closed her eyes and allowe the wind to dry her tears. Her face softer when she turned to Benjamin. „I just thought it was important for you of all people to know that.“

20.okt(neti puudumise pärast ilmub alles nüüd)

Kui ma teen kellelegi haiget, siis mulle meeldiks seda teada. Sest siis ma teaks end jälgida, et ma sellel teemal enam ei möliseks. Hetkel mul pole õrna aimugi, miks ja kuidas.. Nii et ma üleeilsest saati üritan igal võimalusel lihtsalt jälgida, mida ma ütlen, et mingilgi võimalusel ei teeks enam sama viga. Aga mis mind närvi ajab ongi see, et kui ma teen haiget, siis mulle meeldiks kui mulle öeldakse ja seega, ma arvan, et mul on õigus välja näidata ka siis, kui mulle haiget tehakse. Ja ma ei oodanud reaktsiooni, et selle peale nähvataksegi mulle vastu, et mina teen ka väga tihti oma naljadega haiget. Hea kaitsereaktsioon! Ma polnud lihtsalt purjus ja ei läinud sellepärast nii endast välja. Ja kuigi te mõlemad vist praeguseks hetkeks arvate, et ma unustasin selle ära, et kõik on korras. Tähendab. Mina olen väga palju pidanud vastutama oma sõnade eest. Teil oleks ka aeg. Või ma ei tea, äkki oligi asi tagasi tegemises? Noh, hetk peale seda kui te mind närvi ajasite, ütlesite mulle ju, et mina teen ka haiget. Et siis sellepärast? Ma ei taha oma naljadega haiget teha ja kui ma teinud olen seda, siis kurat öelge ja ma väldin seda teemat, sest ma tõesti ei taha haiget teha. Aga. Teie siis tahate? Kuna te saite vihaseks, et ma julgesin välja näidata mida ma tunnen? Ja see tuletas meelde, miks mulle ei meeldi purjus olla. Sest siis ma näitan välja, mida ma tunnen, kaine peaga oskan ma päris hästi varjata.

 

Ja ma pean puutuma teemat, millest see kõik alguse sai. Ma olen MITU korda vähemalt ühele teist maininud, et see teema pole naljakas. Kui ma olen juba öelnud, siis kui palju peab veel mölisema, enne kui aru saate, et see tõesti polegi naljakas? Kumbki teist pole kordagi olnud samas olukorras, mõlemad teist on ka mingi hetk öelnud, et te pole kordagi kedagi sellises mõttes armastanud. Hetkel kogu see asi ei puuduta ainult ühte ega kahte inimest, see puudutab rohkemaid. Teil kummalgi pole tegelikult õrna aimugi, mida ma mõtlen ja mida ma tunnen, isegi, kui te väidate, et te näete nii hästi inimesi läbi.  HUI. Kui te tõesti midagi läbi näha suudaks, siis te ei käituks aegajalt nii nagu te käitute, ja kui te teete seda meelega, siis ma tõesti ei tea kas ma tahan teid tunda. Ja kogu see teema, isegi need kes sellega tõesti seotud on, ei saa midagi aru. Veel vähem siis teie. Aga eks mulle endale meeldib ka vahel rääkida asjadest, millest ma midagi ei tea.

 

Aa ja muide. Lisaks kõigele saabus ühele sõnum(mitte mulle) sisuga „Marge isn’t nice person, she uses people“. Naljakas on see ka, et isegi kui asjaga on mitu inimest seotud, olen miskipärast alati mina see, kes pasa enda kaela saab.

Aga kuna ma eelistan ausust silmakirjalikkusele, siis aitäh, et te lõpuks suu lahti tegite.

Raili: “Vaata, tekib ju masendus, kui oled 2 kuud oma parimast sõbrast eemal”
Marge: “Sa olid 5 kuud minust eemal ju?!”
Raili: “Totu, ma rääkisin alkoholist.”

Tegelt on tore. Aga kuna Raili on pühapäevani veel siin, siis pikemat sissekannet enne pühapäeva õhtut vist oodata ei ole. Muide, ma olen ta juba ära suutnud rikkuda. Esimesel päeval ta vaatas mu nalju imelikult, aga nüüd teeb juba ise ka neid. Nii et ma kahtlustan, et Eestisse tagasi minnes pühapäeval ei mõista teda enam keegi. Samas, ma arvan, et kui ta selgitab, et ta elas nädala minuga koos, siis mõistavad kõik:D.

Ja üleeile oli ka tore. Hommikul kell 11 läksime esimese bussi peale, kell 15 tulime neljanda bussi pealt maha ehk jõudsime sihtkohta. Kell 16 hakkasid avatud uste päevad ülikoolis, ühe 20 minutilise loengu pidasime vastu, siis väsisime ära(Raili lohutas, et kõik loengud ongi sellised), võtsime tasuta kakao, mida registreerunutele pakuti, mina sooritasin krimaalkuriteo(pikemalt järgmises sissekandes), hakkasime jälle bussidega sõitma, et tagasi koju jõuda. Kell 16.30 alustasime siis rännakut bussidega, kell 22 jõudsime koju. Nii et põhimõtteliselt sõitsime terve päeva bussidega. London on tore:D!