“Even when the sky is heavily overcast, the sun hasn’t disappeared.”(E. Tolle “The power of now”)

Mind jubedalt üllatab, kuidas kõik viimasel ajal mulle sõnu suhu topivad. Kui mulle miski ei sobi või kui ma kellegagi suhelda ei viitsi, ma ütlen seda ise, ausalt. Minus pole kahjuks veel nii palju võltsviisakust, et ma suhtleks pikemalt inimestega, kes minu meelest on täiesti mõttetud. Samuti on ridade vahelt lugemisega. Teil pole vaja üritada mu mõtteid lugeda, ma ei saa isegi enda mõtetega alati hakkama, veel vähem siis oskate teie ette aimata.

Kellelgi oli hiljuti msni pealkirjaks üks tsitaat. Midagi sellist, et “Kõige lahkemalt on Jumal mõistust jaganud. Kõik arvavad, et just neil on seda piisavalt.”

Eile õhtul kui mul jälle vaba aeg oli, tuli Ben mossitades minu tuppa. Ma küsisin, et mis viga, ta lihtsalt ütles, et ta vaatab natuke ringi. Siis hakkas kurtma, et kuna Mayal oli 3 sõbrannat külas ja Tomiga olid nad õhtu otsa tülis, siis tal pole mitte midagi teha. Kuna mul oli lugemine pooleli ja üleüldse mul oli ju siiski vaba aeg, siis ma ei teinud just eriti vaimustunud nägu ideest temaga mängida. Ta läks siis vaikselt ära. Aga mind hakkasid muidugi süümekad piinama ja läksin otsisin ta üles ja mängisin siis temaga(Jälle sain pähe XDXD). Siis kui ta mu toas oli, siis ta.. ta nagu ei jonninud ja nii, ta lihtsalt oli nii kurb.  Süümekad on üldse toredad asjad. Mul tekivad need peaaegu iga asja pärast, isegi kui poleks põhjust. Aga samas, kohati ongi nii parem vist. Minu arvates vähemalt on süüdimatus ikkagi palju jubedam.

Asja kõige haigem külg on see, et ma ei oska enam eesti keeles korralikult kirjutada. 107 mõtet on, mida tahaks kirja panna, aga lauseehitus ja sõnavara hakkavad vaikselt takistama. Noh, seda et mu lausete ehitus on veits mööda, olen ma Kätliniga rääkides ka tähele pannud. Ja mu unenäod on ka inglise keelseteks muutunud märkamatult, palju õnne!

Ühesõnaga, kui asi samamoodi jätkub ja mu eneseväljendusoskus hakkab veel halvemaks muutuma, siis varsti on inglise keelseid sissekandeid oodata:D.

Kuna viimasel ajal on paljudes segadust tekitanud minu pidev parkides viibimine, siis ma otsustasin asjas veits selgust luua.

Esiteks. Londoni parke ei saa võrrelda Eesti omadega. Hyde Park ehk minu andmeteil suurim park Londonis on 142 hektarit. Ja ta on lihtsalt kõige suurem, mitte ainus suur park, seega on neid palju. Vägaväga palju. Enda kindlat lemmikparki ma nimetada ei oska kuna ma pole paljusid näinud, aga praeguse seisuga on selleks Paradiisiaeda ümbritsev park. Kõige rohkem viibin ma Mill Hilli kohalikus pargist, kuna tööpäevadel pole niipalju vaba aega et kaugemale minna. Ja mõtet poleks ka. Päikseliste ilmadega võtan ma päikest või loen. Koledate pilviste ilmadega peame lihtsalt pikniku ja arutame tähtsatel teemadel. Viimasel ajal on huvi alla sattunud ka tennise mängimine. Nimelt on Mill Hill pargis 3 tenniseväljakut, mida võib kasutada tasuta. Kui mõni muidugi vaba on. Tänu eile alanud koolivaheajale seda praegu väga ei juhtu. Samuti on kossuväljak aga kuna meil veel puudub korvpall, siis seda me hakkame hiljem mängima. Lihtne. Piknikud on ka meil armsad. Kuna mul on sinki, mida Kätlin igatseb, teen mina võimalusel singisaiasid ja jagan neid sõbralikult temaga. Ja kuna temal on minu lemmikjuustu(see pooleldi sulatatud kilepakis) teeb tema võimalusel neid ja jagab minuga. Jäätis on ka põhiline märksõna, viimasel ajal ei möödu päevagi selleta. Ja lagritsakommid on ka meie heaks sõpradeks saanud. Jah, mina söön lagritsaid. Ärge küsige, millest selline otsus. Vihkamisest armastamiseni on üks samm, teate küll. Niisiis. Tartuga meenub mulle ka pargiga ainult suur joomine, aga Londonis on pargid saanud teise tähenduse minu jaoks. Ega ma ilmaasjata kõiki vabasid hetki seal ei veeda:). Vast sai selgemaks. Seoses joomisega. Ma pole üle kahe kuu tilkagi joonud. Ja ma olen kuradi uhke selle üle.

Ja kui ma juba sõna võtsin siis enne kui ma ära unustan, siis vihje Andrusele, et The Sunil on uus lugu, mille nime ma ära unustasin, aga võimalusel ma oleks väga tänulik selle eest.

Ärge öelge mulle,et ma olen loll ja naiivne ja et see ei vii kuhugi. Võibolla jah, olen. Aga ma võitlen oma unistuste nimel. Ja see on ainuke asi, mis loeb. Really. Jah.. Teie ei teeks nii. Mina ka ei peaks nii tegema. And still. That’s what I’m doing. Saab, mis saab. Mida mul ikka enam kaotada on.

Ja aitäh Marisele, kes mind teistpidi asja vaatama ja mõistma pani. Isegi kui see tundub nii ebareaalne. Selline võimalus. Siis siiski, kohati oleks see loogiline. Ja tema usub, et see on võimalik. Ja mina.. Tahaks ka uskuda. Las ma loodan. Mul endiselt pole midagi kaotada.

M.V // .. he said girl you better have fun no matter what you do ütleb:

* Kasvades õpime, et isegi see üksainus inimene, kes ei tohiks meid kunagi alt vedada, teeb seda ilmselt siiski. Me südamed murduvad ilmselt rohkem kui üks kord ja iga korraga on see raskem. Me tülitseme parima sõbraga. Me süüdistame uut armastust eelmise vigades. Me nutame, sest aeg lendab liig kiirelt ning lõpuks me kaotame kellegi, keda armastame. Nii et tee liiga palju fotosid, naera liiga palju ja armasta, nagu poleks kunagi haiget saanud, sest iga 60 sekundit pahurust on minut õnne, mida ei saa enam kunagi tagasi. Ära karda, et su elu lõppeb, karda, et see ei algagi.

My big brother(H):D

Vahepeal ma imestan, kust ma küll sellise onupoja endale sain:D. Et nohh. Ma viimasel ajal olen palju vingunud, et iga kord kui ma taga rääkima hakkan, läheb ta kohe magama. Ja ütlesin, et mina temaga enam rääkima ei hakka . Ta ütles siis, et hakkab ise. Noh hakkaski.. AGA..

elari ütleb:
tsau
Marge.**2 kuud ütleb:
teree
elari ütleb:
kuule ma nüüd magama siis tahtsin öelda sulle ,et sa ei muretseks

Asja kõige haigem külg on see, et ta ei öelnud seda, et lihtsalt midagi öelda. Ta tõepoolest läkski magama ära:D:D. No mul lihtsalt ei ole sõnu:D.

Paulo Coelho “Brida”

” “Never be ashamed,” he said. “Accept what life offers you and try to drink from every cup. All wines should be tasted; some should only be sipped, but with others, drink the whole bottle.”
“How will I know which is which?”
“By the taste. You can only know a good wine if you have first tasted a bad one.” “

“You will never be mine and that is why I will never lose you.”

“You  can only be close to people if you are one of them.”

“I’m afraid of death, but even more afraid of waisting my life.”

“Finding one important thing in your life doesn’t mean you have to give up all the other important things.”

“How much I missed simply because I was afraid of missing it.”

“She didn’t need to understand the meaning of life; it was enough to find someone who did, and then fall asleep in his arms and sleep as a child sleeps, knowing that someone stronger than you is protecting you from all evil and all danger.”

“We realise that somewhere in time and space this question does have an answer. We realise that there is a reason for us being here, and for us, that is enough.”

“True love allowed each person to follow their own path, knowing that they would never lose touch with their Soulmate.”

“She had seen films and read books that talked about this. The whole world could tell from someone’s eyes if they were in love.”

“We study what we can see, but what we see is not always what exists.”

“Nothing in the world is ever completely wrong. Even a stopped clock is right twice a day.”

Rohkem ei jõua kirjutada, ära väsisin. And that is why I love P. Coelho. Ta ON geenius!

You live in my memory…

Antud hetkel on mul piinlik. Väga piinlik. Nimelt ma avastasin, et ma olen täiesti unustanud endale ühe väga tähtsa inimese. Enda minevikust ühe väga tähtsa inimese.

Nimelt.. Oli mul üks vanatädi.. Hästi tore vanatädi. Tädi Linda nagu ma teda kutsusin. Kui ma olin väike, olin ma pidevalt tema juures. Ta õpetas mind lugema, näitas mulle erinevaid raamatuid, tänu temale on mulle külge jäänud lugemisearmastus. Samuti ta mängis muga, kuigi ta oli suhteliselt vana ja õpetas erinevaid asju. Jaga erinevat elutarkust kuigi ma olin tol ajal liiga noor, et sellest aru saada. Õpetas mulle, kuidas ma mitte mitte kunagi ei tohi endasse usku kaotada. Kui mu vanemad tülitsesid, siis oli tema see, kes mind kaitsta üritas selle eest, mulle meeldis tema juures olla, see oli kui teine maailm,seal polnud probleeme. Ma olin liiga palju seal isegi, sest mul tekkis vanematega selle pärast probleeme. Ta küpsetas alati kooke mulle ja õpetas mind ka. Väiksele lapsele on ju jube tähtis kui keegi võtab teda kui omasugust. Ma siiamaani mäletan täpselt milline ta korter oli, mis mööbel seal oli, kus oli mingi mänguasjade kast jne jne. Ja ma mäletan ka seda, mis tunne mul oli kui ma sain teada, et ta on haiglas ja koomas. Ta oli seal kaua aega, nii et sellest päevast kui ta lõpuks suri, mul erilisi mälestusi pole.. Sest mind oli niipalju ette valmistatud selleks, et ta ei pruugi enam elusana sellest kõigest välja tulla. Tema matustel ma ei käinud, kuna vanemad arvasid, et ma olen liiga väike selle jaoks. Ma ei mäleta täpselt kui vana ma olin, kui ta suri, küll aga ma tean, et mu vanemad elasid siis veel koos, seega olin ma alla 8 aastane. Alguses käisin ma isaga iga aasta vähemalt korra ta haual. Aga nüüd.. pole ma üle 5 aasta kordagi surnuaial käinud. Ja teate mis? Mul on niiii kohutavalt häbi. Sest ta oli nii tähtis mu jaoks, kuigi väiksena ma ei saanud sellest aru. Ta oli alati olemas, ta alati sisendas musse julgust ja ei lubanud mul alla anda, hoolimata kõigist vanemate tülidest. Ta ei lubanud mul endasse usku kaotada. Ja nüüd. Ma olen ta lihtsalt nii kauaks ajaks ära unustanud.

Üks on kindel. Ma ei ole teda ära unustanud. Ja jõulude ajal kui ma Eestisse tulen, lähen käin ka surnuaias ära. Sest ma pole teda ära unustanud ja tegelikult tema roll mu elus oli palju suurem, kui ma kunagi arvasin.

Üle pika aja ma magasin öösel normaalselt. Noh, see et ma tänu haigusele pole viimased ööd magada saanud on üks asi. Teine asi on see, et isegi kui ma terve olin siis ma olin alati vähemalt tunnikese niisama voodis pikutades, kuna uni ei tulnud lihtsalt. Eile toppisin end soojalt riidesse ja panin pea padjale ja jäin kohe magama, ärgates hommikul alles äratuskella peale ja suhteliselt väljapuhanuna. Ja jube hea oli. Tervis hakkab ka vaikselt normaalsemaks muutuma, kuigi noh kurguvalu ja nohu ei kavatse mind veel maha jätta. Aga tegelikult ma tean miks ma nii hästi magasin. Tavaliselt kui ma magama jään siis ma mõtlen hästi palju. kuidas asjad olla võiks ja miks nad nii ei ole jms jms. Eile.. Ma ei teinud seda. Samuti ma ei ärritunud kellegi peale enne magama minekut, mida ma suudan ka suht palju teha. Vaid hoopis. Ma sain lõpuks ometi asjad ära räägitud ja probleemid ära lahendatud mulle ühe liiga tähtsa inimesega.. ma olen mitu kuud üritanud seda, ma olen mitu kuud närvitsenud selle pärast. Ja nüüd lõpuks ometi on korras. You don’t know how much it means to me. And I’m so fu*king happy. Ja ma loodan, et nüüd jääbki korda, eilse jutu järgi pole ju põhjust miks ei peaks. Aga eks näeb, läheb nagu peab.

Teine asi, mis eile tore oli, oli kohe hommik. Noh, mind aeti kell 8 üles. Muidu ma pean kell 9 ärkama. Ja siis ma muidugi unisena koperdasin  trepi peale, et teada mis Dafna tahab. Nimelt boilerman(ma ei tea kuidas eesti keeles teda nimetatakse, boilerimees kõlab veits imelikult XD) pidi kell 8-9 vahemikus tulema ja ma olin ainsana kodus. Aga kuna meil siin ei taheta töömehi üksi majja jätta siis ma pidin koguaeg olema kohas kus ma teda hästi näen. Kuna utility room(jälle ma ei tea kuidas eesti keeles see kõlaks..mm pesumasinaruumXD?), kus bolier asub asub söögitoanurga juures siis ma otsustasin rahulikult hommikust süüa kuni ta askeldab ja hiljem kakaod juua. Aga.  Töömeheks oli neeger:P. Suhteliselt kena ka:D. Ja muidugi hakkas ta muga jutustama. Küsis Eesti kohta ja kas seal ka tumedanahalisi on ja kuidas neisse suhtutakse ja minu kohta uuris ka. Ütles, et ma räägin päris hästi inglise keelt arvestades, et ma 2 kuud ainult olen olnud siin(H). Kusjuures ma ise ka imestasin, tavaliselt ma niii fluent speaker ei ole. (Sest öelda sorav rääkija kõlab haigelt ja paremat tõlget ma välja mõelda ei suuda XD). Ja siis ta arvas, et Eesti kuulub Venemaa alla ja tal läks mingi hetk sassi ja küsis kuna ma siis Venemaale tagasi lähen. Ja maailma kurjema pilgu sai mult XD, siis hakkas vabandama. Ning lõpuks tuli välja et ta korraldab mingit skeitpargi üritust ja andis mulle 2 tasuta piletit sinna..muidu on pileti hind 5 või 7 naela. Kõva, ma ei kurda:D. Ja oma nri andis mulle ka:P. Või noh mingi infolehel selle koha kohta oli hunnik nreid ja siis ta tõmbas oma nrile ilusti ringi ümber, et ma teaks. Aga ta nime ma unustasin ära:D:D. Whinston vms oli vist..või vähemalt mulle tundus et midagi sarnast oli:D.

Ja kolmas asi.. Eile bookisime mulle hostelites kohad Iisraelis. Ehk oma vabadel nvtustel ma rändan mööda Iisraeli ringi ja siis mul pole mõtet koju ööbima minna. Esimene nädalavahetus saab siis Tel Avivis olema ja teine Surnumere ääres. Kolmanda jätsime praegu vabaks, kohapeal vaatab ja otsustab, kuhu ma veel minna tahan:).

See on siis kõik praeguseks. Päikest!

Miss ya:):*

Praegu on suvi onju? Alates pühapäeva ööst pole ma normaalselt magada saanud, sest kurk on lihtsalt nii valus. Nagu häälepaelte põletik oleks jälle:S. Ja alates tänasest on mul nohu ka. Kuigi ma ei usu, et ma täna külma sain. Selles mõttes, et ma toppisin end eriti soojalt riidesse ja kui Käts ainult õhukese pluusi väel pikutas, oli mul veel jakk ja sall ka. Jube palav oli, aga ära võtta ka ei julgenud. Aga noh, palju õnne. Ja aitäh Kätsile, et ta geenius oli ja Eestist kurguvalurohud kaasa võttis, mis ma nüüd talt ära rottisin. Endal on targematki mille peale kulutada juXD.

Pangast on mul ka kergelt kopp ees. Tahaks nüüd lõpuks oma kaardi ja uue pin koodi kätte saada ja võiks kasutama hakata seda. Aga ei, muidugi mitte, ma pean 107 korda veel käima seal.

Täna mõtlesin..et mulle meeldib unistada. Miski ei takista mind enam. Mida rohkem ma au pairi eluga ära harjun, seda rohkem see mulle ka meeldib. Noh, kõigepealt oli kergena näiv algus, mis oli tegelikult päris raske oma igatsuse ja värgiga. Ja siis tuli see aeg, kus mult hakati järjest rohkem nõudma, because I wasn’t new any more. Ja nüüd, ma tulen enamvähem normaalselt ajast välja, asjad, mis teha on ka selgemad, kõik läheb järjest harjumuspärasemaks. Noh, raske on muidugi, aga harjunud olen. Ja mulle nii meeldib pargis pikutada ja silmad kinni kõva häälega oma unistustest Kätsile rääkida. Sest ta mõistab. London ei jää ainsaks paigaks, kus ma au pairina olen. Muidugi, aasta pärast tulen ma Eestisse tagasi, käin aasta ülikoolis. Ja siis akadeemiline ja uuesti au pairiks..Seekord siis mere äärde kuskile. Ma pole veel otsustanud, kas kuskile USA-sse või Austraaliasse. Ja siis ülkooli baka lõpuni ja jälle aastaks minema. Ning magister.. eks näeb kas tuleb välismaalt või Eestist. Mingi hetk tahan siiski Aafrikas ka vabatahtlikuna ära käia, aga nagu ma Kätsiga rääkisin, siis sinna lähen hetkel, kui ma olen endas täiesti kindel, et kes ma olen ja mida ma ära teha tahan. Kuna vabatahtlikuks saab ainult kord elus minna välismaale.. siis ma tahan, et see läbimõeldud oleks. Üks hetk jään mina ka paikseks. Loomulikult jään. Aga esialgu mitte. Ma ei taha ja ma ei jõua. Suhetel on see geniaalne omadus, et varem või hiljem läheb nagunii midagi perse. Ja kuni ma ei suuda muudmoodi mõtlema hakata, siis pole mõtet midagi aretama hakata ka. Ja unistada mulle meeldib, eriti kuna kõik need plaanid on täiesti reaalsed ja teostatavad. Seda enam, et au pair võib olla ka pool aastat. Ja au pair on kõige lihtsam viis välismaal elada, töötada ja välismaad näha. Jah ma ei mõtlegi raha teenimist, raha ma eriti ei teeni, aga see polegi kunagi mu prioriteet olnud, tarkpead.Aa see ka, et prantsuse keele tahan ära õppida, nii et kaval oleks mingi hetk Prantsusmaale ka eksida. Nothing can stop me now. Olge õnnelikud mu üle parem. It’s my time to shine.

Ja hoolimata mu olematule häälele olen ma päev läbi laulnud järgmisi ridasid:
For a while, if you don’t mind, just let me be myself, so I can shine with my own light, just let me be myself!
3 doors down- Let me be myself ofc.

Muide, teada tuntud fakt on, et ma koguaeg laulan või ümisen omaette. Noh, kui ma end koduselt tunnen. Nüüd ma siis olen nii kaugel, et ma laulan omaette ka siis kui teised kodus on või minuga samas ruumis isegi. Ühesõnaga. Ma olen hakanud lõpuks end selle perega koduselt tundma:). Isegi kui meie suhted pole päris nii soojad kui ma kunagi lootsin, et hakkavad olema. So what, I’m fu*king happy anyway.

Ja mulle niiiiiiiiiiiiiiiiii meeldib istuda Kätsiga kuskil(mitte pingi ega tooli peal, need on igavate inimeste jaoks) ja ümbrust vaadata ja rääkida toredatest asjadest ja kohvi juua ja lagritsakomme süüa. Isegi suure tee ääres autosid vaadates oli ikkagi kuradi hea:)

She was on the beach with her father, and he asked her to go and see what the temperature of the water was like. She was five years old and glad to be able to help. She went to the water’s edge and dipped in a toe.
“I put my feet in and it’s cold, ” she told him.
Her father picked her up and carried her down to the water againd and, without any warning, threw her in. She was shocked at first, but then laughed out loud at the trick he’d played.
“How’s the water?” asked her father.
“It’s lovely, ” she replied.
“Right, from now on, whenever you want to find out about something, plunge straight in.”
(Paulo Coelho “Brida”)

Soovime kõik koos edu Janikale, et tema tundmatus kohas vette hüppamine lõppeks sama hästi. Mitte, et tal väga valikut oleks:).

Mulle hakkab lõpuks kohale jõudma, et ma olengi siin. Et ma jäängi siia.. vähemalt aastaks. Et ma olengi Londonis. Ja millest mul on kõige rohkem kahju.. Et ülku ajad ongi läbi. Aga see on hea.

Ma mõtlesin täna pikalt lause üle, et kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. On nii? Kohati võibolla küll, aga minu meelest siiski suht bullshit. Oled ühe korra armastuselt haiget saada, siis järgmine kord on lihtsam? No hui ongi, ikka on raske ja valus, mu meelest läheb isegi hullemaks vahepeal. Muidugi.. oleks võimalik selles mõttes tugevamaks saada, et ei laseks enda ligi nii väga. Aga minu arvates vähemalt kaotaks sel juhul üleüldse kõik mõtte. Olen jah kurb ja nutan ja poen teki sisse ja mõtlen oma kurbasid mõtteid. Aga see läheb üle. Ja tänu sellele on mul ka oma õnnelikud hetked. Kus ma tõesti olen õnnelik. Ja ma ei tahagi, et kõik päevad ühesugused oleks. Nojah, nii mõtlevad enamus, kõik tahavad ju õnnelikud olla ja eriliselt elada, aga ometi on mind ümbritsevad inimesed üldjuhul kuradi kinnised. Kui mitte minuga, siis teistega. Kõlan egona võibolla, aga ma tean, et mina ei ole. Samas sellepärast ma nii palju haiget saangi vist. And so what? Oma asi, ma ei kavatsegi enda ümber neid seinu ehitada. Lasen jah aegajalt võibolla valesid inimesi endale ligi, räägin võibolla jah liiga palju endast inimestele, keda ma praktiliselt ei tunnegi. Igaühele ma ka ei räägi ja ma ise tean, mis on see, mille järgi ma need inimesed välja valin. Kuigi sõnadesse ma seda nagunii panna ei oskaks, sisetunne ütleb ja teda ma usaldan. Miks ma ei peakski? Kui ma ennast ka usaldada ei saaks, siis keda üldse.

Teate, mida ma praegu tahaks? Istuda oma paradiisis seal ääre peal, süüa milka šokolaadi, juua kohvi ja lugeda raamatut. Ja kui nädalavahetusel päike paistab, siis ma teen ära ka selle, no matter what.:) Sest seal on minu paradiis.

21 päeva pärast lähen ma Iisraeli. Saan proovida kuu aega soojal maal au pairi ametit:P. Ja nädalavahetused on vabad. Ja ma niii juba ootan oma esimest vabat nädalavahetust, kus ma istun Surnumere ääres rannal ja olen päikese käes. Ühtegi vaatamisväärsust ma esimesele vabale nädalavahetusele rohkem ei plaani, lihtsalt mere äärde päikese kätte patareisid laadima. Võtan oma raamatu ja lähen. Lagritsakomme peaks ka võtma. Šokolaadi poleks vist eriti mõtekas võtta päikse kätte kaasa, aga samas, kurat seda minu geniaalsust teab.

Lisaks, tahaks kõigile, kes mulle viimasel nädalal ajal toeks olnud on, suure pai teha. Aitäh:). Ma ei hakka nimesid nimetama, teate ju ise ka.

David Thomas “Tell me why, mummy”

Mulle meeldivad tõsielu põhjal kirjutatud raamatud rohkem kui väljamõeldud. Sest kui midagi on päriselt juhtunud, paneb see rohkem mõtlema. Või on viga minus, tõenäoliselt seda viimast pigem. See raamat, mille ma praegu lõpetasin, ma ostsin selle pealkirja pärast, või noh sellepärast jäi ta mulle silma ja ka sisututvustus tundus teistmoodi, mõtlema panev. Raamat rääkis siis poisist, kelle ema teda seksuaalselt ära kasutas. Ehk autor rääkis oma elust. Ma ei hakka sisu ümber jutustama, seda enam et Kätlin tahab seda ka lugeda ja ettejutustatud raamatud pole just kõige paremad. Erinev on see, et stiililt on kohutavalt erinev mu lemmikkirjanikust Coelhost. Coelho kirjutab kõik välja, ei pea väga sügavuti sisse minema teksti, et aru saada, raamatu pointi on lihtsam mõista ja seda mida ta öelda üritab, sest kõik on kirjas. Selles raamatus nii ei olnud, ise tuli aru saada, ise tuli ridade vahelt lugeda. Sest seda raamatut saab võtta kui lihtsalt ajaviidet ja ta läbi lugeda, midagi olulisemalt lahti mõtestamata. Ja samas seal oli niipalju mõtlema panevaid asju, mis võiks paljuski käitumisele inspiratsiooniks olla(kui lahti mõtestama hakata, mida ja miks). Ja kuigi mulle oli see kohati harjumatu, siis see oli hea. Ja isegi kui see raamat oli kohati räige, siis ma ei kahetse absoluutselt, et see mu raamaturiiulil olema hakkab nüüd.

“I have always hoped that one day I’d have answers but now I know this will never happen. I have to let go, I have to move on./—/ I realize I no longer need to know or undestand what went on and why. It is in the past now. It’s over. The past cannot be altered but it can be gently extinguished. “