Ja mulle meeldivad sellised õhtud nagu eile. Mulle meeldib kui sa saad kokku inimesega, kes on väga väga kaua olnud su parim sõbranna, kellega sa olid kunagi 24/7 koos, kellega on niii miljoneid seiklusi igal pool ja ta oli nõus mulle külla tulema üle pika aja ja me lihtsalt jutustasime ja jutustasime ja jutustasime. Mitte tilkagi alkoholi, vaid lihtsalt mälestused ja praegune elu ja nii harjumatu oli avastada, et mõlemast tüdrukust, kes kunagi tegid kõige hullemaid lollusi üldse, on naised saanud. Ja see oli lihtsalt nii hea. Ja ülejäänud õhtu, kui ta lahkus, siis vaadata Seks ja linna filmi ja teed juua ja küünlaid põletada ja lihtsalt..olla.
Ja kuigi ma ei tea mis valemiga ma täna normaalsel ajal magama saan, sest viimasel ajal olen ma kõik ööd 4jani üleval olnud, kas siis õppinud, lugenud või niisama iseenda seltskonda nautinud, siis sellegipoolest, kuradi mõnus on nii elada.
Nüüd aga ma tõusen ja olen tubli, sest issi vajab haiglas külastamist, täna on ju sellegipoolest isadepäev. Ja hiljem vajab saun käimist ja lasanje küpsetamist. Trenn vajab ka tegemist, aga ainus trenn millest ma reaalselt hooliks praegu, on jooga. Jõulumeeleolu algas see aasta varakult vist.
Lumi on jälle maas ja jälle tekitab ta mus vastakaid tundeid. Üldiselt on ju hea. Põletan jälle küünlaid(sest lumi tähendab jõuluaja lähenemist ja siis mul põlevad 24/7 küünlad..hommikul ärgates oli esimene asi kohvitass ja küünal, tibu aina imestas), joon teed ja tahaks vägaväga midagi head lugeda selle taustaks, aga enda isiklikud raamatud on mul kõik läbi loetud ja hetkel tunduks teine kord uuesti lugemine liigne ajaraisk ning kõik laenutatud raamatud on kohustuslik kirjandus, mis vajab keskendumist, mitte lihtsalt nautimist. Kuna see küll nii ümber muutus, et mul ei ole midagi lugeda..midagi lihtsalt lugeda. Igatahes jääb mul üle ainult mõelda. Mõelda lumest, talvest, jõuludest. Ma kardan jõuluaega. Ma mäletan isegi väga hästi kuna see oli, kui ma viimati jõulude ajal õnnelik olin. See oli siis kui ma olin u 4-5 aastane, isa-ema polnud veel jõudnud lõpmatusse tülitsemisfaasi ja jõulukuuse alt leidsime ühe koguperelauamängu(ma ei mäleta millise täpselt). Ja me kõik koos mängisime seda ja olime õnnelikud. Peale neid jõule ma mäletan selgelt kuidas isegi mina oma lapsearuga sain aru, et kõigil kinkidel oli selline toon juures, nagu nad oleks vabandustena kõigi nende kodutülide pärast.. Kuni ma sain 8 aastaseks ja jõuludega tuli ka teade lahutusest. Ning peale seda ma olen kõik aastad jõuluõhtutel üksi oma toas olnud. Välja arvatud see imeline jõuluõhtu kui ma olin 12 ja mu ema elas jõuluõhtul miniinfarkti läbi ja mina ta kõrval seisin ja üritasin aidata ja mitte nutta ja tugev olla.Ning see aasta on esimene jõuluaeg kui ma pole üksi. Kuigi ma nii kohutavalt kardan, et midagi läheb perse, aga samas ma usun meisse… Kui me kergelt loobujad oleks, siis oleks me juba ammu teinud. Ja ma ei oska käituda. Ma ei mäleta enam, mis tunne oleks teha terve jõuluõhtu head nägu ja ka sisimas seda tunda. Ma ei tea, mis tunne on inimestel, kelle jaoks jõulud seonduvad ilusaga. Kelle jaoks jõulud on ilusad mitte valusad.
(Kogu see nädal on ilmselgelt liiga raske minu jaoks olnud, sellest ka see kurb alatoon. 2 korda haiglas pea ära minestada on isegi minu jaoks liig.)
Üldiselt oli minu jaoks tegu ühe väsitaivama nädalavahetusega üldse.(midagi erilist siit ei tule rohkem, ainult antud lause tõestus. võite vabalt üleval paremas nurgas olevat x vajutada)
Laupäeva hommikul ma siis ärkasin hommikul ja küpsetasin-küpsetasin-küpsetasin. Peo ajaks olin ma nii väsinud, et jõudsin vaid klaasi tõsta. Ja seda jube palju. Alguses siidrit ja mingi hetk käis mul klõps peas ja otsustasin, et mina joon ka pitsist viina(mis sest, et niimoodi puhtalt viina pole ma ei tea kui kaua joonud). Lõpuks juhtus see, mida minu mäletamist mööda pole pea kunagi juhtunud. Ma kõndisin konkreetselt mööda seinaääri roomates:D. Ja ma ei julge isegi tikkkontsasid selles süüdistada. (kuigi kindlasti oli oma osa ka neil). Igatahes tantsu sai ikka korralikult löödud, kui me väiksemas saalis oma rahvaga kohale vajusime(ja dj miljon korda tambetit tervitas ja sünnipäevalugu mängis) siis lõid pea kõik sellist tantsu..et kõik võõrad inimesed kadusid vaikselt minema. Oh well. Enivei..ma ei taha enam kunagi nii purjus olla..:D. Positiivsem on see, et ma sain maailmapäästjat mängida ja vähemalt üheks õhtuks ühele inimesele selgeks teha, et vägivald pole lahendus..Ja hämmastavalt avastasin jälle, kuidas ma oskan inimesi rääkima panna.. Ja kui kergelt ma vastu usaldama hakkan. See selleks. Ja oma kunagise vägaparima sõbraga saime ka pikalt ja laialt kõigest sellest rääkida ning ta ütles mulle, et mingi hetk ta tõesti tundis, et ta tõepoolest hoopis vihkab mind, sest kuidas saab üks inimene nii palju haiget teha. Kuigi ta sai aru, et ma poleks saanud ju midagi teist moodi teha. Enivei, ma pole kindel kui palju ta sellest kõigest üldse mäletab ja ega minagi kõiki lauseid ei mäleta, aga mõte on oluline ning ka see, et LÕPUKS ta rääkis sellest kõigest, ma olen miljon korda ju näinud, et ta tahab rääkida aga ei julge. Ja olgugi, et purjus peaga..me siiski saime lõpuks räägitud.
Pidu peoks. Järgmine hommik juhtus jälle midagi, mida sellisel kujul pole minuga mitte kunagi juhtunud. Nimelt mul oli maailma hulleim peavalu. Ma ei suutnud ei liigutada, ma ei suutnud taluda kui keegi teine liigutab jne. Iseenesest poleks olnud hullu aga ma pidin isa juurde minema sugulastega sünnipäevaks kokkama..Tibu õnneks oli väga hooliv ja mõistev(enne magama minekut sõi ta pohmakarohtu..mina olevat tol hetkel kategooriliselt sellest keeldunud, kuigi ma mäletasin, et me unustasime mõlemad rohtu võtta). Tõi mulle mitu pohmakarohtu ja peavalurohtu ja pani mu riidesse..Sest ma ise ei suutnud. Ja kui mu õeraasuke mulle järgi tuli, siis mu tervituslauseks oli “Kui sa üldse oma õde armastad, siis palun sõida nii aeglaselt kui saad. Ja kui ma ütlen, et mul on peatust vaja, siis usu mind, me peame peatuma”. Veidike piinlik oli, aga mis teha. Õnneks me suutsime peatusteta kohale jõuda. Ja ainuke ohtlikum hetk oli ka siis kui ma parajasti haigutasin ja ta otsustas järsku pidurdada.. Ei ole tore mõte.
Peo iseenesest elasin ma üle.. Kuskil kartulitekoorimise hetkel läks mu olek selgeks(rohud vist hakkasid mõjuma). Ja mingi hetk ma käsutasin tibu peolaua keskele istuma ja lubasin ise ülejäänu eest hoolitseda. Ja ma jooksin-jooksin-jooksin. Mitu korda tungivalt paluti mul maha istuda ja lõpuks ise ka midagi süüa, aga no hui. Koguaeg oli ju mahl või mõni söök või mis iganes otsas ja vaja oli köögist juurde tuua. Igatahes ma lubasin pühalikult, et enam kunagi me tema sünnipäeva ei pea(jajah, ma tean, järg aasta jälle). Ja kui peorahvas lahkus, pidi keegi nõud ära pesema ja kuivatama ja ja ja …. Õnneks siis sai see läbi ja kuskil 22nest sain ma koju, et avastada, et meie toast on samuti nagu sõda üle käinud ja kui ma kuskil südaööst koristamise lõpetasin oligi aeg õndsa une jaoks.
Selle nädala elasin ma samuti üle ja nüüd võib paar nädalat ehk veidi kergemalt hingata.
Enivei. Täna on suur pidupäev. Ja homme on suur pidupäev. Ja ma pean ennast nüüd kööki vedama ja küpsetama-küpsetama-küpsetama. Sest te ju tahate vinkupirukaid ja šokolaaditükkidega muffineid ja tikuvõileibasid ja ja ja…
Oeh.Vähemalt täna saan ma pohmakata kokata, homme sugulaste sünnipäevaks kokates mul tõenäoliselt on mitu korda kehvem.. Ja kõige toredam on, et tibu ise on kella kaheksani tööl, nii et ma pean kõik ettevalmistused ise üksi ära tegema.. Oh well.
(Okei valetasin. Vanaema aitab ka veidi. Aga ta ajab mind rohkem närvi sest igat asja tehes/nähes ta kipub undama, et meil on liiga vähe materjali ja sellest ei piisa. No tra, ma ostsin 1000 eegu eest eile asju, et kõike küpsetada ja kui sellest ka ei piisa, siis minu poolest võite te ära ka nälgida:D)
I’m sorry i cant be perfect.
Ma pole ideaalne naine, ma pole ideaalne sõber ega õde ega tütar ega endine ega õpilane ega isegi mitte klubikülastajana pole ma ideaalne. Mis teha.
Võibolla mulle meeldibki mitte ideaalne olla.. Võibolla ma ei tahagi üritada teha nägu, et ma olen ideaalne.Kuigi ma tean, et mõnes mõttes ma lihtsalt pean üritama parem olla, ma pean neist minevikus ehitatud seintest lahti saama.
Võibolla, võibolla mitte.
Aga hetkel mul ei ole selleks kõigeks aega. Mul pole aega vabandada, et ma ei teinud midagi, ma ei jõua vabandada, et ma ei õppinud võibolla mõneks asjaks niipalju kui oleks pidanud. Sest keegi ei usu neid nagunii. Ja südames on mul nii või naa kohutavalt kahju, et ma ideaalne pole olla suutnud.
Nüüd ma võiks jälle puhkama õppida(jälle õppida!). Viimased 2 nädalat on täiesti kohutavalt kiired olnud, ma pole kordagi õhtuti väljas käinud(hilja õhtul kui avastan, et midagi süüa pole ja ma midagi päev läbi pmst söönud pole, siis poodi jooksmine ei lähe arvesse eksole), täiesti ebasotsiaalse inimese tunne on. Viimased 4 päeva on möödunud stiilis, ärkan, joon kange kohvi, et mõistus ärkaks, hakkan õppima, käin vahest vbl koolis, õpinõpinõpin. Siis joon jälle kohvi, kella 17st, et edasi õppida, õppida, õppida. Eile peale kvant meetodite tööd ma mõtlesin, et vaatan nüüd 1 osa seks ja linna, et natukenegi puhata saada, sest pea tegi juba kohutavat valu, aga poole osa peale jõudes avastasin ma, et mul on juba jälle konspektid käes ja lugesin, seriaali vaatamise asemel. Hiljem kella 17st kui üks osa suurest õppimisest oli tehtud, mõtlesin, et tavai, magan(mediteerin) pool tundi, et värske vaimuga edasi õppida, aga avastasin ennast lihtsalt teki all kinniste silmadega definitsioone ja valemeid üle kordamas. Õnneks sai teooriatöö täna tehtud.. Nüüd on vaid praktiline töö järg nädal ja siis on 2 nädalat rahulikumat tempot. Aga ma pean nii palju pingutama, et mitte jälle konspekte kätte võtta ja teha.. Peavalu on juba lahutamatu kaaslane, aga kohusetunne sees süüdistab mind puhkamise pärast, kuigi ma ju tean tegelikult, et kui ma täna(ja isegi homme) rohkem ei näe vaeva ja ei õpi, siis see ei muuda midagi, ma olen ju graafikus omadega. Kohusetunne karjub mu peale ikkagi. Õpi rohkem, sa saad ju paremini, kunagi pole liiga palju võimalik harjutada, tee ja tee ja tee. Mõtlesin, et loobun sellest üritades midagi lugeda. Aga ainsad raamatud, mis kätte sattusid mu raamaturiiulist, olid ikkagi kohustusliku kirjandusest või soovituslikust. Faak.
Ma tunnen, kuidas mu aju pole viimased 4 aastat kordagi nii palju tööd teinud(sest viimati kui ma tõesti koolis õppisin mitte ei teinud hädavaevu nii palju ära kui vaja, oli põhikoolis..ja ma pole tegelikult selle üle uhke). Igatahes ma tunnen, kuidas ma pean talle natukene puhkust andma. Kasvõi pool päeva kui ma rohkem ei leia endas tahtejõudu.. Kasvõi see närune pool päeva. Et ta kasvõi hetkekski jätaks valutamise.Aga ma kohutavalt kardan selle sissekande kirjutamistki ära lõpetada, sest mida ma siis teen? Võiks äkki mingit kooliasja teha ju:D. Ja asi polegi selles et mulle näiteks kohutavalt meeldiks kõrgemat matemaatikat õppida või ma tohutult tunneks, et mul tõesti on seda oma tulevases töös vaja. Ma lihtsalt tunnen end süüdi hetkedel kui ma ei õpi, ma ei suuda end konspektidest lahutada, ma nii kardan, et ma ei saa muidu hakkama..
Õnneks õhtu poole on powerjooga. Seal ma ju ikka suudan aju välja lülitada ja maha rahuneda.. Ja praegu ma vajan seda rohkem kui kunagi varem.
Soovige mulle õnne. Lõpuks see juhtus. Planeeringusilt on üleval ja liivahunnik ka ja nad hakkasid LÕPUKS ehitama korralikku valgustatud kergliiklusteed Eedeni ja Ihaste vahele. Faking 3 aastat nad lubasid iga sügis, et nüüd hakkame tegema. Ja lõpuks..LÕPUKS! Tähtaeg kunaseks valmis peab olema on küll mais 2010, aga kuna nad hakkasid Eedeni poolt pihta siis minu koduni peaks tee kõvasti varem valmis saama. LÕPUKSLÕPUKSLÕPUKSOMETI.
Ja muud rääkida mul aega pole…Kiirekiirekiire. Aga lohutav on see, et nvtusel saab tekiilat..loodetavasti. Ja järgmine nvtus on suuuuuuuuuuuuuuuuuuuur pidu, sest mu kallis elukaaslane saab ametlikult pensionäriks. Kui ma homse ka üle elan(ja hästi selle kuradi töö ära teen), siis võib mõneks hetkeks kergemalt hingata.
Tsiteerides hr Laurit juba aastast 2006 . “Õpid matemaatikat oksendamiseni…ja siis õpid natukene veel.”
Täna tegin ma esimest korda elus midagi sellist, mida ma tõenäoliselt kunagi paar aastat tagasi väitsin, et mina kunagi ei tee, üks pask nagunii ja midagi paremaks ikka ei muutuks. Täna ma enam nii pessimist ei ole. Nimelt ma käisin valimas. Okei, ma pole nii 100% kindel, et minu valik kindlasti kõige õigem oli, aga ometi samas on kuradi hea tunne, et ma pole üks neist, kellel on üleüldse täiesti pohhui, mis toimub ja ei oska üldse seisukohta võtta.
Mille põhjal ma valisin? Ausalt, poliitikast on tänu ülikooli astumisel mul on palju selgem arusaam, ma teadvustan endale palju rohkem, mis need põhjused mis poliitika nö räpaseks teevad on ja miks kõigest hoolimata ta seda ikka pole. Ütlen ausalt, minu jaoks sai otsustavaks üks külalisõppejõud kes rääkis meile 2 tundi poliitikast ja see polnud küll midagi uut otseselt, aga ta rääkis sellest kõigest huvitavalt, piisavalt hästi, ausalt, nii et ma otsustasin siiski rohkem Eesti kodanik olla ja selles samuti osaleda, isegi kui vaid suhteliselt tähtsusetu 1 valijana. Aga kuna erakondadest ma kõige rohkem endiselt ei teadnud, siis sai valik tehtud puht nö reklaami ohvrina. Esiteks on minu arvamus, et poliitika peaks olema natuke kõrgemal keskkoolitasemel ehk selline pidev üksteise mustamine ja enese upitamine teisi uputades on big no-no. Ja teine, mis lõplikult otsustavaks sai on see, et minul polnud kopp ees, et igalpool keskustes olid infolauad kohal. Ja need lauad, kus olid infopaberid ja jagati õhupalle(mida ma kõigest hoolimata rõõmsalt vastu võtsin kõigilt:D) olid küll üsnagi sümpaatsed. Aga mitte nii sümpaatsed kui need lauad, mille taga olid reaalselt need poliitikud, kes kandideerisid. Need poliitikud, kes ise tulid rääkima ja seletama, kes võtsid vaevaks piisavalt pingutada ja luua otsest kontakti valijatega. Olen siis reklaamiohver või ei ja võibolla sattusingi kõigil neil päevadel valedesse kohtadesse, aga mina nägin reaalselt poliitikuid ise ka kohal olemas ainult 1 erakonna poolt ning see mõjus. Muidugi lugesin ma ka nende lubadustelehed läbi enne lõplikku otsustust ja ma ei osanud ühegi nende lubaduse kohta öelda, et see poleks nüüd nii vajalik ja see oleks nüüd liiga ebareaalne. Nad tundusid reaalsed- st minu hääle nad said.(pluss veel see, et neil oli üks maailma armsamaid reklaame telekas:))
Enivei, mu blog ei kandideeri olema poliitiline ja reklaami ma ka kellelegi ka ei tee ning oma eelistust ka ei avalda. Ning palun mitte pahaseks saada, et ma oleks võinud võibolla põhjalikumalt süveneda enne otsuse tegemist, olekspoleks, aga meil on siiski demokraatia, ka minusugused võivad valida, otsustades selle kaudu, mis minule õige tundub.
Muus mõttes tuli reedel emake külla(koju). Olin tubli tüdruk nagu kunagi, küpsetasin kooki(aprikoosi-martsipani..yammmi), küpsetasin ahjus terve kanakese ja kartuleid ja broccolit ka. Peale söömist jälle keegi liigutada ei jõudnud, oh well:D. Eile veetsime pool päeva koos üle väga pika aja, käisime solaariumis, istusime kohvikus ja poodlesime raamatu ja riidepoodides.Ja terve eilne päev möödus kuidagi nii vähese söögiga. Täna hommikul alles jõudis kohale, et kohvikus söödud praemunavõileib ja salat oli päeva suurim ja pea ainus eine. Mis seal siis ikka, kuidagi need kilod tuleb kehast välja saada.
Ja nüüd tagasi õppima, terve nädalavahetuse ma selleni kuidagi väga ei jõudnud:S.
Kaitstud: scars.
Läksin eile magama püha sooviga täna kooli minna, hommikul ärkasin 10 minutit enne äratuskella selle peale, et ma jälle läbi une nutsin ja tibu mu üles ajas. Lohistasin lõpuks koos äratuskellaga end voodist välja, külmast katki lõdisedes. Võtsin kardinad eest,väljas olid puud vastu maad suurest tuulest. Hakkasin siis tuld põlema panema, pirn läks läbi. Ütlesin siis korra torisedes, et no täna kohe kindlasti ei saa minu päev olema ja pugesin tagasi voodisse. Vähemalt tibul oli lõbus hommik, mind nii ringi torisemas ja porisemas näha.
Aga pohhui, täna võisin ma seda endale ka lubada.
(Muidu mul oli hommikul ilmselgelt õigus. Ma pole just kaua praeguseks üleval olnud, aga ma olen juba suutnud arvutit kokku jooksutada, klammerdaja ära lõhkuda ja kui ma koeraga välja läksin siis ta sattus ka vaimustusse ja hüppas poriste käppadega mu puhastele riietele peale. Ei jõua ära oodata, mis järgmiseks)
