eluilu.

Kui see, mis sa leidsid, on puhtast ainest, ei kao see iial. Ja sa võid alati tagasi minna. Aga kui see oli üksainus valgusehetk nagu tähe plahvatus, siis tagasi tulles sa seda enam ei leia. Aga sa nägid tähe plahvatust. Ja see juba on midagi.

Paulo Coelho

Istud kohvikus, sööd šokolaadikooki ja jood lattet ja loed või ajad niisama lolli juttu.(Aknaalused tugitoolid on maailma parimad kohad, maailma parim on suurlinna elutempot ja ringijooksmist vaadata).

Kõik saaks nagu järjest selgemaks, aga samas pole midagi selget. Ela siis sellisena. Aga eks ma üritan mitte kurta.

Raske on ikkagi. Ja mingi hetk ütlevad mu närvid selle siinse närvipinge peale üles ja ma vaikselt tõmban minema lihtsalt. Aga mitte veel tagasi Eestisse.

Ja kui tõesti kõik ära kaob, siis.. juu siis pidi nii minema. Pidi? Ma ei tea. Juu siis. Vähemalt on nii lohutav mõelda.

Ja mu viimased hommikud , kus ma sain magada niikaua kui tahtsin kadusid ka. Ehk laupäeviti hakkan ka tööle, mitte küll siin peres, aga noh, iga lisaraha on väga teretulnud, sest kohti kuhu vaja raha paigutada on palju. Kahjuks.

Aga elu on ilus. Ma arvan.

Ma pakun küpsist, kui millestki aru said. Aga mul tõesti pole tuju täna pikemalt seletada. Olen nagu olen, peaasi, et veel olen.

still the same shit.

Tere..

Pakkuge, kes jälle kuri on? Või kurb. Või mina ei tea ka. Igatahes mu blog ongi üldjuhul täitnud ülesannet tuju parandamiseks või halva tuju välja elamiseks nii et ma ei kurda. Ära loe kui ei sobi.

Igatahes.. Ma arvasin, et kuigi mul on mu suguvõsaga probleeme alati olnud, siis ma arvasin, et mu pere ei suhtu minusse kui halvemasse või noh, et ma olen võrdne. Või ma ei tea. Mis siis nüüd viga? Mu lapsepõlvekodu..Mu isakodu… Reolas. Mu kõige kodusem kodu. Ja teate, mis nüüd tehti? Mult võeti mu tuba ära. Roosi ja Marta saavad eraldi toad ja Katsil ja Sandril oli suuremat tuba vaja ja noh, ega mul polegi mu kodus oma tuba vaja onju? Tegelt ma pole kuri. Ma olen kurb. Kas ma ei tähendagi mitte midagi?! Nad isegi ei eelda, et ma tagasi lähen?! Mul jälle pole sõnu. Ja iseenesest ma saaks ju aru.. Aga nad isegi ei küsinud minu arvamust. Mitte kordagi. Mitte keegi ei küsinud, mis mina arvan ja kas ma nõus olen. Alles siis kui remont käimas, mainiti mulle ka. Nad räägivad küll, et niipalju kui ma Reolas käin, siis saan Marta toas magada. Aga minu asjad? Jätan Marta tuppa, kus nad saavad 24/7 sorida neis? Ja andke andeks, aga mul on alati vaja olnud üksiolemiseks kohta, mul tuleb vahel keset päeva ilge vajadus omaette olla ja nüüd mul pole seal seda võimalust, kui mind see hetk ründama peaks?! Tähendab.. Niigi kurdeti koguaeg, et ma käin liiga harva maal(kord nädalas käisin).Aga kui ma tagasi tulen.. Ärgu siis imestagu, kui ma veel harvemini sinna satun. Ise võtsid isegi mu toa mult ju ära.Küsimata. Huvitav mis nad mu sinna jäänud asjadega teevad. Viskavad ära?! Teeks juba korralikult siis.

Vahepeal ma ärritun oma suguvõsa peale..kogu selle jama pärast, mis pidevalt toimub. Aga nüüd ma ei jõua isegi enam vihaseks saada. Ma lihtsalt ei saa enam aru. Mingi hetkeni tekitas selline käitumine minu suhtes viha. Nüüd ainult nõrkust. Ma olen siiski üks nendest ju? Või..Või ma tõesti siiski ei ole? Ja ma tõesti olen ise selles kõiges süüdi?

Mingi hetk ma tõesti enam ei jõua.

Ja asja irooniaks laulab Noizmakaz taustaks, et asi pole mitte armastuses, vaid selle puudumises. Palju õnne mulle.

Lemmikkorter.

2 aastat tagasi oli esimene korteripidu. Raili sünnipäev. Mäletate? Jah, ma tean, mina ka täpselt ei mäleta. Samas ma mäletan kõige rohkem. Kuidas ma lõpuks uinusin akna all vaiba peal. Esimene hooaeg oli vähemalt iga nädal korteripidu, tavaliselt 2 korda nädalas. Ja koguaeg olid eriti kõvad peod. Vannikukkumine on läbi aegade üks märksõna olnud. Kõike ma kirjeldama ei hakka sest see läheks liiga pikaks ja ega mul ka nii hea mälu pole(meie halvas mälus võib jälle seda korterit süüdistada). Aga need peod olid nii armsad ja toredad koguaeg. Teine hooaeg oli asi rahulikum..Kord kuus umbes toimus korteripidu ja need hakkasid ka ära vajuma lõpuks, aga samas, minu ärasaatmine seal oli siiski..vägahulll. 4jakesi ühes kitsas voodis magada on ka normaalne. Aga hoolimata et pidusid oli harva, siis väh kord nädalas olin ma ikka seal. Vahepeal ilmusin niisama keset päeva kuna oli vaja pohmakat välja magada, vahepeal ei viitsinud koolis olla ja läksin sinna, et pelmeene praadida ja muidugi, meie pühapäevaõhtune pereelu Railiga.

Miks ma seda mõtlen nüüd? Sest see laupäev on korteri kolmanda hooaja avapidu ja ühtlasi Raili sünnipäev. Ja esimene korteripidu, kust mina puudun. Ja ma ei kujuta ette. Raili ka ei kujuta ette, korteripidu ilma minuta? Selles mõttes, et kes rahvaga rääkima hakkab ja rahvast kokku ajama?! Kes võõrast rahvast vedama hakkab?! Kes pinda käima hakkab et ammu pole korteripidu olnud, teeks ühe, kuigi alles nädal tagasi oli?! Kes tuleb oma geniaalsete ideedega, et teeme vesikat suust-suhu? Kes ilmub keset nädalat Raili juurde, et õppida aga asi lõppeb ikkagi peoga?! Kes Raili külmkapist mahla ja sulajuustu hävitama hakkab?! Kes surub oma muusikat õhtu läbi peale?!:D Kes Railit täis joodab?!?!?!?!

Kurb on. Liiga kurb. Korteri kolmas hooaeg ja mind lihtsalt pole.

Ja selline Raili-igatsus on ka. Aga 3 kuu pärast tibu..  3 kuu pärast juba näeme:’).

 

(apelsinimahl on endiselt viina maitsega.)

23.09

Mis ma oskan öelda. Maru kehv blogija olen viimasel ajal. Aga, ma tavaliselt kasutangi blogi, et oma halba tuju välja elada, järelikult peaks see ju hea märk olema? Või ei? Who knows. Aga eks ma annan endast parima.

Täna on Kätlini ja Kadri sünnipäev. Kuna Kadri(minu armas kallis vanem õeke(vanuselt vähemalt vanem:D)) on Eestis ja seega kaugel kaugel, siis temaga piirdus asi kõigest sõnumiga ja hiljem msnis rääkimisega. Kätlin aga on 15 minuti kaugusel. Algselt pidin ma tema manu minema ja kooki sööma, aga mida polnud oli kook. Nojah. Siis otsustasin oma geniaalse mõistusega ta viia Costasse(kohvik, peaaegu samahea kui Starbucks) šokolaadikooki sööma ja kuuma šokolaadi jooma. Armas eks. Eriti minusugusele šokolaadisõltlasele. Kätlin oli tubli, sõi ilusti koogitüki ära ja jõi pool kuumast šokolaadist ära, siis otsustas, et asi pole enam nii tore kui ta ülejäänud poole ka alla vägistaks ehk liiga magusaks läks ära. Mina olin veel tublim, sõin oma koogitüki, jõin oma kuuma šokolaadi ja lisaks veel kätlini ülejäänud poole joogist. Mainisin oma šokolaadisõltuvust? Üleüldse, Kätliniga on tore Lattet või kuuma šokolaadi juua, ta maru tihti üle poole ei jõua ära juua ja pakkuge, kes on see abivalmis inimene, kes aitab hädast välja ja hävitab ülejäänud poole? Noh, isegi kui elu niivõrd ilus pole, siis kuradi magus on ta sellegipoolest.

Hästi palju küsitakse mult ka veel, et mida ma siis ära teinud olen. Pfffff. No mina ei küsi teie käest ju iga päev, et mida head sa teinud oled, eriti kui tegu on lihtsalt igaaastase sügisega. Ma saan aru, et London tundub erilisem, on ka kohati..aga. Ega ma siis nüüd koguaeg siin ka midagi erilist ja toredat ja huvitavat ei tee, millest rääkida oskaks. Kõige seiklusterohkemad asjad, millest rääkida oleks teile, on klubiskäigud, aga neid juhtub ju kord kuus ainult:).Vot. Mis ma siis teen, tööd teen, magan, käin trennis(hiphop tants again), mängin tennist, loen, pikutan pargis, pean piknikke, istun kuskil purskkaevu äärel ja joon kohvi, käin poodides, söön lagritsakomme, passin netis, kuulan muusikat, mängin Kätsiga kaarte(stress- maailma parim stressitekitaja), käin klubides. Varsti lisandub keeltekool ja tihedamini kui kord nädalas trennis käik(siis kui rahaline seis paraneb). Ja veel varem lisandub again kitarri mängimine. Nüüd said vist põhilisemad asjad kirja. Näete, mitte midagi nii erilist. Vähemalt mitte nii rääkides teie jaoks. Aga minu jaoks on. Samas, ma tõesti arvan, et igaühe jaoks peaks tema elu olema täidetud talle oluliste ja eriliste hetkedega. Minul neid on, minu jaoks:).

Mis veel.. Kõik, kes kurdavad nõrkade küünte üle, sööge iga õhtu pool porgandit ära. Noh, ma tean küll, et te olete seda soovitust varem ka kuulnud. Mina olin ka. Aga ma ei arvanud, et see vahe niiiii hästi märgatav on. Isegi Kätlin mainis ja kui ma talle oma saladuse avaldasin(et ma söön iga õhtu porgandit), oli ta üllatunud igatahes.

22.dets kell 22.55 maandun ma Tallinna Lennujaama.(võibolla olen varem kirjutanud sellest). 2. jaanuar 16.15 lendan tagasi Londoni. Muide, mul on väike mõte korraldada aastavahetust Reolas. (http://www.hot.ee/kannitalu/ ) . Selles kohas.  Aga mul oleks vaja varakult teada, kas huvilisi on, et siis ma saaks rääkida ära, et see mulle vabaks jäetakse. Sest lihtsalt niisama midagi kergelt võib Raili korteris ka teda, väikse rahvaga:D. Nii et kõik, kes mind reaalselt teavad(ma miskipärast kahtlustan, et neid, kes mind EI tea, ei ole siin lugejate seas:D) võivad teada anda, mis nad arvavad, sest ma tõepoolest tahaks kõiki näha selle lühikese aja jooksul ja ise peo korraldamine on tõenäoliselt parim moodus selleks.

Edasi.. Ma olen suht emaks muutunud:D. Täna vaatasin. Kõigepealt eile pahandasin ühega(nimesid ei nimeta), et ta püssi läks, sest tal oli täna hommikul tööintervjuu. Ma mõtlen, et varem oleks just mina olnud see, kes oleks teda püssi vedanud või kuhu iganes. Nüüd ma heidan sellist käitumist ette:D. Ja siis ühel teisel lähedasel olid tõsised rahaprobleemid hiljuti ja nüüd kui neil natukenegi rohkem raha mehega tekkis, ostsid nad läpaka. Milleta nad tegelikult said väga ilusti hakkama ja mida neil tegelikult väga vaja polnud. Ja pakkuge, kes pidas loengu maha neile sellepärast?!:D Aga ega ma pahapärast..lihtsalt..mõelda võiks ka ju natuke. Ja rääkida minu muutustest, siis ma vabal ajal käin mantliga pidevalt.(okei, poolmantel, aga siiski). Ma mõtlen.. Mina?! Ega ma ometi suureks ei kasva?!:D I don’t think so. Läheb üle, ma loodan:D

Ma arvan, et aitab kaa. Varsti on vaja siiski Kätliniga veel kokku saada ja äkki saan ma lõpuks mulle lubatud koogitükikese ka kätte:D

Süüdimatus.

Süüdimatus…

Tähendab mina olen ka naiivne, aga ma tunnistan endale seda ja nagu T. ütles siis tänu selle teadvustamisele saan ma seda nagu enda kasuks ära kasutada. Aga. Ma pole süüdimatu. Ma tunnen kohati isegi liiga tihti süümekaid. Aga see on osa hoolivusest.

Ja siis ma avastan kuidas mind ümbritsevad täiesti süüdimatud inimesed. Täiesti süüdimatult, ainult endale mõeldes(võibolla kuskil tagasopis mõtlevad teistele ka, aga kuni tegudeni see ei jõua, pole sellest mitte kuraditki kasu). See ei juhtunud esimest korda. Ja see ei juhtu viimast korda. Aga kaua ma seda välja kannatan?! Keegi ei tea. Peale minu. Ja mitte kaua. Ma olen tugevam kui paljud arvata oskasid ja hoolimata oma emotsionaalsusest ja hoolimisest ja nõrkusest ja süümekatest, ühel hetkel mind lihtsalt enam ei ole.

Ja kui ma julgen rääkida, suudetakse mind nii maha teha ja nii vastu vaielda(isegi kui ta hiljem tunnistab, et tegelikult mul oli kohati õigus). Ja tänu sellele ma isegi ei taha sellest enam rohkem rääkida. Jah, ärge küsige, ma ei taha rääkida. Ainult blogi kurdan. So what? Oma asi.

Ja kui tunned end puudutatuna siis tõenäoliselt pididki.

Enamasti on ainult 1 võimalus. Ma raiskasin selle ära. Kahetsedes hiljem aasta aega seda ja noh patja nutmiseni ma küll ei läinud, aga olin kuradi vihane enda peale koguaeg.(Jah, ma ei rääkinud sellest väga, valus teema oli). Ja nüüd.. Sain ma uue võimaluse.. And u have no fucking idea how happy I am now. Ja ma luban pühalikult, et seekord ma seda raisku ei lase ja annan endast parima. Because it’s worth it. Ja palun Käts, tuleta mulle seda lõiku igakord meelde, kui ma peaks üritama ära unustada. Kuigi ma loodan, et ma saan ise ka hakkama. Aga nüüd ma lähen ja säran vaikselt edasi ja siis lähen peksan lapsi magama(teist õhtut järjest babysitting:S) ja mõtlen, et millekuradi pärast mul oli vaja mu uus mp3 ära lõhkuda ja mõtlen, et kust kurat ma kogu selle raha välja võlun(note to myself: iisraelist ei tohi koju helistada ja tundide kaupa rääkida, ükskõik kui suur igatsus ka pole, aga noh, ma tean, ise olen süüdi). Oh well, I don’t give a shit. Praegu need pisiasjad(jah, ükskõik kui suured ja jubedad nad ka ei tundu, nad on pisiasjad) ei riku mu tuju.

Eia Uus “Kes me oleme, mis meil on & mida me tahame”

http://www.va.ee/?leht=tekstid&tekst=5&PHPSESSID=404b3e1be153e8e757ab899b566a2ee0

 

Tsiteerides:

“Kui eelkooliealised võtavad antidepressante nagu väidab meedia ning algkoolilaste päevad kestavad 8st 19ni, siis oleme meie viimane 27selt mitte rabandusse surev põlvkond. Aga et 20ndates kusagile jõuda tuleb teismelisena päris palju eeltööd teha. Et siis 20ndates koolid „igaks juhuks“ läbi käia (sest mõnekümne kardina taga on üks aken, milleni tuleb jõuda, et saaks selle avada ja hingata puhast õhku: põhikool on esimene kardin, ühine kardin; edaspidi on valikud. Kinnitame tagalat, et täiusliku olukorra tekkides ei pärsiks meie edasiliikumist mõni vahele jäetud samm?), et saavutada väljavalitud elualal oma maksimum, et ümbritseda end vajalike inimestega ja et mitte mingil juhul läbipõlemist välja näidata. Ja et ennast pidevalt unustama panna, et kõik, mis me saavutame, on lõpus ikkagi vaid hunnik mittemidagi, või heal juhul prahti. Elame kiiresti ja sureme kiiresti.”

” Ei taha olla täidetud võltsuse ja pinnapealsusega; tahame, et meie peades oleks ehe mõte. Ei taha, et meie kujutlusvõime oleks halvatud ümbritsevast; tahame olla ohuks seiskuvale maailmale, et ta jälle tiirlema panna. Ei taha surra armideta. Ei taha kõike üledramatiseerida või alatähtsustada. Ei taha lasta kõigel meile juhtuda ilma vastu võitlemata. Ei taha anda oma lastele elu, et siis neile ka meie oma elu anda, sest unustasime seda ise elada. Ja üleüldse! – ei taha elada nii, et pärast meid võib veeuputus tulla; tahame elada nii, et veeuputus võib tulla millaliganes ja me ei peaks hakkama kooris soolasilmselt lalisema: „Aga ma olen ju liiga noor, et surra…“ Sest me ei ole raisanud ja asjatult rabelenud. Sest me elamegi.

Ja kui siirus teeb mu naiivseks, siis olgu nii. “

Emotsionaalne nõrkus

Sellest, et mehed on lollid tegi Janika kunagi väga selgesõnalise sissekande. Aga lisaks sellele on nad nõrgad ka. Noh, kui palju on neid mehi, kes on maha jäetud ja siis nad ei suuda sõber ka olla. Okei, esimesed paar kuud ikka on raskem. Aga ntks pool aastat hiljem? Ja siis nad ei suuda isegi ühes ruumis normaalselt olla ja hakkavad paanitsema kuigi tegu oli kõigest ühise sõbra sünnipäevaga? Ja siis teine variant on see, et kui olete sõbrad ja tal tekivad tunded ja siis ta ei suuda enam sõber ka olla ja hakkab järsku lambist vältima. Ma ei saa aru. Mind on ka maha jäetud. Ma olen ka haiget saanud.. vägagi palju. Ja ometi just tänu sellele, et kuna mul on selle inimese vastu sügavamd tunded, siis ma hoolin  tast rohkem ja ma olen nõus kasvõi ainult sõprusega, sest kui sa tõesti hoolid inimesega, siis sul pole vaja nii egoistlikult teda endale, vaid sa oled rahul ka lihtsalt sõprusega, sest põhiline peaks olema ju, et tema on õnnelik. Peaks ju?! Kui sa tast niiväga hoolid, miks sa ei suuda teda teistega koos näha ja tahad teda pigem endaga kannatamas näha(sest kui tal tundeid pole, siis varem või hiljem see muutub selleks). Minu arust see nö suured tunded, mis neil meestel on, on lihtsalt isekas omamisvajadus. Et umbes, kui sa minu oma ei ole, siis mul pole sinusugust inimest üldse oma ellu vaja. Come on, alles ta oli nii tähtis, et sa ei suutnud temata üldse elada. Teisisõnu, kui panna ei saa, siis muuks ei kõlba?! Loomulikult see on raske, olla lihtsalt sõber, aga sellega harjub ju ära ja kui ta tõesti nii tähtis on, siis sa peaks ju igasuguse sideme üle temaga õnnelik olema. Kui sa tõesti armastad, siis peaks esikohal olema siiski see, et sa tahad, et tema õnnelik oleks?!

Ma jäin ka Temast ilma. Mitu korda(meie suhe oli parim näide, et seebikad toimuvad ka igapäevaelus ja need pole midagi nii väljamõeldud ja võimatud). Igatahes. Ma mitu korda ütlesin talle,et ma ei taha Temast enam midagi kuulda, et Ta lihtsalt ära kaoks jne. Lõppkokkuvõtteks võtsin ma ikka ühendust ja ütlesin, et ma tahan sõpradeks jääda. Praegu ka, after all this shit..Ma ikka veel tahan kasvõi ainult sõber taga olla(jah,arvestades seda, kui poolikuks meil asjad jäid ja mida me rääkisime, keda ma lollitan, loomulikult ma loodan, et ühel hetkel saab kõik korda, aga see selleks). Hetkel me oleme lihtsalt sõbrad ja ma saan hakkama sellega. Ja isegi kui ma peaks teda kellegi teisega jälle koos nägema, ma saaks hakkama ka sellega. Raske oleks, loomulikult.Valus ka kindlasti. Aga lõppkokkuvõttes siiski hea meel. Sest kui ta on õnnelik, siis see on ainus mis loeb. Aga see näide on üldse veits ekstreemne ses mõttes, et selle kohta ütlevad mu vähesed naissoost sõbrad ka, et nad ei saa aru, kuidas ma suudan ja nii tugev olen. Aga. Ma olen kõikide oma eksidega sõber. Vähemalt üritan. Ma pole kedagi tahtnud neist ära kaotada. Osad jah, kaovad ise.. Sest nad ei suuda. Naljakas on vaadata eriti seda nende peal, kes minu ju maha jätsid. Ja nüüd ei suuda siiamaani normaalselt suhelda. Aga no tõesti, kui ta kunagi suutis mind kõige õnnelikumaks teha, miks ma peaks järgmine hetk tahtma täiesti võõras olla?! Elu läheb edasi, aga..

Ma ei räägi kõike seda ainult enda kogemuste põhjal. Mida rohkem ma teisi vaatan ja teistest kuulen.. No on nii. Aga kuidas te ei suuda siis oma tundeid alla suruda?! Ja kuidas see inimene saab niiiniii kallis ja värki olla, ainult hetkeni kui on võimalus, et ta päriselt endale saada? Haige omamisvajadus?! Midafakki. Ja veel need sõbrad on ka jubetoredad. Kuna on..hullult head sõbrad ja särki. Ja siis mingi hetk kaovad ära, sest nad ei suuda. Tekitab sellist mõnusat tunnet, et kas sõbrana polegi midagi väärt, ainult siis kui panna saaks?! Ja ma jõudsin kogu selle tekstiga järelduseni, et see polegi nii väga emotsionaalne nõrkus, vaid pigem lihtsalt isekus.

(jah loomulikult, erandeid on alati,aga üldpilt on mulle selline jäänud)

Ja siis te istute kahekesi kohvikus akna all ja joote lattet ja olete kumbki tükk aega täiesti omas mullis, kuni lõpuks üks teist võtab raamatu välja ja hakkab vaikselt lugema ning selle peale tuleb ka teine oma mullist välja ja süveneb samuti vaikselt oma raamatusse. Ja mingi hetk on latte juba täiesti jahe aga endiselt joodav ja te räägite.. Kõigest ja kõigist ja sellest kui ilus koht see oli ja kui hea oli tegelikult istuda kohvitassi taga ja vaadata suurlinnaelutempot ja edasi rahulikult istuda ja mõelda, et kuskile pole kiire. Homme, homme jah algab uus töönädal. Aga see on homme. Ja latte saab otsa aga jutt ei saa. Ja õnneks oli alati võimalus järgmine latte tuua. Ja kogu ring hakkas otsast peale. Justnagu kokkulepitud vaikusehetk kuuma lattega ja oma mõtetega jne. Hea. Isegi liiga.

Ja siis te kõik küsite, et mida head ma siin teen. Aga selliseid pisikesi erilisi hetki ma ei hakka ju rääkima, need kaotavad edasi rääkides oma mõtte. Ja klubiskäigud kardavad valguse kätte jõudmist. Ja nii te siis peategi leppima vastusega, et mitte midagi erilist vms. Kuigi iga nädalavahetus on leidnud omad erilised hetked. Aga seda kõigest minu jaoks. Samas. See ongi ju ainus, mis lugema peaks.

Ja ma armastan seda, kuidas Ta oma lihtsate kirjadega mu päevad heaks teeb. Jah. Ta pole kadunud. Ma ei tea kas meie puhul ongi sellist võimalust, et me täiesti ära kaotame üksteist.. Või noh. Ma ei taha uskuda ja ma ei usugi, et on. No matter what.. Sõbrad oleme ikkagi.

Note to myself: Kirjutada meeste emotsionaalsest nõrkusest, millest ma 107 korda juba mõelnud olen. Aga mitte täna. Sest täna pole mul üldse tuju selle peale mõtlemisele/närvitsemisele end kulutada.

Te ütlete(ja ma ise mõtlen ka) koguaeg, et kui ma tagasi tulen, on kõik muutunud. Inimesed on muutunud, mina olen muutunud, omavahelised suhted on muutunud(jahenenud) jne. Ja see on ju loomulik, nii pidigi minema. Aga kui kõik tõepoolest nii muutunud on..kas ma siis tahangi tagasi tulla?

Vaatasin albumist kõiki neid pilte jälle eile õhtul.. Kõiki neid mälestusi. Emadepäev Elistveres üleeelmine aasta, Maarjaküla, kanali äärsed pildid Kätsiga(ass like that), lasteaia pildid(kätsil on kollane mummudega pluus), muusikakooli lõpetamine, Roosi ja Marta pildid, onu Riho pulm ja Kos, Rex ja temaga jalutamised, 10nda klassi alguse rets(Mihkli karvased jalad ja nussa), Gintude sünna 2005(kõik jalanõud võeti ära ja Kertuga kukkusime parvelt tiiki peaaegu:D), Kulli korter ja Äpu Kullile keelt kõrva ajamas(pilt mis tekitas tükk aega palju pahandust), Äpu maa esimesed peod(Valetamine ja Äpu ja Kulli suhe:D), esimene Õru pidu(Kull:”Marge, ära saa valesti aru aga mul on jubedalt su abi vaja praegu”, 5 km niisama jalutamine, kuhu kell jäi?!), Raatuse kossuväljak(minu karjamaa ja sinu karjamaa), Volber 2006(kisume teksad lõhki ja värvime juuksed siniseks ja kesklinna luudadega vahusõda tegema), Joosu sünnipäevad(Äpu laulmine ja tantsimine, telgi tagurpidi tõstmine(mina olin telgis:S:D), jne), Äpu maal saunas käimised(Kertu, võta kukile!), Reimo sünnipäev 2006 ja keset ööd purjus peaga uisutama minek(lõbus oli), esimene korteripidu(perepilt ja keelepilt), Gintude maa dets 2006(“ära pane tähele, mu jope haiseb veits, kats kandis seda”), Kulli maa ja mosse ja meie tubli autojuht Lauri, Raili 18(ja esimest korda vesikat), Venemaa ja odav viiin siider, Kressi tänav ja meie haiged pildid, Ülku 12a-täna-süüa-ei-saa, Rocki meeskond ja Nash ja fännklubi pildid, Murtud Rukkilille ühing ja tööpäev Kertuga, esimest korda lauaga Kuutsekal, üheksanda klassi titekas ja minu esimene Rocki mäng ja pirogovil keksu mängimine, üheksandas klassis Lisanna sünnipäev, ema pulm ja Kätsi ja veinikeldri ülema seiklused, Viljandi rist ja O. , Mannu ja keeleneet, Mannu ja trenniskäigud(riietusruumis käigudXD), minu lemmikpilt Kätsist(Vanakesega), Kats Ja Kos, mina ja Kos, 01.09.2007, Kätsi 18(ainsad pildid mis mul on Tampzist, Rainerist, Priidust ja Andrusest),  Kulli korter eelmine suvi(3 pilti- kaine maxu, purjus maxu, magav ehk pohmakaga maxu), titepäev 12ndas ja hiljem tited pudelitega pirol(jube purjus tited), õhupallidega tigra, Veixi korraldatud pidu(häälega tallinna ja muud jamad:D), Raili korteripidu enne pupsiku sünnat, Karijärve ja punkripildid(Mel, Elar, Sven, Tann, Taavi, Pupsik, Magnus), Kulli sünnipäev 2007(“Su silmade säraa”, “ma teen selle pildi pärast endale reidikasutaja”, mina ja mu ilusad silmad), Äpu sünnipäev 2007(“Kas mina tegin seda:O”), eelviimane korteripidu, Kertu 19(ole veel kaine:D), esimest korda londonis(august 2007), Soome 2007 suvel(kohe peale eestisse jõudmist Kätsi, Tiidu ja Tampziga välja ja 2st väiksest siidrist täis), Donovaly, Siimuga kahekesi Kuutsekal(pardihääl ja igav ei hakka), püssis käik märtsis Mannu, Kissu, Krissu, Lalla ja Sassiga(keegi oli veel, lähme karaokesse), ema sünnipäev Aleksandris(peale mida hakkasin ma Tommiga suhtlema), Kiisu, Tigra, minu sünnipäev( Tampz, kus on su käed?!), Õpetajate päev 2006(guaššvärvide laksu all), õpetajate päev 2007(vägivald ON lahendus), Raili korteripidu(R. vaatab pilti..Oi, Mel oli ka siin?!), Janika ja Maxu klubipilt(statoil ja 5 sekundit), Maxu ja Kätsi klubipilt(“Mulle ei meeldi need fotograafid..Käts, poseerimine!”), Jõulud 2007 ja Riia(Lauri, võta sülle!, teinekordki!), jne jne jne.

Päris 1 mälestus.

Aga need ajad on ju läbi. Ja ma sain juba enne ära minekutki aru, et osad asjad ei hakka enam kunagi samamoodi olema. Kasvõi sellepärast, et inimesed on suuremaks kasvanud ja mõistus on hakanud koju tulema. Aga kui kõik nagunii samamoodi ei hakkagi olema, miks ma peakski tagasi tulema, paneks parem selle mälestustekarbi ilusti kinni ja ei hakkaks seda ära rikkuma..

Või ma ei tea kah.. Jah, mul oli väga igav.