Kuna praeguseks peaks Kätlin maandunud olema Londonis, siis mõtlesin täna viimast korda üksinda linnas uidata. Unistuseks see jäigi. Noh, linna sain ma ilusti, buss ei läinud ka seekord katki. Aga kui ma kuskil 10 minutit jalutanud olin, tuli üks mees mulle ligi. Noh, ma olin parajasti veits segaduses näoga ja tuli küsis, kas kõik on korras. See pole ju Eesti, siin on normaalne võõra inimesega jutustada ja talle ligi minna jms. Ja mulle meeldib see.

Igatahes jalutasime veits koos ja rääkisime ja ma otsustasin üle küsida, kus undergroundile saab. Noh, vales suunas läksin. Ta küsis, kuhu ma lähen ja vastusele, et Green parki, küsis kas ta võib muga ühineda. Ja seltskonna vastu polnud mul midagi, nagu alati. Green parki me ei jõudnud. Üritasime bussidega minna, aga ei vedanud välja ja keegi ei osanud meid aidata, kuhu või kuidas minna. Kui ta meeleheitlikult kõigi käest küsima hakkas, siis ma vihjasin, et me ei pea ilmtingimata green parki minema. Jalutasime siis mujal ringi ja käisime kohvikus kohvi joomas(kuna mõni meist peab õhtul lapsi valvama:D) ja ühte kontserdit käisime ka aia tagant kuulamas, mingi rock-kontsert oli. Kuigi ta alguses ütles, et talle ei meeldi rock-muusika, siis aru saades, et mulle see kohutavalt meeldis, tahtis ta meile pileteid ka osta, et sisse minna, aga kuna mul nagunii väga palju aega polnud, siis ma ei lasnud. Lõpuks ma pidin hakkama tagasi minema ja tahtis poodi minna, sest ta ütles, et tal oli maru lõbus minuga ja et kuna ma praegu juua ei saanud, siis ta ostab mulle pudeli, niisama toreda aja eest ja et ma oma täna saabuva sõbrannaga saaks tema tulekut tähistada. Ja lubas, et järgmine kord kohtume green pargis ja siis ta toob lilled ka. Noh, mu numbri sai ta ka. Armas iseenesest.

Aga ärge nüüd arvake, et marge lootma midagi hakkas või tahtmas. Sest seda ei ole. Esiteks, ta polnud absoluutselt minu maitse, teiseks ma pole naiivne, kolmandaks mulle lihtsalt meeldis taga jutustada, kaua ma ikka üksi hulgun. Ja mulle meeldis see ka, kuidas ta mind kohtles. Nagu mees peakski naist kohtlema. Eestis sellist asja napilt ei kohta, noh Eesti mehed üritavad küll, aga siin on see kõik loomulik ja mulle meeldis see:)

Pealegi, ma otsustasin vanad haavad terveks ravida, enne kui uuesti suhtemaailma sukeldun. Justnimelt, mitte ainult kõige viimase suhte armid vaid kõik.

Aga noh, nalja peab ka saama:D

Perfect.

Haha, pikad juuksed on nüüdseks minevik. Noh, muidugi nad pole nii lühikesed, kui ma alguses plaanisin, kuskil õlgadeni on.  Esimesest juuksurist visati mind üleüldse välja, kuna juuksur polnud nõus, mu ilusaid juukseid maha lõikama:D. Aga seal, kus ma käisin täna, 107 korda küsiti üle, et olen ma ikka kindel ja miks ma nei maha tahan lõigata jms. No kurat, tahan ja kõik. Aga tehtud ta sai ja rahule ma jäin. Võõras veits on, aga samas hea.

Ma leidsin täna paradiisi. Minu paradiis. Ja mind ei huvita, et ta pole pooltki nii kuulus, kui Buckingham palace või Tower Bridge või Kenwood house. Actually, ma isegi ei tea, mis selle koha nimi on ja kaardilt ma ka pole seda leida suutnud. Kaie samuti ei tea, kuid tema mulle seda kohta eelmine kord näitas ja tänu sellele ma täna sinna uuesti läksin. Kuigi, ülesse leidmine polnud just kõige kergem. Kõigepealt leidsin selle pargi, mille lähedal see oli, ilusti üles, üldse polnud probleemi. Aga edasi. Ma leidsin mingi suure kasvuhoone, kuhu võis minna, mis oli lilli täis ja kus oli kuradi palav. Ma leidsin ühe tohutult suure ja ilusa lilleaia. Ma leidsin tohutult palju ilusaid kohti. Aga mitte seda ühte, mida otsisin. Ja siis. Lõpuks loobusin, mõtlesin, et tavai, lähen ostan jäätist ja jalutan niisama ringi. Ja siis. Eksisin ma ära. Täiesti.. Kuskile võsavahele. Üritasin siis väljapääsu leida ja mille ma leidsin? Oma paradiisi. Ise ka ei usu kui õnnelik olin. Ma ei hakka kirjeldama seda kohta, ma nagunii ei suudaks seda teha. See oli sama ilus nagu filmis. Ei, veel ilusam, sest ma olin ise seal. Tõesti.. perfect. Ma panen hiljem paar pilti ka sellest kohast, aga need on vaid üksikud kohad kogu sellest ilust ja need pole pooltki nii head kui tegelikkus, aga siiski, las teil olla ka mingi rõõm.:P

Ja homme tuleb Kätlin siia, soovime kõik ilusti ilusat lendu talle.

Ja minu lemmiklaul viimasel paaril päeval:
Ära ütle, et elu on inetu, halb, oma koormat et kanda ei jõua.
Ole uhke ja sirge sa saatuse all, ära iialgi kergemat nõua.
Varja maailma eest oma pisaraid, naeru selle-eest kõigiga jaga.
Pea meeles, et alati õnnemaid leidub murede merede taga.

Ära kadesta naabrite varandust, vaeseid iial ei tülita vargad.
Hoia puhtana eneses armastust, hoia sõnu, mis puhtad ja harvad.
Ära ütle, kui hommik on udune, et sa päikest enam ei oota.
Vaata ringi, nii palju on ilusat ees, tuleb uskuda ainult ning loota.

Ära kuluta tutvusi tuultele, kergel käel ära südameid loobi
Hoia mõisust ja hellust ka muudele, sest et tagasi põrkuvad hoobid.
Ära ütle, et elu on inetu, halb ja et sa väsinud oled ta vaevast.
Püüa alati aimata pilvede all sinist lapikest heledat taevast.

Sest need sõnad on lihtsalt nii ilusad ja õiged:)

Paulo Coelho “Eleven minutes”

“Passion makes a person stop eating, sleeping, working, feeling at peace. A lot of people are frightened because, when it appears, it demolishes all the old things it finds in its path.
Noone wants their life thrown into chaos. That is why a lot of people keep that threat under control and are somehow capable of sustaining a house or a sturcture that is already rotten. They are engineers of the superseded.
Other people think exactly the opposite: they surrender themselves without a second thought, hoping to find in passion the solutions to all their problems. They make the other person responsible for their happiness and blame them for their possible unhappyness. They are either euphoric because something marvellous has happened or depressed because something unexpected has just ruined everything.
Keeping passion at bay or surrending blindly to it- which of these two attitudes is the least destructive?”

“You can’t say to the spring: “Come now and last as long as possible.” You can only say: “Come and bless me with your hope and stay as long as you can.” “ 

Ma lugesin ühe tuttava blogi täna. Ja seal oli jutt sellest inimestest, kellel pole eneseuhkust. Kes tahavad oma eksi tagasi ja üritavad selle jaoks kõike teha, vahendeid valimata. Ja ma tundsin kuradi palju ennast selles ära. Endist Marget see tähendab. Sest just sellest oli mul koguaeg puudus. Eneseuhkusest ja eneseaustusest. But don’t worry, it’s okey now;).

Ja siinkohal tänud siiski ühele inimesele. Kes tegi mulle selgeks, et kui tema on edasi liikunud, miks siis mina keeldun seda tegemast ja vastusele, et ma ei taha edasi minna, ütles mulle, et ma võin aega võtta endale, niipalju kui vaja. Ainult, et ühel hetkel, kui ma olen üle saanud, võib mul kahju olla, et ma niipalju aega sellele raiskasin. Ja guess what, tal oli õigus. Ja ma ei raiska sellele rohkem aega. Mul on niisama ka hea, ausalt.

Ja tegelikut on elu ilus, isegi kui vahepeal tundub kõik võimatult raske ja tundub, et ma ei suuda kunagi piisavalt hea olla. Sest olen ikka küll. Ja pisiasjad teevad õnnelikuks. Nagu täna, jalutasin mööda Mill Hilli ringi ja kuulasin klappidega muusikat ja olin lihtsalt omamõtetes ja naeratasin omaette. Sest päike paistis nii soojalt ja õrn soe tuul puhus ja mul oli nii hea olla. Ma olen kohas, millest ma olen aasta aega unistanud ja samas mul on mu kallikesed Eestis ja super mälestused nendega. Ja Kätlin on varsti siin. Ja Siiri tuleb 4ndal tagasi Londonisse. Ja augustikuu olen ma Iisraelis. Elu on ilus ka ilma temata:). (Ma ei loodagi, et ma absoluutselt iga hetk ja iga õhtu selles nii kindel olen, aga küll ma hakkama saan;) )

2 kuud tagasi olin ma täielikus segaduses Eestis, omamata vähimatki ettekujutust, mis must saama hakkab järgneval aastal,  üritades naiivselt Temaga suhet päästa ja vabal ajal lihtsalt passides ja logeledes või juues kuskil. And look at me now.

Uus blog, kuna asjad on muutunud. Peale seda kui ma tulin Londonisse, on palju muutunud. Nii välimuses, kui sisus ja kuna ma tahan minevikku võimalikult palju seljataha jätta ja ära unustada, siis lihtsam oli uus blog teha, kui vanad sissekanded ära kustutada. Ja ma pole ainus, kes arvab, et ma muutunud olen. Kõige lähedasemad inimesed on mulle seda samuti öelnud.

Teine põhjus on lihtsam, siin saan ma osad sissekanded teistele nähtamatuks muuta. Eelmises blogis sai kogu blogi ainult varjatuks muuta(minuteada, võibolla eksin), ehk ainult parooliga ligipääs. Aga on asju, mida ma ei taha, et kõik loeks ja seega nii on parem. Samas enamus juttu on mul siiski selline, millest enamik ei saa mitte midagi aru. See selleks.

Uus blog=uus algus.