I’m from a land called secret estonia, nobody knows where it’s at.

Ma olen juba tükk aega tahtnud Eestist ja eestlusest kirjutada, aga ma pole selleni miskipärast jõudnud. Nüüd siis lõpuks.

Esiteks. Mult on nüüdseks tuhandeid kordi juba küsitud, kuskohast ma pärit olen. Iisraelis sellepärast, et ma räägin inglise keelt(mulle on mitu korda pakutud, et ma olen inglismaalt pärit, kusjuures seda pakkus inimene, kes oli ka inglane, nii et suht ego tunne tekkis:D) ja Inglismaal selle pärast, et ma räägin aksendiga. Seega on mul olnud tuhandeid kordi võimalus seletada Eesti kohta. Üheksasaja üheksakümne üheksal korral pole inimestel õrna aimugi olnud, kus see on. Nii et nüüd kui mult küsitakse, siis ma vastan kõigepealt “From Estonia” ja siis hakkan automaatselt seletama juba, kus see on. Siis sellepeale muidugi olen ma saanud paar korda vastuse, et ma teadsin küll, kuigi hiljem tuleb nende jutust välja, et ega ikka ei teadnud midagi. Ja tegelikult mind ärritab see. Eriti Inglismaal. No tõesti.. Kuidas kurat te ei tea. Ise elata ka Euroopas ju. No olgu, ma saan aru, et kui täpselt ei tea. Ma ka ei oska 100% kindlalt näidata kohe, kus ntks Horvaatia vms asub. Aga piirkonna oskaks ikkagi näidata, et kuskil seal kandis. Ja kohe kindlasti ma teaks, et see asub siiski Euroopas. Seega, ma ei paneks absoluutselt pahaks, kui nad ajaks sassi Eesti ja Läti vms. Või umbeski teaks, et sealkandis kuskil on. Või kasvõi teaks, et see asub Euroopas. Aga tegelikult. Pangatöötaja küsis mu käest, kas Eesti asub Aafrikas. Nagu midafakki? PANGATÖÖTAJA?! Ja kõigele lisaks.. No kui tõesti ei tea, kurat vaadaku mulle otsa, olen ma siis tõesti tumedanahaline?! Harituse tase on kõrge.

Samas, ega erandeid on ka. Ja nad üllatavad meeldivalt. Iga kord kui keegi minuga pikemalt räägib Eestist ja teab ajaloo kohta või uurib kasvõi ilma ja looduse jms kohta, siis tuleb mõnusalt soe tunne sisse. Isegi need, kes ei tea, aga keda tõesti huvitab, tore on. Kahel korral olen ma isegi näinud inimest, kes teab Tallinnat. Ühte neist nägin Iisraelis, ühte Inglismaal. Inglismaal see tüüp oskas isegi “Tere” öelda. Ja samuti õpetasime me teise sõna..nimelt “Joo”:D.

Ja siis on veel need geeniused, kes ajavad jutu sees sassi ja ütlevad mu kodumaaks Venemaa. Ja saavad maailma kurjema pilgu. Või küsivad, et kuna ma siis Venemaale tagasi lähen. Nagu, mida?! Ja siis oli siin üks geenius, kes tuli muga vaidlema, et Eestis räägitakse vene keelt. Ja samuti oli teine geenius, kes ütles mulle, et tema jaoks jääb Eesti alatiseks osaks Venemaast. Ausalt, minge perse!

Tegelikult on Eestis hea. Üllataval moel on tegelikult Eestist rääkimine ja Eestist mõtlemine südant soojaks teev asi.

Muidugi.. Need, kes lihtsalt nö “moe” pärast vms küsivad, et kust ma pärit olen. Nendega ma ei viitsi seletada. Ja üldjuhul ma ei küsi kunagi vastu, kust nad pärit on. Noh, ntks hostelites ja nii, kui ma saan aru, et pole tegu kohalikega. Ja osad vihjavad ka, et ma ikka küsiks. Aga.. Hui küsin. Ausalt.. Mind ei huvita. Ja mus pole endiselt seda võltsviisakust küsida, lihtsalt sellepärast, et kõik ju küsivad. Nagunii kohtun inimesega üldjuhul 5 minutiks kuni pooleks tunniks ja rohkem teda kunagi ei näe.. mis vahet sellel siis on, kust ta pärit on.

“Märkamisaeg” pani mind jälle uhkust tundma oma rahvuse üle. Nagu ka Kanter loomulikult. Aga see öölaulupidu. No mul on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII kahju, et ma Eestis ei olnud. Et ma minna ei saanud. No kurat.. Aga mis seal ikka.

 

Ja nüüd helistas isa just. Ja kui küsis, et ma koju tuleks ja ma ütlesin, et varsti tulen, siis hakkas Roosi taustal hõiskama ja “JEEEEEEEEEEEE” karjuma. Nii armas. Hea, et pisar silma ei tulnud jälle:)