Päev algas jubedalt. Ilge mürin käis. Kätlini juures arvati, et plahvatas midagi. Meie juures karjusid kõik ja muretsesid kas lapsed on terved. Äikesemürin oli tegelikult. Aga tõsiselt jube. No terve maja värises korra(vibreeris nii õrnalt). Mina ärkasin selle peale. Hiljem tükk aega kõik muretsesid. Jube.

Suurema osa päevast veetsin Siiri juures. Siiri tegi pannkooke. Ma ei mäleta kuna ma neid viimati sõin. Eestis kunagi ammu. Tagasi tulles otsustasin paduvihma käes tükk aega kõndida. Ja laulsin lõpuks vihma käes “Nobody’s home”.

Enamik lauseid on lihtlaused. Juu siis mul on lihtne tuju.

 Tsau.

Mul on 2 maailma kõige kallimat väikest inimest minu jaoks, mu pisikesed õed Roosi ja Marta. Ja Roosi läheb esmaspäeval 1. klassi(JUBA!!!!), jah, ta on 7-aastane(teadmiseks, kes arvavad,et ta on ju nii väike veel:D). On jah väike, aga siiski. Ja mul on NIIII kahju, et ma tema kõrval ei saa olla, et ma ei näe tema esimest koolipäeva. Kadri käis täna temaga kooliasju ostmas. Ja mul on ikkagi nii kahju, et ma seal pole. Kuigi noh, ma saatsin talle siit igasuguseid nunnusid roosasid pliiatseid, märkmikke, kustukumme jne jne. Asi seegi.

Aga Railiga rääkides jõudsin ma hirmutavate mõteteni. Roosi on rohkem Kadri moodi. Aga Marta on minu väiksem teisik. No näojooned on täiesti samas, põsesarnad on tal samasugused nagu mulgi, ainult silma- ja juuksevärv on erinevad. (Ta on siis pruunisilmne blondiin, mina olen sinisilmne(värvuse mitte naiivsuse poolest) brünett.(hetkel must)). Aga asi mis mind mõtlema pani, on et Martal on suhteliselt sarnane iseloom nagu mulgi. No näiteks seegi, et ta juba praegu šokeerib rahvast, hüpates vanematele hommikul voodisse ja olles endale ise tuka ette lõiganud. Tuletame nüüd meelde, kuidas mina pidevalt oma juuksevärvivahetusega ja lõikamise jms suguvõsa šokeerinud olen. Ja üleüldse on Marta selline omapäi tegutsev ja jube kangekaelne ja samas põikpäine ka. Kui tahab, siis peab saama. Mida rohkem keelatakse, seda rohkem tahab. Nagu minagi.(Jah, ma üritan paremaks muutuda, aga siiski)

Tänu mu iseloomule on mul olnud suguvõsaga probleemid niikaua kui ma ennast mäletan. Ma pole kunagi piisavalt hea olnud, nad on alati minu kohta halvemaid jutte rääkinud, nad pole kunagi minust midagi erilist oodanud, nad ei ole kunagi minuga eriliselt arvestanud. Kasvõi nüüd. Kuidas nad räägivad, et ma ei saavuta oma välismaal olekuga mitte midagi ja sellise suhtumisega nagu minul on, ei saavuta ma nagunii mitte kunagi mitte midagi. Jah.. Endiselt on veel paar inimest, kelle kaudu jõuab minuni tegelikkus, mida nad tegelikkuses arvavad ja räägivad. Kuigi ma tean seda ise ka. Ja nad keegi ei tea tegelikult, kuidas see kõik mulle korda läheb. Kurat, ma siiski olen üks nendest. Jah, vägagi palju teisiti, sest ma mõtlen ja käitun teisiti, sest ma teen seda, mida ma tahan, mitte mida ühiskondlikud tavad ette näevad. Samas ma ei arva ka et ma olen liiga kaugele läinud, on palju hullemaid. Aga mitte meie suguvõsas. Meil olen mina see must lammas. See, kes on nii kuradi palju nutnud sellepärast, kuidas nad minusse suhtuvad. Kuidas nad arvasid, et ma ei suuda gümnaasiumigi lõpetada. Ja nüüd. Olen ma TÜ-s sees. See neid ei huvita muidugi. Paljudel neist tegelikult kõrgharidus on? Meie põlvkonnast 1 on siseka lõpetanud(meie suguvõsa uhkus), 1 käib Tallinna Pedagoogilises Seminaris kaugõppes vaevaliselt ja 1 käib Epas ja üritab seda vaevaliselt lõpetada. 1 on kutsekaharidus, 1 kohta ma isegi ei tea täpselt. Ja siis mina. Kes ma lähen TÜ-sse. Jah, ma lähen sinna! Ja ma saan sinna. Noh, sain ju tegelikult juba. Nii et ma ei arva, et ma niipalju nüüd halvem oleks. Ometi olen. Ometi ei uskunud nad minust gümnaasiumi lõpetamistki. Ometi ei saavuta mina ju oma suhtumisega mitte midagi nende arust. Ometi olen ma alati kõigega ette jäänud. No oma needistamisega ja lumelaua ja muusikaarmastuse ja juustevärvi vahetamisega ja korvpalli fännamisega jne. Mida muud ma tahtsingi. Aga see on liiga äraleierdatud teema tegelikult. Lugege vanast blogist kui huvi on, seal neid sissekandeid sel teemal ikka on.

Millele ma tegelikult mõtlema hakasin oligi see, et kuna Martal on minuga suhteliselt sama iseloom, siis kas teda ootab see sama ees? Kas teda ootab see sama pidev tundmine, et ta ei kuulu nende sekka? Kas teda ootab see sama suhtumine, et ta pole piisavalt hea? Kas teda hakatakse üritama samamoodi lämmatama ,teda takistama, tema unistuste täitumisel teda tagarääkima(HALVAS MÕTTES)? Vastus: Ei. Ma ei lase. Ma olen vaikides pealt vaadanud, mida kõike mulle tehakse, ma olen vaikides kannatanud ja nutnud selle kõige pärast ja ma ei hakka ka edaspidi draamat tekitama ega midagi. Kuni asi puudutab mind. Sest kui nad hakkavad temasse samamoodi suhtuma, siis ma kavatsen häält tõsta. Ma ei kavatse seda pealt vaadata, ma ei lase Martal sama tunda, mida mina olen pidanud koguaeg taluma. Ma ei lase. Isegi kui ainus, mida ma teha suudan on olla Martale olemas ja talle oma loost rääkida. Sest mina olen tema jaoks alati olemas. Ja mina usun, et sellise suhtumisega saavutab rohkem kui kogu see kuradi suguvõsa kokku saavutanud on! Ma usun, et seda saavutan nii mina kui tema.

Ja ühel päeval saavad aru, kui lollid nad olid. Aga teate, mis siis on? Siis on liiga hilja. Sest siis mind enam tõesti ei huvita, mida kuradit nad minust arvavad.

Ilusad pisiasjad.

Niii vähe ongi heaks tujuks vaja. Nii vähe.

Näiteks avastada, et keegi, kellest ma olin juba loobunud(sõpruse mõttes), et ma olin leppinud, et ta kaob, kuigi me nägime praktiliselt igapäev ja jutustasime veel rohkem, ilmus uuesti välja. Ütles, et ta igatseb! Ma mõtlesin Eestis olles, et ta ikka ei kao ära, no mis siis, et me alles viimasel poolel aastal suhtlema hakkasime, sest ta käis mul ju koguaeg töö juures külas ja koolis nägime ka. Ja enne kui ma ära läksin tuli ta veel külla ja käisime koos Otepääl Railil järel ja ta sõitis mu Tigraga(esimest korda lasin kellegi teise peale enda rooli, noh va ema) ja proovis palju välja võtab. Kuskil 180 juures hakkasin ma liiga hullult ta peale karjuma ja siis ta rohkem ei teinud:D. Mitte et mulle kiirus ei meeldiks, lihtsalt ma siiski arvan, et selle jaoks on eraldi paigad mitte igapäeva liiklus. Ja kuidas ta ükskord tööjuurest mööda jalutas kui ma Temaga olin tülli läinud ja Ta mulle ütles, et me ei näe enam rohkem. Ja kui ma olin endast nii väljas ja ta mööda kõndis ja mind nägi ja lihtsalt kallistas mind(mul oli pohhui, et ma olin ju tööl ja poleks tohtinud, nagunii olin viimast päeva ja nii süüdimatu olen küll, et ennast ja seda olukorda, mis mul oli, tööst tähtsamaks pidada). Ja siis kui ma ära läksin, kuidas ta lihtsalt hakkas kaduma, alguses natuke rääkisin, aga lõpuks enam mitte. Hiljuti alles üritasin taga rääkida..aga polnud enam millestki rääkida ja niipalju kui ma rohkem üritasin küsida midagi, oli tal kiire. Olgu. Las minna..Mõtlesin. Noh. Tore oli, aga all good things come to an end. Ja nüüd. Ta võttis ise ühendust ja ütles, et ta igatseb. Isegi kui me ei suhtle aasta otsa pikemalt, siis hea oli avastada, et ta siiski pole mind täiesti ära unustanud. Ja noh, kui ma tagasi tulen, küll me teeme kõik tagasi. Ja sellest piisas, et mu tuju heaks teha, et mind naeratama panna. Tegelikult ongi õnneks ainult ühte asja vaja. Näha, et hoolitakse. Aitäh:).

Naljakas on see, et kuigi mul on rohkelt põhjust hetkel masetseda.(Rohkem kui tavaliselt on olnud ja tavaliselt ma lasin igal väiksel asjal ennast rivist välja lüüa) Siis hoolimata, et ma olen suhteliselt stressed out selle jama pärast ja pidevalt on mõttes, et kuidas kurat ma hakkama saan, siis sellegipoolest mingi osa minust ei lase positiivsusel kaduda. Mingi osa, mis on väga kaua peidus olnud, aga tänu 1 raamatu ja Siiri abile, on ta jälle välja ilmunud. Aitäh. (Jah, mulle meeldib tänada, kui ma tunnen, et millestki on kasu olnud). Ja nagu mu isa alati ütleb(niikaua kui ma teda mäletan, mäletan ma teda seda lauset ütlemas), et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Alati.

Because the world is wonderful:)

(Lihtsalt pidin kogu selle positiivsuse teema üles kirjutama, kasvõi ainult sellepärast, et hiljem vaadata, et näe ükskord olin ma ju positiivne ka:D)

Hurt- Falls Apart

Kuskil poolteist aastat tagasi sain ma selle loo. Ma mäletan liiga hästi seda õhtut. Mul oli üle pika aja jälle hea tuju ja siis ma sain selle loo ja see oli nii hea ja ma kuulasin ja kuulasin ja kuulasin ja olin lõpuks jälle kurb. Sest see tekitas sellise emotsiooni. Sest see oli nii tõene. Ja kogu see hea tuju tundus järsku nii feik. Et mida ma üritan naeratada kui ma tegelikult tahaks nutta. Ja siis ma mäletan, kuidas inimene, kes selle loo mulle saatis märkas ka mu tujumuutust ja vabandas ja tundis end süüdi, et ta poleks pidanud saatma.

Sellel lool on alati mõju olnud mulle. Eelmine suvi kui ma oma mustas masenduses olin, ma ainult kuulasingi seda. 1 põhilisi lugusid, mis mind päevast päeva saatis, millega ma oma nutuõhtuid veetsin.

Peale suve lõppu ma rohkem ei kuulanud seda, ei jõudnud enam. Ja täna nähes tema pealkirjas selle loo sõnu olin ma kohe kindel, mis looga tegu on ja nüüd ma olen jälle õhtu otsa seda kuulanud. Ja sellel on endiselt mingis mõttes kurvaks tegev mõju mulle. Õnneks enam mitte nii hull kui oli aasta tagasi.

Geniaalne mina, suudan pikalt lihtsalt ühest loost rääkida. Aga see polnud lihtsalt lugu, see oli meie lugu.

Elu on irooniline. Just eile ma rääkisin Tampzile, et ma ei käi mäkis eriti enam, suht aind pohmakaga tõenäoliselt. Ja siis kui hakkasin õhtusöögi ostmiseks poodi otsima, siis leidsin ainult jäätiseputkasid ja ainuke söögikoha moodi koht oli Mäkk. Noh jah. Asja tulemus. Mul on siiamaani süda paha, kõike ma ära ei söönud ja täna pole ka päev otsa praktiliselt midagi söönud. Mäkk ei ole minu koht enam. Ja tänu sellele, et mul nii paha oli sellest toidust ei läinud ma õhtul rohkem välja ka ja vajusin magama ja ärkasin kell 23 üles ja enam und ei tulnud ja hommikuks oli ikka paha olla ja magamata jne ja teate küll, milline maxu siis on. Väga kuri ja väga pahas tujus.

Kella 12neks kolisin randa. Üks väike(12-14 aastane, ma täpselt ei tea) poiss kutsus mind purjelauaga sõitma. Lubas õpetada. No õpetas ka, mingi aeg oli täitsa lõbus, ma ei osanud nii väiksest midagi halba arvata ka. Aga siis.. Üritas tüüp mind suudlema hakata, nagu midafakki?! Ja kutsus enda poole. Nagu.. MISMÕTTES?! Ma põgenesin kaldale ära, ma ei tahtnudki rohkem purjelauaga mässata onju. Ja siis tuli ta järgi. Koos mingi sõbraga. Üritasid rääkida muga. Aga eriti inglise keelt nad ei rääkinud ja mina nende keelt ei mõika no üldse. Ma lihtsalt ignoorisin või mässasin telfiga vms. No lõpuks läksid ära. Siis tuli mingi isavanune päss jälle. Kutsus skuutriga sõitma. Ma alguses mõtlesin, et tavai. Läheks. Aga siis mul tuli meelde, mis väikese poisiga juhtus ja siiski keeldusin. Too tihkelt seletas. Tegelt oli ta tore, ma enamus ajast naersin. Noh, ta meelega tegi nalja mitte ma niisama ei naernud:D. Ja ma ajasin jälle teemat, et mul mees olemas ja seekord oli mu mees väga armukade ja ei taha, et ma teiste meestega sõitma läheks igast asjadega. Ta hullult seletas, et see on ebanormaalne ja tema küll oma naist(kes 4 aastat tagasi autoõnnetuses suri ei keelanud nii) jne jne. Mingi hetk isegi mõtlesin, et tavai läheks ikkagi. Aga siis ta hakkas seletama, et mul oleks temasugust meest vaja ja ega mu mees ei saa ju teada, mis merel juhtub ja siis ta ei tundunudki enam nii tore. Igatahes, lõpuks ta loobus ja ütles, et kui ma ümber peaks mõtlema, siis ma tean kus ta on. Okei. Siis tulid väiksed poisid tagasi. 4 tükki vist oli kokku. Ja nad tõsiselt käisid mulle pinda. Tõsiselt ma tahtsin lõuga anda neile. Nagu.. Mina?! Mulle tuli just see meelde, kuidas Helar mulle kunagi seletas, et ma olen kõige rahulikum inimene, keda ta teab ja et ta ei kujuta üldse ette, et kas mind on võimalik nii närvi ajada. Noh, on küll. Üldiselt ma vihkan vägivalda ja arvan, et sõnadega saab ka end selgeks teha. Aga nood ju ei saanud aru, mida ma rääkisin, korra lõuga oleks saanud, äkki siis oleks mõistma hakanud. Aga siis ma viimasel hetkel hakkasin mõtlema, et see teeks veel hullema jama mulle ja loobusin. Võtsin oma 107 asja ja tõmbasin minema. Teise randa. Sinnasamma, kus need tapvad lained olid. Noh, täna oli ka, aga arvestades, et ma olin nii kuri, siis mul oli suht pohhui, olin jah enamus aega vee all, vähemalt rahustas maha. Ja siis tõmbasin päikese kätte magama. Noh, vähemalt on kõht pruun lõpuks.

Kui ma tagasi bussijaama hakkasin kõndima, siis kui päike loojund oli ja täiesti pimedaks oli läinud, tulid veel paar tolgust ligi, aga neile tegin ma oma kõige ülbemat nägu ja vaatasin lihtsalt üle ja eks nad kadusid ära. See ülbe näo tegemine tuleb mul juba päris hästi välja.

A ja bussijaamas oli ka üks tšikk, kes mind närvi ajas. Noh, läks minu ees bussi. Ja no kurat, kas kogu maailm peab tahtma ta perset vahtida? Milleks ta üldse püksid ostis, et reied kinni katta?! See oli ainus eesmärk, mis neil pükstel vist oli. Ja siis bussis ta istus mu ees ja siis mingi hetk kukkus seletama, et ma need puhurid kinni paneks, mis seal üleval oli. Et tal on külm. No kurat, osta riided siis,mis midagi katavad ka,  ma ka ei taha tema lõhnaõlipilvesisse ära lämbuda. Aga eks ma panin need puhurid kinni ja lämbusin siis.

Mingi onu mingi hetk seletas muga midagi, aga ma panin ainult muusikat kõvemaks ja vahtisin tühja pilguga välja jälle. Vähemalt muusika rahustas mu jälle maha ja nüüd kui ma selle kirjutamise lõpetan, viskan ma oma kurja tuju aknast välja ja kujutan ette, kuidas ma Railiga Nuustakul baariletil istun ja “Fairytale gone bad” kuulan.

Oh, and I hate that I’m always the first one who gives up.

Kaitstud: Ma võin ju kõike.

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

I’m from a land called secret estonia, nobody knows where it’s at.

Ma olen juba tükk aega tahtnud Eestist ja eestlusest kirjutada, aga ma pole selleni miskipärast jõudnud. Nüüd siis lõpuks.

Esiteks. Mult on nüüdseks tuhandeid kordi juba küsitud, kuskohast ma pärit olen. Iisraelis sellepärast, et ma räägin inglise keelt(mulle on mitu korda pakutud, et ma olen inglismaalt pärit, kusjuures seda pakkus inimene, kes oli ka inglane, nii et suht ego tunne tekkis:D) ja Inglismaal selle pärast, et ma räägin aksendiga. Seega on mul olnud tuhandeid kordi võimalus seletada Eesti kohta. Üheksasaja üheksakümne üheksal korral pole inimestel õrna aimugi olnud, kus see on. Nii et nüüd kui mult küsitakse, siis ma vastan kõigepealt “From Estonia” ja siis hakkan automaatselt seletama juba, kus see on. Siis sellepeale muidugi olen ma saanud paar korda vastuse, et ma teadsin küll, kuigi hiljem tuleb nende jutust välja, et ega ikka ei teadnud midagi. Ja tegelikult mind ärritab see. Eriti Inglismaal. No tõesti.. Kuidas kurat te ei tea. Ise elata ka Euroopas ju. No olgu, ma saan aru, et kui täpselt ei tea. Ma ka ei oska 100% kindlalt näidata kohe, kus ntks Horvaatia vms asub. Aga piirkonna oskaks ikkagi näidata, et kuskil seal kandis. Ja kohe kindlasti ma teaks, et see asub siiski Euroopas. Seega, ma ei paneks absoluutselt pahaks, kui nad ajaks sassi Eesti ja Läti vms. Või umbeski teaks, et sealkandis kuskil on. Või kasvõi teaks, et see asub Euroopas. Aga tegelikult. Pangatöötaja küsis mu käest, kas Eesti asub Aafrikas. Nagu midafakki? PANGATÖÖTAJA?! Ja kõigele lisaks.. No kui tõesti ei tea, kurat vaadaku mulle otsa, olen ma siis tõesti tumedanahaline?! Harituse tase on kõrge.

Samas, ega erandeid on ka. Ja nad üllatavad meeldivalt. Iga kord kui keegi minuga pikemalt räägib Eestist ja teab ajaloo kohta või uurib kasvõi ilma ja looduse jms kohta, siis tuleb mõnusalt soe tunne sisse. Isegi need, kes ei tea, aga keda tõesti huvitab, tore on. Kahel korral olen ma isegi näinud inimest, kes teab Tallinnat. Ühte neist nägin Iisraelis, ühte Inglismaal. Inglismaal see tüüp oskas isegi “Tere” öelda. Ja samuti õpetasime me teise sõna..nimelt “Joo”:D.

Ja siis on veel need geeniused, kes ajavad jutu sees sassi ja ütlevad mu kodumaaks Venemaa. Ja saavad maailma kurjema pilgu. Või küsivad, et kuna ma siis Venemaale tagasi lähen. Nagu, mida?! Ja siis oli siin üks geenius, kes tuli muga vaidlema, et Eestis räägitakse vene keelt. Ja samuti oli teine geenius, kes ütles mulle, et tema jaoks jääb Eesti alatiseks osaks Venemaast. Ausalt, minge perse!

Tegelikult on Eestis hea. Üllataval moel on tegelikult Eestist rääkimine ja Eestist mõtlemine südant soojaks teev asi.

Muidugi.. Need, kes lihtsalt nö “moe” pärast vms küsivad, et kust ma pärit olen. Nendega ma ei viitsi seletada. Ja üldjuhul ma ei küsi kunagi vastu, kust nad pärit on. Noh, ntks hostelites ja nii, kui ma saan aru, et pole tegu kohalikega. Ja osad vihjavad ka, et ma ikka küsiks. Aga.. Hui küsin. Ausalt.. Mind ei huvita. Ja mus pole endiselt seda võltsviisakust küsida, lihtsalt sellepärast, et kõik ju küsivad. Nagunii kohtun inimesega üldjuhul 5 minutiks kuni pooleks tunniks ja rohkem teda kunagi ei näe.. mis vahet sellel siis on, kust ta pärit on.

“Märkamisaeg” pani mind jälle uhkust tundma oma rahvuse üle. Nagu ka Kanter loomulikult. Aga see öölaulupidu. No mul on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII kahju, et ma Eestis ei olnud. Et ma minna ei saanud. No kurat.. Aga mis seal ikka.

 

Ja nüüd helistas isa just. Ja kui küsis, et ma koju tuleks ja ma ütlesin, et varsti tulen, siis hakkas Roosi taustal hõiskama ja “JEEEEEEEEEEEE” karjuma. Nii armas. Hea, et pisar silma ei tulnud jälle:)

Ja nüüd, just nüüd tahaksin ma karjuda. Sest. Valus on. Miks? Keegi ei tea. Või ei taha teada.

Tegelikult on ju kõik hästi. Ma sain eile Dafnalt kiita. Esimest korda. Tavaliselt saan sõimata ju, sest kui ma hästi asju teen, siis see pole midagi, seda ei märgata. Aga tänu mu kuuendal korrusel aknalaual turnimisele ja eluga riskimisele suutsin ma vägagi korda kõik teha ja ma sain kiita. Kurat, kui hea tunne see oli.. Ma mõtlen.. Peale kõiki neid hetki kui ma mõtlesin, et ma ei pea vastu jne.. Ja ma tegin lõpuks midagi hästi?

Aga endiselt see “nuga” teeb järjest rohkem haiget. Ja ma ei saa aru, mis toimub. Kõik peaks hästi olema ju? Peaks ju? Miks ei ole siis? Mille kuradi pärast mul valus on? Mille kuradi pärast ma tahaks karjuda, et jätke mind rahule, samas teades, et kui te teete seda, siis ma ei elaks seda üle?

Ja sina kah. Kao pealegi ära, ise tead mis teed. Olen jah kuri!

Kaitstud: Wtf?!

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Geniaalne.. Anti eile ülesanne köögiaken puhtaks teha. Ja kuna ma olen harjunud üritama kõike võimalikult korralikult tegema siis pidin ma muidugi teiselt poolt ehk väljastpoolt ka pesema. Nii ma siis kõõlusingi väljaspool korterit aknalaua peal ja üritasin mitte alla kukkuda. Asja point.. Tegu on kuuenda korrusega. Ja mul oli täiesti suva isegi kui ma oleksin alla kukkunud. Tänu sellele, et ma olin juba korralikult vihane kõigi enda peale, ma ei viitsinud isegi enam kõrgust karta. Mis seal ikka. Ellu ma jäin. Ja Dafnale ma ei öelnud et ma nii aknast välja ronisin. Aga tol hetkel oli mul nii suva, et isegi kui ma oleks alla kukkunud, oleks ma sellega rahul olnud, noh, saangi teada, mis tunne on kukkuda nii kõrgelt. Mitte et ma varem poleks seda teinud. Lihtsalt seekord oleks kukkumine füüsiline olnud. See selleks.

Ma rääkisin eile üle pika aja Elariga.(Elari, mitte Elar:D). Tore oli. No selles mõttes, et okei, teised võivad ära kaduda. Aga tema on mu onupoeg ja ristivend(jah, ma olen ristitud) ja tema ei tohi. Lihtsalt..ei tohi. Ja mulle meeldis see, et kui ma lõpuks vihjasin, et ma võin vait ka olla, siis ta tõesti hakkas muretsema:).

Ja ma helistasin Railile jälle. Ema tapab mu ära kui ta telf arve kätte saab:S:D. Sest. Kuri oli olla ja paha oli olla ja temaga rääkimine teeb alati tuju heaks. Meenutasime jälle neid 107 toredat asja, mis me koos läbi teinud oleme, kõik need peod jne. Ja siis ta ütles nii armsalt et..”Olid ajad..aga tulevad veel hullemad, ma luban”. Ja see oli nii nunnu:). Ja siis mul tuli see meelde kui me aasta tagasi ta kursapeolt koju läksime, Äpu oli kainekas ja siis tal oli mõnusalt kopp ees, me Railiga muudkui laulsime, Äpu pani raadio kõvemaks, me laulsime ikka üle, Äpu pani kõige kõvemaks ja me laulsime ikkagi üle:D:D. Ja lauluks oli “Can’t fight the moonlight”. Ja asja point on selles, et tegelikult Raili ei tea selle laulu sõnu ja mina peaks ka teoorias aind refrääni omasid teadma, aga see ei seganud meid:D. Ja samuti Nuustakul kui me sügisel jõime. Mina, Raili, Kull ja Äpu. Jälle oli Äpu kainekas:D. Ja tookord jäi Raili Nuustakule ja terve tagasitee laulsime meie Kulliga tagaistmel.. “Tiigrikutsut” jms haigeid asju:D. Sest see oli ainus lauldav plaat tal autos ja ega see meid ei seganud. Ma niiiiiii igatsen Railit lihtsalt. Ja ma ei saa muidugi seda aega mainimata jätta kui ta Arki sõidus läbi kukkus ja siis pidi teistega linna minema, aga tuli tuju minuga jalutama minna ja helistas mulle. Kell oli 23 õhtul ja mul oli järg päev koolipäev, aga ega see ei seganud, võtsin kapist vanakese ja vedasin end kanali äärde(See oli peale seda, kui mulle sünnipäevaks kingiti 7 pudelit vanakest, nii et kapp oli mõnus vanakeseladu:D). Ja siis ta ei masetsenud enam.:).

Ja nüüd hetkel olen ma šokis, tsau.